Vahel mõistad äkki selgelt, et elu läheb mööda. Möödub päris kiiresti.
Inimesed on naljakad. Kui nad kaotavad 2 eurot, siis tunnevad meelehärmi. Aga et nad iga sekundiga raiskavad oma elust ühe sekundi, sellest pole midagi, seda nad ei märka.
Kas inimesed ei muutu? Ajalugu ei õpeta midagi?
William Shakespeare on öelnud:“KOGU MAAILM – SEE ON TEATER JA INIMESED ON SELLES NÄITLEJAD.”
Ajalugu räägib sellest teatrist, kus inimnäitlejad mängivad sajandist sajandisse sama lavastust. Nad vahetavad kostüüme – toogad, särgid, frakid, mantlid, püksid, teksad.
Aga näidend on ikka sama. Võim, raha ja iha juhivad selle näidendi süžeed.
Kuid kõik on kaetud kohustuslike lubadustega inimkonna vabadusest, võrdsusest ja õnnest. Läbi 20. sajandi on inimesed rakendanud teooriaid helgemast tulevikust. Kuid suurim tehnoloogiline progress ja kõik need “helge tuleviku” teooriad lõppesid koonduslaagrite, terrori ja miljonite verega.
Inimesed on lihtsalt ümber riietunud. Roomas kandsid nad toogat. Siis särgid. Siis frakid. Siis teksad.
Kuid ise jäid nad muutumatuks. Neid valitsesid samad kired, kõik samad pahed. Edevus, iha ja ahnus on valitsenud ja valitsevad ka edaspidi maailma.
Tänaseks on ehitatud HIIGLASLIK „TEHNIKATORN” JA SELLE KÕRVAL ARMETU INIMLIKU MORAALI KÜNGAS. Ja see on tulevaste tragöödiate lubadus.
Meid ootavad ees uued revolutsioonid. Kuid nende tulemus on alati sama: mõne aja pärast mõistavad rahvad, et nad läksid natuke liiga ägedaks. Nii oli see Inglismaal, mis hukkas oma kuninga, nii oli see ka Prantsusmaal.
Rahvad, nad on nagu tuul: täna on üks asi, homme on täiesti erinev. Toetuge rahvastele ettevaatlikumalt.
On ainult kaks väikest hooba, mis juhivad inimesi suurepäraselt: hirm ja omakasu … täpsemalt inimlik ahnus.
Ühes Aafrika riigis jahitakse lõvisid vihaste väikeste koerte karja abiga. Nad hauguvad, hauguvad ägedalt, kiunuva ja kiljuva häälega. Ja lõvi sureb. Ei, mitte hirmust. Vastikusest. Süda murdub ka vastikusest. Muide… meil armastatakse lõvisid pärast surma väga.
Mul on teooria: KUI INIMENE VÄSIB LÕPUNI, EI SUUDA TA OLLA VIHANE. Tal ei jätku isegi piisavalt jõudu, et oma lihaseid vihagrimassi kokku tõmmata.
Tõeline väsimus – see on selge vaikne nägu.
…
(Edvard Radzinski, näitekirjanik ja biograaf)
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad