Väike hall kanake istus välul kanakuudi kõrval ja nukrutses:
„Ma olen nii väike, vaene ja õnnetu. Kuked ei mõista mind, kanad teevad liiga. Kanakuudis on pime, vaikne, tühi, kurb.”
Kanake istus ja kannatas juba rohkem kui üks päev.
Ükskord lendas mööda suur valge lind. Ta kuulis kanakese sõnu, maandus tema kõrvale ja ütles:
„Ära muretse, kanake. Tahad, aitan sul lennata imelisele maale, kus sa saad õnnelikuks?”
„Ei”, ütles hall kanake. „See on võimatu – kanad ei suuda lennata.”
„Ja mis siis?”, vastas valge lind. „Ma õpetan sind”.
„Ei,” ütles hall kanake. „Mul on liiga väikesed tiivad.”
„Ära muretse”, rahustas valge lind. „Ma panen sind endale selja peale ja siis lendame koos!”
„Ei”, ohkas hall kana. „Ma lendan sinna, aga mul pole kuskil elada.”
„Ära muretse”, andis valge lind talle lootust. „Ma aitan sul teha nii, et sul saaks elamise koht olema.”
„Ei”, ütles hall kana. „Mis ma seal üksinda tegema hakkan? Mul saab kurb olema.”
„Ära muretse”, naeratas valge lind. „Ma aitan sul kukke leida.”
„Ei”, ütles hall kana. „Aga äkki see kukk osutub kurjaks ja kahjulikuks?”
„Ära muretse”, ohkas valge lind. „Ma õpetan sulle, kuidas elada nii, et sa kohtaks oma elus ainult suurepäraseid kukkesid.”
„Ei”, ütles hall kana. „Selliseid kukkesid maailmas ei ole.”
„Ah, mine sa ka…!”, karjus valge lind, sirutas suured valged tiivad laiali ja lendas ära.
Aga väike valge kanake ainult veendus selles, kui ebaõiglane on maailm, milles ta elab ja kui halvasti ümbritsevad temasse suhtuvad…
(tõlkinud Ingrid Soosaar)
Kommentaarid puuduvad