Kui inimene jääb kinni sellisesse rolli, mis on ennast juba ammendanud , siis hakkab ta liikuma emotsionaalse pankroti suunnas.
Teadmiseks.. see kehtib mitte ainult üksikisiku, vaid ka iga grupi, rahva ning riigiga.
Kõige eest tuleb maksta. Iga uus etapp meie elus tuleb kriisi hinnaga, st ainult läbi kriisi.
Aga kriis – see on muutused. Alati.
Kui inimene siis jääb kinni sellisesse rolli (ja seisundisse või olukorda), mis on ennast juba ammendanud (kuid tundub turvaline ja harjunud), siis hakkab ta liikuma emotsionaalse pankroti suunas.
See on kui kinnikasvanud konnatiik või mädasoo, kus kõik on tuttavalt paigal, kõik kulgeb ühtemoodi, st vanamoodi, ja midagi ei muutu.
Sest energiad ei liigu.
Aga Universumis on nõnda, et paigalseisu ei saa olla. Kui muutused ei tule inimese enda poolt, siis pannakse inimene olukorda, kus ta peab muutuma. Tulevad sellised olukorrad, kus ta on sunnitud…
Igasugused üleminekud uuele etapile tulevad läbi kriisi. Nii või teisiti. Omanäolisus tuleb häbi hinnaga. Sõltuvusest väljatulemine tuleb lahkulöömise ehk purunemise hinnaga. Sünd valu hinnaga. Lähedus kompromisside hinnaga. Vabadus üksindusega. Jne.
Kui inimene jääb oma rolli kinni, siis hakkab ta liikuma emotsionaalse pankroti suunnas. Tal ei ole enam jõudu. Pole motiive, pole huvi. Selliseid inimesi on me ümber palju. Emad, kes räägivad teismelistega nagu väikelastega. Direktorid, kes sülitavad aruannete peale. 30-aastased nümfetid. Igavesed üliõpilased. Head korralikud mehed. Õigluseotsijad. Jpt.
Mida kauemaks keegi oma ammendunud rolli kinni jääb, seda rohkem muutub ta selliseks isikuks, kelle repliigid ning teod on ettearvatavad. Direktorid lähevad pankrotti, nümfetid meelitavad, emad süüdistavad jne. Tüüpkäitumised..
Mis veel öelda…
Kui sul endal seisab ees sinu isiklik kriis justkui põhjatu must järv, millesse tuleb sukelduda üleni, pea ees, teadmata, kas jätkub hingamiseks õhku, olles valmis uppuma, põhja puudutamata… Või hoopis lüüa see põhi peaga lõhki ning väljuda teiselt poolt… Olla valmis oma mitte valmis olekuks…
Inimestel, kes sisenevad kriisi, on illusioon, et nad suudavad säilitada oma elu muutumatuna.
Samad sidemed, sama isik, sama väljanägemine, sama tase ja seisund.
Aga kriis – see on muutused. Alati!
Esmajärjekorras muutused selles, mida kõige raskem on muuta. Vastasel juhul ei oleks see kriis.
Varem või hiljem tuleb kriisi siseneda.
Kaldal niisama aega venitades ja oodates tuleb nii või teisiti maksta oma aja, jõu ja lõppude lõpuks järelikult ka eluga. Nii või teisiti.
/Aglaya Dateshidze/
Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
https://lifedeeper.ru
Kommentaarid puuduvad