Islandi käokõrva, Cetraria islandica, rahvapärased nimetused on:
põdrasammal, põdrasarvesammal, islandi samblik, kopsusammal, palukobrik, palukorbak, palotatjas, palotagja`, karpal, korbasammal, krobiseja, käppsammal, nõmmekarbed, nõmmekarpalad, rinnasammal.
Siiski ei ole ta sammal, vaid samblik.
Eestis on ta sagedane, kasvades otse pinnasel või vanade kändude koorel. Kasvab ainult puhtas õhus.
Vaata siit levikut Eestis: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/138076
Sõltuvalt kasvukohast võib islandi käokõrval olla erinev värv. Hästivalgustatud kohas võib tal olla pruunikas kõrbenud jume. Peamisel on pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sageli veripunaste täppidega, alt helehall. Madalates kasvukohtades või soojusepuuduses kasvades võib ta olla praktiliselt valge.
Värskelt on pehme, nahkjas, kuivanult aga kare ja rabe.
Samblik on oluliseks toiduks põhjapõtradele, põtradele ja muskusveistele, lausa maiustuseks.
Islandi käokõrvas sisalduv polüsahhariid loob veega segades sültja massi. See on väga toitev, kuid inimene seda peaaegu ei omasta.
Siiski päästis islandi köokõrv 1920. aastal näljast palju põhjarahvaid. Inimesed lisasid seda samblikku oma toidusse, leivajahuna või iseseisva söögina.
Kasutatakse sambliku kogu maapealset osa.
Juba üle 200 aasta tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.
Põhjarahvad on islandi samblikku kasutanud haavade ja haudunud kohtade ravis, teinud mähiseid, samuti väikelastele mähkmete asemel
Kuni 19. sajandini kasutati seda samblikku laialdaselt rahvameditsiinis ja ka ametlikus, kuid peale keema võidukäiku vähenes inimeste huvi tema vastu.
*
Kommentaarid puuduvad