Elas kord muiste mees, kes oli otsustanud, et temast võiks saada vaimlik inimene, kui ta vaid saaks näha jumalaid. Pealegi oli ta veendunud, et enamik inimesi kummardas pelgalt kujusid. Ta tundis vajadust näha tõelisi jumalaid, enne kui võiks neid uskuma hakata.
Ta hakkas külastama templeid. Igas neist rääkisid õpetajad talle, et kui ta soovib näha jumalaid, siis tuleb tal minna teise, kaugemal olevasse templisse. Mees tegigi nõnda. Pärast sadade templite külastamist rääkisid õpetajad talle, et neid jumalaid, keda tema otsib, on võib-olla võimalik näha tähelepanuväärsete ajaloosündmustega märgitud pühades paikades. Seepeale võttis mees ette aastaid kestva palverännaku.
Ta oli juba keskikka jõudmas, kuid soovis endiselt näha jumalaid. Keegi rääkis talle, et mägierakud on ainukesed, kes jumalaid näevad, ja nõnda pööras ta oma otsingud kõrgete tippude poole ning külastas üht erakut teise järel. Ta rändas läbi kogu mandri, üle mäeahelike ja läbi laiuvate kõrbete.
Viimaks, juba vana ja hallipäisena, liikus ta vaevaliselt härjavankrite killavooris kesk Himaalaja mägismaad ning leidis lõpuks üksildase askeedi. Ta avaldas targale oma reisi eesmärgi. Viimane vastas itsitades: „Kui sa soovid näha jumalaid, siis istu lihtsalt maha ja sule oma silmad.” Mees tegigi nõnda ning sai hetkega valgustunuks.
Kõik vastused on iseendas juba olemas.
***
„Igapäeva Tao” Tõlkinud Mats Ostam.
Kommentaarid puuduvad