Seal kuskil kaugel-kaugel mägede taga laiub ääretu meri.
Mere sügavuses lebab vana draakon. Aga keegi maailmas ei mäleta ega tea, kui vana ta on ja kui kaua ta seal juba lamab.
Isegi halastamatu aeg ei ole draakoni meelt häguseks muutnud ega lõdvendanud tema küüniste haaret. Ta silmad on jäänud selgeks ja soomus läbitungimatuks.
Draakon lebab põhjas üksi, keerdudes ümber pärli. Pärl ise on väga suur ja temast kaunimat pole kogu maailmas. Draakon kaitseb teda, hoiab pärlit ahnete pilkude eest.
Samas igal kevadel leidub üks noor ja julge sõdalane, kes tuleb mereranda, et võidelda draakoniga, võtta talt pärl ja tuua see inimmaailma. Ta karjub kõva häälega, kutsudes Draakonit duellile.
Kuid ükskõik, kuidas ta ka mõõgaga vehib ja oma soomusrüüd kõlistab, jääb merepind rahulikuks. Vastust ootamata sõdalane lahkub. Aga pärast mõtleb ta ilmtingimata välja jutte oma julgusest ja lohe argusest.
Kuskil kaugel-kaugel mägede taga lainetab meri. Selle kaldal kõrgub üksildane kalju. Sellel kaljul on astang.
Juba palju-palju aega on Sõdalane sellel astangul istunud. Ta on väga vana, mistõttu on tema nahkrüü väga lagunenud, mõõk on kivisse kasvanud ja lahingukirves roostetanud. Ta on rahulik. Lihtsalt ootab.
Ta teab, et kord aastas, just päikeseloojangul, läheb merepinnal vesi järsku keema. See tähendab, et Draakon hakkab merepõhjast tõusma, et näidata pärlit Maailmale.
Draakon ja vana Sõjamees.
Pärli hoidja imetleb mõnda aega selle ilu loojuva päikese kiirte käes. Alles siis vana sõdalane naeratab.
/Aleksei Beljakov/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad