Midagi juhtus ja ma sattusin mingisse aega, mingisse kohta, kus ei ole ööd ega päeva. Ja ma igatsen ööd ja päeva.
Siin ei ole kuumust ega jahedust. Ja ma tunnen vajadust pakase järele.
Nüüd pole piina. Ja ma igatsen kannatust ja valu.
Nüüd armastavad mind kõik ning ma tunnen igatsust inimeste järele, kes mind ei armastanud.
Nüüd ei ole ebaõnne ja ma tunnen tugevat igatsust ebaedu järele. Oo, alles nüüd saan ma aru, milline magus asi on ebaedu ja oskamatus. Õndsad ebaedukad.
Siin ei ole ebaõiglust. Üldse mitte. Ja ma tunnen puudust ülekohtuste järele. Varem ei tulnud selline igatsus pähegi.
Siin ei peta mind keegi: arvatavasti olen sattunud põrgusse…
/Ashot Jegikjan/
Kommentaarid puuduvad