Vana maailm on kokku varisenud.
Tükid lendavad eri suundades ja veel ei ole teada, kui tugevalt ja mida täpselt need enda alla matavad.
Selge on see, et Maailm ei saa enam olema endine.
Selles maailmas valib keegi põhjuse suremiseks, aga keegi leiab põhjuse elamiseks.
Keegi leiab „süüdlase” oma hädades ja haigustes, et põhjendatult langeda „vaprate surma”.
Aga keegi valib enda „stsenaariumi”, milles ei ole „süüdlasi”, ja on valmis minema uusi teesid mööda.
Iga päev teeme me selle sammu, omades võimalust teha samm uude, uude päeva, kus kõik on teine.
Kasulik on pesta mitte ainult käsi, vaid ka ajusid, iga päev, sel määral, kuivõrd on määrdutud rämpsinformatsiooniga.
MIDA ON VIIRUS MEILE NÄIDANUD ja MILLISED ON TULEVIKU PERSPEKTIIVID:
1. Kõigile on saanud selgeks, et reaalses maailmas piire ei ole.
Kõik piirid asuvad kaartidel, poliitikas, inimeste mõtetes ja nende emotsioonides… Koroonaviirus on kõigile näidanud, et inimkond on üks organism – üksainus terviklik organism. Et kui ühes kohas toimub haigestumine, siis haigestub kogu süsteem. Kui varem oli selline olukord selge valitutele, siis täna on see massiteadvuse omand.
2. Harjunud elulaadi vahetumine.
Praegune isolatsiooni ja blokaadi olukord, mis on kujunenud, kingib sunniviisiliselt meile kasuliku oskuse standardsete elustsenaariumide kiireks ümberkujundamiseks. Mitte kõigil inimestel pole arenenud kohanemisvõimet ja on tekkinud olukord, kus kollektiivne enesesäilitamise instinkt seda nõuab. See tuleb kasuks juba lähitulevikus. Need, kes muutuste ajastul pole võimelised ümber kohanema ja muutuma, ei jää ellu!
Samamoodi, ka ilma tööle minemata, jäädes omaette, tuleb üle vaadata päeva hõivatus. Inimesed leiavad ootamatult, et nad tunnevad end ilma tavaliste väliste tegevusteta ebamugavalt. Paljudel on aega oma sisemaailma uurida ja teada saada, kui tühi see on… Kui varem oli võimalus ühiskonda põgeneda, siis nüüd peab seisma silmitsi endaga kogunenud võlgadega enda suhtes.
Tuleb õppida, kuidas endaga sõbruneda!
3. Süsteemide vastupidavuse proov süsteemide sees.
Ekstreemsetes situatsioonides ehk hädaolukordades sõltub kõik töö koordineerimisest erinevate teenuste süsteemis: see ei ole ainult meditsiiniline probleem, nagu oleme selgeks saanud. See on erinevate riikide juhtide võime tõhusalt tegutseda, kasutades kõiki süsteemi ressursse:
– teavitamine (avalikustamine);
– kehtestada uued juhised hädaolukorras (seaduse paindlik kohaldamine);
– rangem kontroll nende rakendamise üle (ühe sõnakuulmatus on kõigile oht);
– elanikkonna abistamine probleemide ilmnemisel (kaasates vabatahtlikke);
– ilmne nõue – “enda eest hoolitsemine” – see on rahva / ühiskonna tervise eest hoolitsemine, paljude jaoks on see aga avastus…
Moraalsed kriteeriumid väljuvad lõpuks avatud režiimi: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Ilma endas armastust kasvatamata on võimatu armastada oma ligimest!
Teiste teenimine: järgides soovitusi. Me ei teeninda mitte ainult ennast, vaid ka teisi, purustades viiruse ahelad, paanika, kirgede möllu, segaduse, anarhia. Mida me oleme nõus teistele teenides ohverdama.
Samuti selgub, kus süsteem jookseb kokku, kus seda juba ammu kas ignoreeriti või lükati silmapiiri taha. Kriisi ajal toovad sellised vääratused märkimisväärset kahju: inimlikke, finantsilisi, toiduainetega seotuid… jne.
Pärast kriisist väljatulemist ei saa keegi enam oma eelmistele rööbastele tagasi pöörduda. Süsteem taaskäivitub, eemaldades „mustad augud ja valged laigud“. Olles muutunud palju mobiilsemaks ja paindlikumaks ja vähendanud liigse bürokraatia koormust, muutub süsteem tulevikus elujõulisemaks, ajakohastatud standardite ja mitmesuguste muudatustega.
Õppimine toimub käigupealt, ilma pausideta.
4. Muutub suhete süsteem.
Tõuseb isiklik vastutus, alates lihtsast tavakodanikust kuni kõrgeimate ametikohtadeni ja riigi juhini välja.
Varasematel aegadel isiklikku vastutust vaid eeldati, kuid sellel ei olnud alati kohta, kus olla, sest see oli oskuslikult peidetud kollektiivse vastutuse taha, kus siis pandigi toime tõsiseid rikkumisi ja kuritegusid.
Nüüd vaadatakse läbi isikliku vastutuse ja kollektiivse vastutuse suhe – kuna üks ei tööta teiseta. Ja kuigi teoreetiliselt oli see paljudele selge, siis nüüd praktikas esitatakse see kõigile ühiskonna liikmetele. Ükski varasem erand, näiteks “odav liberalism”, “puutumatute inimeste” erirühmadesse eristamine – ei toimi. See, kes ei võta isiklikku vastutust, vähemalt “et mitte olla ühiskonnale ohuks”, ei saa sellest ühiskonnast õigusi.
Hädaolukorras väljatöötatud kontrollisüsteem, mis põhineb moraalsetel põhimõtetel, saab olema nõutav nii ajakohastatud poliitilises lähenemises kui ka igas inimestevahelises kogukonnas. See ei tähenda, et kõik muutuksid ideaalseks ja teadlikuks, vaid see muutub iga liikme jaoks uueks nõudeks koos turvalise seltsielu normide muutumisega. Kuritegevus ei kao, kuid ole enam kuriteoohvritega võrdsetel alustel.
Ühiskond nõuab õigusaktide ülevaatamist. Traditsioonilised universaalsed väärtused, ehkki saavad olema muudetud kujul, naasevad paljude jaoks siiski etaloni kohale. Uuendamine muudab need palju paindlikumaks, atraktiivsemaks ja mõistlikumaks, nii et isegi liberaalid ise ei pelgaks neid.
Õppimine „näoga laua pihta”! – see on kõige tõhusam!
5. Majanduskriis.
Kõige tunnetatavam probleem, mille vanad eliidid “koroonaviiruse” kaudu esile kutsusid, jaotab maailmakapitali hoidjad ümber. Mis omakorda toob tõsiseid muudatusi kõigi riikide finantsstruktuurides.
Muidugi on meil mõnda aega majandusliku iseloomuga tagajärgi, seda nii väikeettevõtetes kui ka suurtes ettevõtetes.
Kuid see võimaldab ka ballasti laialdast vähendamist raske bürokraatliku vennaskonna vormis. Raha, mis on salvestatud nende ülemäära suurenenud riigikassast saadud sissetulekutest, läheb märkimisväärse kaotuse saanud riigi majanduse taastamisele.
Ametnikud ei saa lihtsalt “palka saada”, kui nende tegevus põhjustab ühiskonnale ilmset kahju.
See muudab palju avalike teenuste ja turvalisuse valdkonnas. Endised poliitilised struktuurid muutuvad uue aja jaoks nii sobimatuks, et nad kaotavad kogu masside toetuse. Tehakse palju kõrgetasemelisi avaldusi, eemaldades “liberalismi udu”, mille taha peitus fantastiline kuritegevus kõrgeima poliitilise ja majandusliku eliidi kõige kõrgemates kihtides.
Tehakse ettepanek tervendavaks majandusreformiks mitte ainult elanike, vaid maailma reservfondide arvelt. Küllus lihtsate inimeste vajaduste rahuldamiseks on võimalik.
Pärast uue majanduse pikka taastumist vaesed ja rikkad küll jäävad, kuid nende vahel pole katastroofilist vahet: aja jooksul tekkivaid kodutuid ja nälgivaid inimesi ei ole. Ja see ei toimu mitte sotsialismi vanade reeglite järgi “võta ära ja jaga”, vaid paranenud tootlikkuse ja ressursside ümberjagamise seaduste järgi õitsvas ühiskonnas.
Õppimine, millest keegi ei pääse.
6. Informatsioon ei saa enam olema psühholoogiliseks relvaks rahva vastu.
Vale ja tõde asetuvad uuesti omadele kohtadele. Hea ja kurja “ümberpööratud pooluste” efekt on nendes ilmutustes samaaegselt šokeeriv ja kainestav.
Petetud saavad kannatama pettumuse ja depressiooni käes, aga nad leiavad kaotuse mõtte ehk tähenduse, nad maksavad närvi- ja vaimse vapustusega – see muutub epideemia järgmiseks etapiks, mis on psüühilise iseloomuga. Nad leiavad, et maailm pole selline, nagu neile sisendati, ja nad ise, mõistmata, kõndisid “helgema tuleviku nimel”, vihkades olevikku. Kui loor langeb, osutuvad nad olemasoleva tegelikkuse taustal abituks, kuid mässamiseks jõudu enam ei jää.
Reaalse pildi (mille meedia esitas moonutatud kujul) analüütikud ja pooldajad rahunevad. Nad suudavad tõsta infovoogu, kajastades asjatundlikult ja ausalt reaalsuse erinevaid tahke. Nad vajavad palju loomejõudu ja professionaalsust, et saada tagasi usaldus sellesse kohta, kus enne valitses tsensuur, kontrollimatu kallutatus ja kommentaatorite hüsteerilised rünnakud, elanike objektiivse informeerimise asemel.
„Non-stop” koolitus reaalajas.
7. Maailma suur muutumine peale koroonat.
See saab olema nagu “enne ja pärast” evolutsioon. Kõigepealt näeme muutusi massiteadvuses – need toimuvad reaalselt, kuid nende avastamine ei kao pikka aega kõigis uudistekanalites päevakorrast. Sellest saab uus “kuum teema” – kuidas maailm on muutunud…
Teadlased tuvastavad muutused inimese DNA-s. Ilmub veelgi unikaalsemaid uusi tehnoloogiaid. Muutuvad raha- ja pangandussüsteemid. Suur kriis tabab ravimifirmasid – need asendatakse uute ravimeetodite ja uute valemitega ravimitega. Sotsioloogid hakkavad kuulutama sotsiaalse dünaamika muutustest ja uutest normidest, sest vanad on lootusetult vananenud. Psühholoogid pööravad rohkem tähelepanu inimese sisemaailmale ja kooskõlastavad siis ühilduvust teistega…
Isiksus ja ühiskond muudavad suhteid, mis annab enneolematu hüppe uude tsivilisatsiooni. See üleminek võtab umbes 10 aastat, kuid selline kiirus on endise inertse massiteadvuse jaoks fenomenaalne. See on ilmne signaal, et inimkond muutub palju ja see muudab kõike enda ümber, justkui kollektiivse teadvuse nähtamatu kokkusurutud vedru oleks lahti hüpanud, vabanenud.
Maailma heitlikkus lakkab hirmutamast, noorem põlvkond soovib olla aktiivsem osaline mitte protestiaktsioonides, vaid loomeprotsessis … See on väga kütkestav.
Ja me kõik õpime, kuidas selles uuenenud maailmas elada!
Hoidkem ennast ja olgem igal viisil terved!
/Svetlana Oriya, 16.03.20/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad