Kõrgemad jõud. Universum. Maailm. Kõiksus. Jne. Nii palju müstilisi nimetusi. Igaühele on lähedane oma.
Asi ei ole aga nimetuses, vaid selles, et on midagi meist kõrgemat, mis meid juhib, suunab ja kontrollib. See on fakt.
Kõrgemad jõud räägivad meiega pidevalt. Küsimus on selles, kuidas kuulda ja mõista nende keelt.
Sest kõik meie õnnetused – need on juba Kõiksuse karjatused: „Seisa! Sa lähed mitte sinna! Pöörasid oma rajalt kõrvale. Rajalt, mis viib sind sinu õnne ja rõõmuni. Ma olen sulle nii palju märke saatnud, et hoida sind teelt kaldumast ja ohtudest.”
PS!
Kui juhtub mingi ühekordne õnnetus, siis see on pigem tõesti juhus, mingi realistliku selge põhjusega.
Aga kui mingi asi kordub juba 2 või 3 korda, siis võib seda märgiks pidada.
Kõiksus hoolitseb meie eest alati, pöörates tähelepanu meile vajalikult informatsioonile. Iga kord saadab ta hoiatusi märkide näol. Aga me jonnakalt ei taha seda häält kuulda… Või kuuleme… aga ei mõista seda või tõlgendame valesti…
Kommentaarid puuduvad