Kõigil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mõnel aga võib minna päris äärmuseni….
Siin üks tõestisündinud mõtlemapanev lugu, jutustatuna selle inimese enda poolt.
„Kunagi ammu, Jaapanis, oli mul kohutav stress. Nii suur, et kaalusin 75 kg ja võisin terve päev pidžaamas ringi käia ega pesta 2 või 3 päeva. Isegi hambaid ei pesnud. Hiljem ei tahtnud isegi elada enam.
Sain teada, et minu jaapanlannast sõbranna peab ühte kliinikut. Ta rääkis, et seal on üks huvitav protseduur, peale mida elu muutub, justkui oleks uuesti sündinud.
Ta tuli mulle järele ja nii ma siis läksingi pidžaamas ja kodusussides koos temaga. Krunn peas. Sõitsime keskusesse sellise väljanägemisega.
Jaapanis ei pöörata sulle üldse tähelepanu. Võid kasvõi alasti käia. Kellelgi pole asja, pole aega. Kõik on oma mõtetega hõivatud. Neil ei ole kommet vaadata inimesi transpordis või tänaval. Nii vabad on.
Jõudsime kohale, täitsime paberid. Siis sisenesin sinna.
Seal seisis keset tuba suur kirst. Arst esitas mõned küsimused, mulle anti surija pidulikud riided ja ma vahetasin riided ära. Öeldi, et heitku ma pikali sisse ja tundku ennast nagu tunnevad surnud. Et kui tahan välja, siis „näe seal on nupp, vajutage sellele ja me laseme teid välja.”
Heitsin kirstu pikali. Seal sees oli kummaline lõhn. No lasti õhuvärskendajat. Pehme atlassriie. Kirgast värvi. Helmed kirstu ümber nagu peab. Lamasin, vaatasin kirstu. Sees mängis matusemuusika. Ruumist paistev nõrk valgus paistis läbi pragude.
Kuulsin, kuidas mind justkui kantakse välja ja laaditakse auto peale. Hakkasin nuppu vajutama. See tuli ära. Hakkasin hõikuma, inimesi kutsuma ja olin pahane, sest ma ju ei maksnud selle eest.
Sõit kestis kuskil 10 minutit. Hakkasin juba natuke lämbuma. Siis kuulsin käsklust „Maha laadida!” Ja mind lasti nööride abil maapinnale. Kuulsin, kuidas muld ülevalt alla kirstu peale kukkus. Hääled muutusid tuhmimaks. Hakkasin hüsteerikas karjuma. Ropendama.
Peas miljon mõtet. Et olen sattunud sektantide kätte. Et nad tapavad mu. Et vihkavad välismaalasi. Kindlasti mu sõbranna on nendega mestis. Tapan ta raisa ära! Mind reaalselt ka maetakse. Hakkasin vinguma nagu siga tapmisel, jalgadega trampima.
Kõige hirmsam, et hakkasingi ära lämbuma. Nutsin, pisarad voolasid mööda põski alla kaela peale, valgusid kõrva. Lasin suurest hirmust püksi. Oli liiga kitsas, et nägu kuivatada. Lamasin nagu puuront. Käed külgedel. Kitsas kirstus. Sees haises uriini järele. Mõtlesin: „Oh jumal, ma ei taha surra!”
Seal oli kohutavalt kitsas. Umbne. Hingata polnud midagi enam. Pea hakkas ringi käima. Tundsin, kuidas hakkan jahtuma. Olin ju terve kirstu täis urineerinud, lamasin märjana enda uriinis. Külm maa, mõtlesin. Nutsin 20 minutit.
Kaotasin juba teadvust. Seisund oli hirmus. Hakkasin mõistma Gogolit ja meenus, et võibolla ärkas ta kirstus ja suri nii nagu mina praegu siin.
Silme ette ujusid pildid minevikust. Kuidas ma sünnitasin ja hoidsin kätel tütrekest. Tema esimesed sammud. Tema patsikesed, mida ma punusin iga päev. Oh jumal, ma olin oma tütre päris ära unustanud. Oma depressiooni tõttu.
Meenus, kuidas enam emale ei helistanud. Meenus, kui ilus on elu. Kui imeline. Aga näe siin ma nüüd suren kirstus. Ning mu tapavad mu armsad jaapanlased. Keda olen jumaldanud. Ehh, jaapandlased. Ehh, raisad.
Aga siin avanes uks. Nägin, et olen sellessamas ruumis. See kirst – surma illusioon. Täiesti arvutis pogrammeeritud.
Nutsin minutit 10. Vaevu rahunesin. Sõimasin ropult.
Sõbranna seisis ja naeris. Nad andsid mulle minu „surmast” videosalvestise. Kirstu sees olid kaamerad ja jäädvustasid kõik.
Peale seda protseduuri muutusin kõhnemaks, kaunimaks. Hakkasin elu armastama ja ei ole enam neid mõtteid, et tahaks surra, ei ole enam depressiooni.
Ei taha enam sinna. Tahan elada siin ja praegu. Vaat nii.
Ka teie hakkate elu armastama.”
/Autor – Nazõm Osaka/
Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©
Allikas:
golbis.com
Kommentaarid puuduvad