Kuidas meie mõtlemine ja suhtumine mõjutab karmat

Armastuse mõistet kitsendatakse meie kultuuris kiindumuseks mõnesse konkreetsesse inimesesse, sest massimeedia ei paku mingit muud tähendust. Enamiku inimeste jaoks on olemas ainult isekas omav armastus. Kui armumise objekti läheduses viibida ei saa, kaob elumõte, sest filmid õpetavad, nagu peakski nii olema. See aga tähendab loobumist nii iseenda väärtuse tunnistamisest kui kogu elava maailma armastamisest. Viimast võib võrdsustada vihkamisega, sest armastuse loova ja liikuva energia puudus või seiskumine tekitab inimest ümbritsevas keskkonnas negatiivse ehk hävitava energia potentsiaali. Tundes ennast ebatäiusliku ja õnnetuna suurendab inimene seda veelgi ning Loodus kui isetoimiv kompuuter saavutab tasakaalu, sulgedes (nagu viiruseid) need kogu ümbruskonnale ohtlikud võnked inimese energiavälja sisse, kus need ründavad ainult inimest ennast ja tema lähedasi.

Rahuldatud saab või ei saa ainult tarbija inimese sees. Armastus on alati õnnelik, ei tunne rahuldamatust ja saab püsiseisundiks neile, kes ei sea oma õnnelikuks olemisele tingimusi. (Muinas-Kreekas kasutati sellise seisundi kohta omaette sõna.) Siiski, ka kitsendatud mõttes ülendab armastus hinge ja tekitab ümber armunute kaitseenergia välja. See säästab noori õnnetustest ja haigustest, mis järgnevad täiskasvanuks saamisele, sest igaüks hakkab siis vastutama nii oma praeguse kui oma eelmiste elude ning lisaks oma vanemate eksimuste eest. Samas, kui vanemates on liiga palju stresse, pettumusi, mõttesaasta või viha, võib armumine kutsuda lapsel esile haigused, mille käigus toimub kogu pere energiaväljade pesemine. Ka igasuguseid ebaõnnestumisi ja õnnetusi tuleb siis võtta kui märki käivitunud puhastusest. Mida kriitilisem on vanemate nö karmaseis, seda varem laps armub – et kiiremini puhastuda ja ellu jääda.

Just armudes hakkab mõni noor vältima asju, mida ta seni meelsasti tegi. See näitab talle kätte tema väärhoiakuid. Järsku tekkinud kõrgusekartus vihjaks siin klammerdumisele maiste hüvede külge, mis kahjustab võimet säilitada armastuse tunnet ka läbi katsumuste. Endine külmas vees supleja võib hakata hoiduma nii vette sattumisest kui külma kogemisest. See vihjab armastussuhte ületähtsustamisele ja lohutavate pettekujutluste loomisele (sisimas aimatakse illusioonidest ilma jäämise paratamatust, kuid seda ei taheta omaks võtta ja hirm kandub üle millelegi muule).

Armumist ei tohi keha bioloogilise ärkamisega segi ajada, sest füüsiline külgetõmme ei eelda sügavama tunde tekkimist ega käi selle tundega alati kaasas. Varajane seks uudishimust või ka ainult mõtted sellest nullivad laste vaimse arengu potentsiaali pikaks ajaks ära ja kahandavad võimet hiljem üleüldse armastust tunda.

Armumine on ohtlik neile, kes on elanud külluses ja käinud mööda valmis tallatud radu. Selleks, et puhastuda, peab inimene alandust kogema – just sel alal, millele tema või tema vanemad on liigse tähenduse omistanud või mida olid nad armastusest endast olulisemaks seadnud. Tavaliselt on selleks kõik maised ja materiaalsed väärtused. Et puhastumise käigus ellu jääda, tasub loobuda mugavustest, alustada iseseisvat elu, leppida ajutiste raskustega ja õppida tingimusteta õnnelik-olemist.

Kui olmemugavused on tänu kodusele kasvatusele olulisemad, kui suhted ise, võivad noortel inimestel tekkida haigused või asjaolud, mis takistavad neid elu igasuguseid mugavaid külgi nautimast. Kui neiu või ta ema peab kõige olulisemaks välimust, siis pärast tutvumist noormehega võib neiu näonahk probleemseks muutuda. Kui neiu püüab (ema kogemuste mõjul) ideaalsete suhete poole, siis juhtub midagi näiteks ta juuste või hammastega. Kui kõige tähtsamaks seatakse aga armastuse objekt, siis on armunute koosviibimine justkui saatuse poolt takistatud.

Kui inimene muutub katsumisi läbides isekaks, ülinõudlikuks, kadedaks, vihaseks või asub võitlusele, võib universum otsustada tema puhul nii, et keha surm on inimesele vähem kahjulik kui hinge jätkuv saastumine. Sealpoolsuses ei saa meie olemus enam saastuda ning kuni järgmise kehastumiseni on igal vaimolendil küllalt aega, et eneses selgusele jõuda ja siia ilma tulekuks paremini ette valmistuda.

Enne lapse saamist peavad tulevased vanemad 3–4 aastat tegelema nö meeleparandusega. Nende elu ei tohi olla liiga kerge, suhted liiga sujuvad, vaatenurgad liiga roosilised jne, sest siis ei toimu vaimu karastamist läbi raskuste ja tekib energiaseisak, mis takistab lapse kehastumist või ajab paari lahku. Suguvõsa kõikide illusioonide ja väärade veendumuste lunastamine on lapse töö ning mida rohkem raskusi taluvad noored armunud, seda vähem probleeme saab nende lapse osaks.

Viivitada lapsesaamisega ei tasu ettekäändel, et pere loomiseks tuleb enne materiaalselt ette valmistuda. Lapsel, keda ei ähvarda materiaalne puudus või kelle keha eest on ülihästi hoolitsetud, peavad tekkima just sedavõrd suuremad hingevaevad või vaimsed probleemid.

Kui ema märkab, et tema tervis läks raseduse ajal või peale sünnitust paremaks, siis on osa tema probleemidest lapsele üle kandunud (need ei pruugi ilmneda kohe ega just füüsilises kehas). Mõned jäävad rasedaks ainult selleks, et terveneda, siis võib laps küll tervena sündida ja üles kasvada, kuid siis võetakse ta emalt valusal viisil ära. Palju harvemini juhtub nii, et ema võtab osa lapse karmast enda kanda ja haigestub või sureb lapse nimel.

Ka inimene, kel lapsi pole, võib ennast kellegi eest, kes on talle kallis või lähedane, ohvriks tuua, kuid on ka vanemaid, kes oma sisimas pole nõus midagi ohverdama. Nende järglasi ootavad traagilised sündmused ja nende sugu tõenäoliselt hääbub.

Sugu lõpetatakse esivanemate mõne tõsise üleastumise eest, kuid ka siis, kui inimene tõuseb oma mõtteis jumala asemele – näiteks ei meeldi talle naaber (mitte naabri käitumine), seega esitab ta pretensiooni maailmale, et keegi teine isiksus üldse olemas on. Oma kujutlustes parandab inimene maailma, kõrvaldades sellest rahvaid, loomaliike, ühiskonnakihte või iseloomutüüpe – ta programmeerib (olgugi enda teadmata) oma järglasi praktiseerima seda, mida ta ihaldab ning Loodus paneb suguvõsa jätkumisele piiri.

Rahvasuu räägib, et nn seitsme põlve needus jaotub nii: kolme põlvkonna elu on raske, kuid pole midagi hullu, 4. põlv tasub aga kõigest ilma jäämise, vägivaldse surma, enesetapu või raske haigusega. Kui sellest ei piisa, tasub lõpuni 7. põlv, kus tekib lastetus või sugu hävib, 5. ja 6. põlv aga “puhkavad”. Pole kindlalt väidetud, et sugu lõpetatakse abordi pärast, kuid seitsme põlve järglased, eriti naised, peavad oma kannatustega neid esivanemate tegusid lunastama. Needuse ehk pärandatava tasumise kohustuse suurus sõltub kahjust, mis oli tekitatud teise elusolendi hingele (mitte kehale) talle olulistest võimalustest ilma jäämise tõttu (sh kavatsused, mida vaimolend saab teostada ainult kehastunult).

Mida suurem on ilmale tulija armastusvõime, seda raskemad katsumused tabavad ta peret lapseootuse ajal. Vastutust mitme põlvkonna mustate mõtete eest ei saa sellist last kandma panna ja tema vanemaid on vaja lapse üles kasvatamiseks, seega tasuvad vanavanemad. Enne lapse sündi katkestavad suhteid, sattuvad pahandustesse või surevad rohkem isapoolsed, pärast sündi emapoolsed suguvõsa liikmed. Tugevam puhastus toimub veebruaris-märtsis ja septembris-oktoobris. Märgatavalt vananevad ja haigestuvad ka need sugulased, kes lapse tulekust ei tea – nende ala- ja üliteadvus on kõigest teadlikud ning puuduolev eluenergia kandub lapsele üle.

Selline protsess toimub ka sõltumata uue suguvõsaliikme sünnist – inimesed (ka need, kes ei tea, et nad sugulased on) võtavad enda kanda teiste “saatust” ehk satuvad õnnetustesse või surevad haigustesse just siis, kui miski nooremat sugupõlve ähvardab (või koguni enne seda). Noortele kriitilistel aegadel lahkuvad nende liigse materiaalse orientatsiooniga vanemad, kui nende õpetatud valed väärtused on tekitanud raske situatsiooni.

Kui vanemad ei ületähtsusta rikkust ega füüsilise keha ellujäämist, vaid moraali, võib juhtuda, et ema satub näiteks alkoholi- või isa mängusõltuvusse (muidu juhtuks see varsti nende pojaga, nüüd aga saab ta oma õpetunni ise saastumata, vanemaid jälgides). Kui isa-ema suudavad sõltuvusest kiiresti lahti saada, peavad nad hiljem oma poja selle või mõne teise moraalialase probleemiga pikemalt vaeva nägema. Kui vanemad on õpetanud tütrele, et pere kokkujäämine on tunnetest ja suhetest tähtsam, võib juhtuda, et nad ise, tütre suureks kasvades, lahku lähevad. Nii päästavad nad enda teadmata tütre pere, mis oleks lagunenud nende suhtumise edasiõpetamise tõttu.

Raskest olukorrast väljumiseks on tähtis, et traumeeriva olukorra taluvus, mille juures suudetakse armastuse tunnet veel säilitada, oleks piisavalt kõrge. Tavaliselt on see madal ja järeltulijatel veel madalam. Vanemad peavad paluma laste eest, et nad suudaksid säilitada endas armastust maailma vastu, mis ka ei juhtuks. Olles rahulolematud teiste ja endaga ning oma armastust teistele keelates saab mõnedele vanematele alles tagantjärele selgeks: need olukorrad olid antud, et õppida ellu õigesti suhtumist. Kuid nende lapsed, nende kunagise vale käitumise tõttu, ei oska sarnastes katsumustes enam üldse hakkama saada. Siis võtavad vanemad enda peale lastele mõeldud raskused ja haigestuvad või hukuvad, ehkki nende endi infoväli on juba puhas ja vaimne valulävi kõrge.

Veel enne, kui noored on kokku saanud, suhtlevad nende infoväljad omavahel, suguvõsade väljad ühendatakse ja käivitub puhastus tulevase põlvkonna ellujäämise nimel. Vahel kulub negatiivsete hoiakute mõju mahendamiseks terve suguvõsa eluenergia ja nendel juhtudel tõdetakse, et haigused kulgesid ettearvamatult, imetegijad ega palved ei aidanud, aga õnnetust polnud võimalik ette näha või ära hoida.

Noorpaar, kes on koos elama hakanud, peaks lapse sigitamisega niikaua ootama, kuni nende elu väljub sõprade-sugulaste kõrgendatud tähelepanu mõju alt. Niipea, kui pereelu pisihõõrdumistest saavad teada teised, olgugi lähedased ja positiivsed heasoovlikud inimesed, kaotab kodu kui bioenergeetiline struktuur oma kaitsevõime ja muutub avatuks kõigele kurjale. Kui negatiivne alge on perekonna elus veel väike, saaks pere sellest jagu oma sisemise jõuga, seda isegi märkamata. Vahel kaevab naine sõbrannadele või emale, räägib oma meest taga. Kui aga naisel või mehel tekib soov rääkida oma kaasa taga, kaevata pisiasjade pärast või jutustada oma seiklustest, on tegemist teadvustamata kättemaksusooviga, olgu oma kaasale või meestele-naistele üleüldse. Sellel on hävitamisenergia, mis mõjutab ennekõike rääkija peret ja kodu.

Traumeerivad või ebameeldivad sündmused algavad suguvõsas 3–4 aastat enne noorima liikme sündimist. Tulevase ema elus käivituvad need 1,5 aastat ja siis uuesti mõned kuud enne lapse sigitamist. Kui naine ei läbi oma katsumusi väärikalt, õigeid järeldusi tehes, siis sünnib haige laps või teda ei sünni üldse.

Noorte vanemate taust on praegu sageli selline, et lapse sündimise ja tervena üleskasvamise võimalus säilib vaid siis, kui abielu ei vormistata või vanemad ei ela pidevalt koos. Just abieluvälistele lastele on kõrgemalt antud rohkem andekust ja arenguvõimalusi, kuid seda juhul, kui üksikema suhtub oma staatusesse rahulikult, kellelegi etteheiteid esitamata.

Üksikema, kes ei mõtle meessoost halvasti, saab terve lapse, kuid naine, kes vajab meest ainult sigitamiseks, saab lapsega näha palju probleeme. Rasedaks jääja peab oma vanematele kõik andestama, sest mistahes pretensioonid isale (ka ammu unustatud, kuid alateadvuses alles olevad) ja vanad klaarimata arved teiste meessoo esindajatega muutuvad nüüd hävitavaks programmiks nii mehe kui laste, eriti poegade vastu. Mees, kes vihkab oma isa, suunab tapva energia iseendale, sest ta on nüüd isa rollis, ja emavihkajast lapseema kahjustab nii oma last kui ka iseennast. Mõlema tulevase lapsevanema süüdistused oma emade ja teiste oluliste naisisikute aadressil mõjuvad nii, et tütre saamine võib muutuda võimatuks.

Juhul, kui emaema on meestevihkaja, võib poisslaps tajuda seda nagu suhtumist temasse endasse ja see tekitab tal arengupeetust, isiksuse arengu hälbeid või haigusi. Veel sündimata tüdruku arengut võib aga ohustada vanaema veendumus, et naise elu on raske ja lapsesaamine liiga valus. Tulevikus ei saa või ei taha see tüdruk mehele ja tal tekib raskusi lapsesaamisega (ka juhul, kui ta pole vanaema kartustest teadlik).

Kui vanaema on kogenud palju alandust ja hakanud mehi vihkama, siis pole ta tütretütrel enam võimalust meest ega lapsi saada. Kui ta nad saaks, peaks keegi neist hukkuma. Üks leebemaid suguvõsa vigade paranduse variante oleks saada lapsed mõned inimõigusteta riigi haaremis. Vanaema ja ema peaksid kaotama kõik pretensioonid meestele ja paluma maailmalt andeks, leppima hirmutava perspektiiviga ja lõpetama süüdlaste otsimist.

Kui vanemad arvavad, et nende laps valis endale vale kaasa, tuleb tal neile andestada, muidu võivad tal sündida väärarengutega järglased. Kui sugulased ütlevad veel sündimata lapsest ära, olgugi ainult mõtteis, või suhtuvad rasedasse halvasti, siis tekivad loote bioväljas energeetilised moonutused ja on võimalik ka füüsiline puue.

Kui potentsiaalne vanaema muretseb oma tütre pärast või kardab lapse väärarenguid, kulutab ta nii tütre kui lapselapse eluenergia. Siis võib laps tulemast loobuda või sünnibki vigane. Kui vanaema kardab, et mees jätab ta tütre maha, või naine aimab hirmuga, et tal tuleb last üksinda kasvatada, siis nõnda ka juhtub, kuna infoväli võtab kõik inimeste kujutluspildid kui nende väljavalitud eesmärgid. Lisaks muutub tulevane laps kahtlustavaks ja kergesti solvuvaks.

Lapsed võivad tulemata jääda ka vanavanema pärast, kes kujutab ette, mida kõike võib meie ohtlikus maailmas nendega juhtuda. Nõnda nõrgestavad oma sündimata ja sündinud lapsi peaaegu kõik vanemad ja vanavanemad. Tasub lapsel veidi haigeks või kusagil hiljaks jääda, kujutavad täiskasvanud õudusi ette. Sedaviisi loovad nad oma lastele negatiivsed tulevikuprogrammid ja toidavad neid oma hirmudega, kuni need ükskord täituvad.

Hirmunud vanematele võiks tuletada meelde Euroopa Liidus tehtus statistikat: autoavariisse või kallaletungi ohvriks sattumine ähvardab üht inimest 4000 hulgast, mürgitus 1:5000, tahtlik mõrv 1:7000, uppumine 1:10000, kõrgelt kukkumine 1:25000, tulekahju 1:28000, lennuki kukkumine 1:50000, elektrilöök 1:65000, avarii raudteel 1:150000, tööstuslik katastroof 1:170000, loodusõnnetus 1:1600000, aatomireaktori plahvatus 1:300000000. Kui samad õnnetused esinevad mõnes peres korduvalt või üks isik kogeb neist mitu liiki, siis on tegemist päriliku süüga või on inimesed need ohud ise oma hirmudega endale või oma lähedastele ligi meelitanud.

Inimesed suhtlevad oma lastega keskmiselt ainult 17 minutit ööpäevas, aga hirmu vallas viibida võivad kogu aeg.

Hirm on energiavoolu blokeering, mis peatab ka armastuseenergia voolu. Kui loobume oma armastust (=eluenergiat) ümbruskonnale jagamast, näeb see energeetiliselt välja nagu teistele surma soovimine. Sellise inimene destabiliseerib oma ümbruses kõikide elusolendite energiavälju, on ümbruskonnale ohtlik ja peab süsteemist eemaldatud saama. Olgu tegemist väljapoole suunatud hävitava mõtteenergia või enesehävitamisprogrammiga, ikka käivitub sama skeem: esimene hoiatav kaotus on varaline. Kui inimene ei tee õigeid järeldusi, tulevad haigused, seejärel õnnetused. Teisisõnu: enne esinevad rünnakud inimeste, siis loodusjõudude poolt ning lõpuks hakkab inimese enda energiaväli tema ümber lehtriks kokku rulluma (keha peab hävima, sest muidu on ohus hing).

Tuleb küsida endalt, millest me kardame ilma jääda, ja muuta sellesse oma suhtumist: see tohib olla eluga kaasnev nähtus, mitte elu mõte. Kui näiteks kallist inimesest ilma jäämise oht on tõesti reaalne, tuleb kujutada, et ta on juba ära läinud või surnud, kuid maailmas pole meie jaoks midagi muutunud, sest kogu maailm on meie armastuse objekt ja armastus ise. Nii inimese elu päästmiseks kui kooselu säilitamiseks peame temast lahus olemist sisimas omaks võtma ja sellega leppima.

Kui naine hoiab kinni vaimsusest ja ideaalidest ning norutab, et ei saa mõnda, mida ta väärib, samuti siis, kui ta on rahulolematu enda või oma saatusega, suletakse ta samuti tema energoinformatiivse kesta sisse ja ta võib lastetuks jääda seni, kuni kogeb midagi, mis on tähtsam kui põhimõtted ja sisemine komfort, pere ja lapsed ning saavutab tasakaalu oma eluprioriteetides. Mõnel hetkel, kui ta on rahulikult ja rõõmsalt nõus elulõpuni üksi jääma, võib ta unustatud unistus täituda.

Juba 15. päeval pärast viljastumist annavad ema kõik mõtted ja emotsioonid loote närvisüsteemile arengut suunava energia. Sünnitrauma, pea vigastus, nägemis- ja kuulmishäired on ema rasedusaegse vihkamise tagajärg. Kui naisel on väärarusaam armastusest, siis hiljemalt 3.–4. rasedusekuul kohtab ta oma teel terve rea katsumusi ja sellest, kuidas ta neid läbib, sõltub lapse tervis, iseloom ja saatus.

Ka isa mõtted ja meeleolud mõjutavad loodet, ehkki vähem. Iga negatiivne mõte (alates lapse sigitamisele eelnevast perioodist) tuleb vanematel lapselt mõtteis kas või tagantjärele andeks paluda ja kõik selle tagamaad lapse vaimule lahti seletada. Muidu kanduvad ebaselged hirmud ja viha vanematelt lapsele edasi ka siis, kui vanemad on vahepeal oma meelt muutnud ja kogu lapse kasvatus eeldab muud.

Kui ema nutab salaja, võib laps sündida glaukoomiga või tõuseb tal silmasisene rõhk. Kui naine nutab, sest teda ei mõisteta, võib lapsel tekkida vesipea.

Kui raseduse esimestel nädalatel elatakse puuduses, hakkab laps vaesust põlgama (ka siis, kui olukord peagi paraneb). Laps hoiab eemale vaestest ja teda tõmbab mistahes moel saadud rikkus. Kui ema kurvastab rahapuuduse pärast, saab lapsest ihnuskoi. Kui ema võtab endale võõrast asja, siis hakkab seda tegema ka laps. Hästi kindlustatud teismeeas noori ajab vargile vanemate ammune alateadlik hirm rahast ilma jääda.

Ema iga mõte lapse isa kohta jätab lootesse jälje. Iga solvumine (ka mehe ülihoolivuse pärast, kui see naist häirib) võib tekitada lapse füüsilise arengu peetust, aga vaimses arengus jäävad maha alandatud isade pojad. Lapse hilisem kusepidamatus tuleb tavaliselt hirmust isa ees, aga kui isa pole, siis ema raseduseaegsest solvumusest kellegi lähedase inimese peale.

Kui naisel pole andmeid lapse isapoolsete esivanemate kohta (pärilikkus, karma), siis tuleb tal vabastada endast hirm selle teadmatuse tagajärgede ees.

Kui naises on emalt päritud hirm abitu seisundisse jäämise ees, siis kardab naine vaatamata mehe hoolitsusele, et ei saa ise hakkama ning tagajärjeks võib talle sündida puusaliigese veaga laps (või tekib tal hiljem trauma).

Kui naisel on midagi saavutamata (kool lõpetamata, auto ostmata vms) ja ta tunneb ennast selle tõttu ebatäiuslikuna, saab ta väärarenguga lapse, eriti siis, kui mees üritab tema taustal kellelegi iga hinna eest meeldida.

Kes oma eelmises elus tahtis oma alandajal kaela kahekorra keerata, saab sarnase sünnitrauma. Kes on eelmises elus ennast liigse usalduse või rumaluse pärast ära neednud, sünnib alaarenenud labakäte või -jalgadega ja valib endale vanemad, kelle karmaseis vastab tema omale.

Kui mõlemal vanemal on alaväärsuskompleks ja nad kas kiruvad ennast või tõestavad oma paremust igal viisil, ka läbi lapse, siis sünnib nende laps väljaarenemata käte ja jalgadega. Kui nõnda käitub üks vanematest, jäävad lapse jäsemed väljaarenemata ainult ühel kehapoolel. Lapse labakäte või labajala arengu peetus võib tekkida ka siis, kui lapsevanem häbeneb oma tundeid ja peab ennast käperdiseks. Kes aga hakkab ennast ise värdjaks (rumalaks vms) pidama, saab endale lapseks värdja (rumala vms), et läbi veelgi raskema olukorra ennast väärtustama õppida.

Kes väärtustab ennast liiga ja suhtub halvustavalt ebarditesse (vigastesse vms), saab samuti ebardist (vigase vms) lapse. Ennetamaks seda tuleb töötada selliste isikutega ning õppida neid mõistma ja armastama, aga pikaaegsest lastetusest vabanemiseks aitab kodutu looma endale võtmisest või tuleb lapsendada probleemne laps.

Kui vanematel on fanaatiline soov saada oma alal silmapaistvaks, sünnib neile autistlik laps. Kui mõlemad vanemad on väga uhked ja kõrge enesehinnanguga, siis saavad nad mõne vaimse haiguse soodumusega lapse, kes läheb elus edasi üle laipade. Kui aga mõlemal vanemal on millegipärast väga häbi ja nad alaväärtustavad ennast selle tõttu, siis saavad nad füüsiliselt nõrga ja haige lapse.

Kui juba aastaid enne lapse sündi on vanemad (või vanemate vanemad) hävitanud teineteises armastuse tunde, siis on nende laps sünnipäraselt orienteeritud elusolendite hävitamisele ning Loodus peatab teda näiteks ratastooli jäämisega. Mõnda haiget, k.a last, ei tohiks ravida, sest haigus kaitseb ümbruskonda tema potentsiaalse vägivalla eest. Kes ei saanud andestada talle eelmises elus löödud hingehaava, sünnib südamerikkega ja see takistab teda kellelegi füüsilisi vigastusi tekitamast.

Eelmises elus saamata jäänud karistus materialiseerub alati mõneks kaasasündinud väärarenguks. Pole vahet, kas inimene vigastas eelmises elus ennast või teisi, otseses või ülekantud mõttes, päriselt või oma ettekujutuses (näiteks sõjamänge harrastades, kättemaksu ette kujutades jne) – infovälja talletub see kõik ühtemoodi.

Kui vanemad on avalikult vaenujalal, põhjustavad nad lapsele nähtavad haigused, kui vaenu hoitakse salajas, siis varjatud (nii enne kui pärast sündimist). Kui vanemad muudavad jäädavalt oma mõtteviisi, paranevad need haigused iseenesest.

Imetades last ei tohi mõelda millelegi negatiivsele, sest laps võtab ema kõikide mõtete energia otse endasse. Ja vastupidi, nõnda saab lapsesse talletada soovitud tarkused ja hoiakud, siit väljend – omandatud koos emapiimaga. Kurjuse vastu “kodeerida” võib last varemgi: raseduse ajal peab ema, kinnitades lapsele oma armastust, selgitama talle mõtteis iga juhtumit, nähtut pilti ja mõttekujundit.

Kui vanemad ei oska mõnda seletada või mõnda paratamatust ära hoida, siis tuleb lapsele öelda, et ta on oma vanematest targem ja suudab seda mõista, kuna laps vajab just sellist kogemust ja õpib sellest, et vaimselt tugevamaks saada. Igal juhul tuleb vältida praegu valdavalt levinud tendentsi, kus vanemad kasvatavad ja ravivad lapse keha ning eiravad ta hinge ja vaimu (või samastavad hingekasvatust emotsionaalse sfääriga, aga vaimu harimist haridusega).

Andeks paluda tuleb ka selliseid seiku, millega vanemad ei osanud arvestada, kuid mis olid lapsele olulised. Näiteks: kuna taaskehastuva olendi teadvusest on juba kaotatud mälestused eelmistest eludest, ei saa ta aru, miks öösel magatakse. Talle võib tekkida mulje, et vanemad ei armasta teda, sest nad ei pane ta lootesse sisenemist tähele. Samuti ei taipa ta veel, miks materiaaltasandi inimesed ei suhtle telepaatiliselt nagu vaimud ja arvab, et vanemad ignoreerivad teda.

Kes pidi eelmistes eludes oma vanemate ükskõiksuse pärast kannatama, saab endale vanemateks omavahel mitte kuigi hästi sobivad inimesed, kuid ta ilmub juba enne oma sigitamist kohale, et tekitada vanemates armastuse impulssi ja ta sigitatakse kirehoos. Jälg selle suurest energiast jääb lapsesse kogu eluks, tagades talle kõikide tegude õnnestumist ja kõikidest raskustest ilma kibestumata üle saamist.

Just sellised vanemad, nagu oleme oma lastele praegu, tulevad meile vanemateks meie järgmises elus.

Laps sarnaneb (ka haiguste poolest) oma selle sugulasega, kellele ta parajasti meeldida tahab või kellele ta on midagi elutähtsat võlgu. Kes tahab meeldida iseendale, on iseenda nägu ja ka haigused on tal omapärased. Kui laps ei taha oma emale meeldida, võib ta siiski emaga sarnaneda, omades mõnd omapärast iludefekti. Kui protest ema vastu tekib hiljem, siis ka defekt ilmub hiljem. Kes ei taha meeldida isale, olles isa nägu, omandab mõne luustikuvea.

Samasugused positiivsed iseloomujooned mõlemal vanemal on lapsele sama ohtlikud nagu negatiivsete joonte summeeruv mõju. Liialdame me kurja või heaga, ikka näeb see energeetilisel tasandil välja nagu maailmas valitseva tasakaalu rikkumine, sest Loodus ei tunne head ega kurja ning tasakaal peab taastatud saama.

Nii lastel kui loomadel on täheldatud refleks: nad tajuvad, et nende vanem või omanik surub mingid emotsioonid alla, ja käituvad provotseerivalt. Kui inimene on terve päeva viisaka naeratuse taha kurbust või viha peitnud, siis kodus saab ta lemmikloom või laps hakkama millegi ebameeldivaga, et inimene saaksid oma pinge välja elada, muidu koguneb see tema sisse ja tekitab haiguse. Ärritus koduste käitumise pärast koguneb samuti, kuid aeglasemini. Inimene jääb terveks, kui õpib olema tänulik puhastavate ebameeldivuste tekitajatele.

Kui lapse teisel eluaastal hakkab ema üha rohkem teiste inimeste ja tegevuste juurde tagasi pöörduma, võib lapse areng peatuda. Laps, kes enne 3-aastaseks saamist viibib väljaspool ema biovälja kas või mõned tunnid, hakkab sageli haigeks jääma, nii energiavaeguse tõttu kui selleks, et ema puhta armastuse tunde juurde tagasi tuua. Mõne lähisugulase hoole all viibiv laps on tervem kui võõra hoidja kasvandik, kuid ka pidevalt kodus oleva ema puhul on määrav see, kuivõrd ema oma tegevusi endale teadvustab ja kui tähtsaks peab. Kui väikelapse ema andub uuesti suguelule, on tavaline, et kehalõbud või armastus konkreetse isiku vastu muutuvad naisele hingelähedasemaks kui lapse kaudu kogetud kõrgem armastus. Edasi täidavad ema mõtteid töömured ja olmeseigad, ema raiskab jõudu solvumistele ja tal ei jätku elu- ega vaimuenergiat, et toetada sellega oma last (see on vajalik kuni u 14.–15nda eluaastani ööpäevaringselt ja seejärel perioodiliselt kuni 21nda eluaastani). Naise energiatase langeb, kogetu ununeb ja ühise armastusevälja kaitse kaob juba sageli lapse 2-aastaseks saades.

Väike laps on veel ühenduses kõrgema maailmaga ja ta ei saa olla kade või isekas, nagu saastunud hingega täiskasvanud tema käitumist interpreteerivad. Laps ei jonni, vaid tajub ema ähvardavat ohtu ja satub oma abitusest meeleheitesse. Ta teeb kõik, et aidata ema, mis tähendab, et ta laseb ka ennast energiast tühjaks imeda ning tema side kõrgema plaaniga katkeb enne kui Looduse poolt ette nähtud.

Kui varem 6–7-aastaselt, siis nüüd juba 3–4-aastaseks saades on laps oma eludevahelistest mälestustest täiesti tühi, ta ei kasuta enam oma telepaatilisi võimeid, on maise eluga samastunud ning ammutab energiat ainult söögist-joogist ja teistelt elusolenditelt (energeetiline vampirism).

Kuni inimene on ühendatud Maa ja kosmosega, ei pea tema eluenergia kunagi otsa saama. Väsimus ja hingetühjus tekivad siis, kui inimene andub muredele või üleelamistele ning põletab läbi oma energiavarud. Ka kurvastades või kedagi süüdistades röövime endalt oma algupärase jõu, sest meie ülemine energiakanal läheb automaatselt kinni. Enamik inimesi elab kinnise kanaliga, ülejäänud vahelduvas avanemise-sulgemise režiimis. Energiaühendus taastub, kui inimene on õnnelik, tunneb suurt armastust, annab ennast rõõmuga ära ja soovib siiralt, et ka kõik teised elutäiust tunneksid. Kui ta aga hakkab kedagi vägisi elutäiuse juurde suunama, unustades, et igaühel on oma tee ja valikuõigus, siis kõrgemad jõud ei toeta seda inimest ja ta ülemine energiakanal sulgub.

Kui kanal on lahti, on võimalik siiski samuti energiast tühjaks jooksmine:

• Unistades millestki või pannes tulevikule liiga suuri lootusi võime me oma tulevikuvarud juba ette tühjaks ammutada ning saame pahandused ja haigused, sest energiaühendus pannakse kinni kohe, kui inimene asub asjatundmatult tulevikku planeerima.
• Sama juhtub, kui soovime muuta oma käesolevat asjade seisu, kuid ei alusta seda iseenese muutmisest, vaid üritame, olgu mõtteis või oma tegudega, k.a maagia abil, juba väljakujunenud olukordi ja teisi isikuid teistsuguseks muuta. Selleks vajalik energia tuleb meie tulevikust, ja kui ei piisa, saame soovitu kätte oma järglaste elujõu arvel. Ka nõiutud rahaõnn või kuulsus tähendab järgnevat edukuse langust või järglasi, kel pole õnne ega edu.
• Kui arstid lükkavad haigused keemia abil ühest organist teise, siis ravitsejad – nendest osavamad, kes ei võta endale võõrast probleemi – tõrjuvad neid tulevikku. Kui inimene ei muuda oma mõtteviisi, tuleb tal ükskord sellise tervenemise eest topelt tasuda. Probleemi süvenedes tekib tülika haiguse asemele juba ravimatu, kuid juhul, kui inimene on oma saatusele tänulik, antakse talle võimalus elada ka tühjade tulevikuvarudega.
• Mõtleme me mõnele vanale traumale või mingile hoopis rõõmsale tähtsale tulevikusündmusele, ikka kandub meie energia tollesse aega ja oleme tühjad praegu. Nii jäävad suured “tükid” meie teadvusest, järelikult ka energia, paljudesse meile olulistesse kohtadesse ja aegadesse kinni. Et nad seal meist omaette fantoomisarnast elu ei elaks ja meist liiga palju energiat ei ammutaks, tuleb õppida oma “osad” minevikust tagasi kutsuda ning edaspidi meenutada neid sündmusi täiesti osavõtmatult, emotsioonideta. Tulevikusündmuste planeerimisel on lubatud saata sinna oma energia, kuid ei tohi muretseda oma tuleviku pärast, sest siis ei suuda me seda ise luua ega kaitsta, vaid meelitame sinna kurja.
• Inimene, kes suhtub negatiivselt minevikku, toob oma mälestustest kaasa energia, mil pole olevikus enam kohta, võimendab seda või kujundab oma mõtteis ümber millekski muuks, mida minevikus polnud. Ta usub oma pettekujutlusi ja kõik tema elus toimuv kipub seiskuma. Iseendasse ja oma mälestustesse süüvida tohib ainult järelduste tegemisteks, eraldatult oma tollastest üleelamistest ja täiesti ausalt.
• Millessegi maisesse klammerdunud inimene võib tühjendada oma lähedase, olgugi vaimselt orienteeritud inimese eluenergiavarud koguni mitme tulevase elu jagu, sellepärast pannakse positiivse mõtteviisiga inimese kanal kinni.

Kui inimene (valikutegijaks on tema kõrgem mina ja alateadvus) pole nõus puhastuma hingepiinade kaudu, siis antakse talle füüsilised kannatused. Kui ta ka haiguse ja surma kaudu lunastust väldib, siis muutub ta lastetuks. Haigusest või ka lastetusest paranemiseks tuleb leida oma mõttemaailmast miski, mis oli mingil hetkel tähtsam kui elu ja tulevik ning teha selle aspektiga mõttetööd, kuni taastub tasakaal, avaneb ülemine energiakanal ja tulevik täitub uue energiaga.

Inimese hing ei erista olevikku ja tulevikku. Kui mõne aasta pärast ootab meid edu, siis hing kogeb seda juba, aga argiteadvus ei mõista, mis imejõud meid meie praegustest katsumustest üle aitab. Aimates eelseisvat õnnetust ei oska inimene oma ärevuse põhjust avastada, sest otsib seda olevikust. Kui keegi peab teda tulevikus reetma, võib inimene endale pähe võtta, et seda on juba tehtud, ja hakkab kedagi lähedast asjatult kahtlustama. Kui inimest on tabanud justkui põhjusetu pahameelelaine, siis on selles vallas varsti probleeme oodata, kas temal või tema järglastel.

Alateadvus ei mõista sõnu, kuid teab tulevikku, seega tuleb õppida tema märke tähele panema. Otsuseid vastu võttes küsime endalt, milline näib sellele järgnenud tunde varjund või “järelmaik”, kas rohkem rahulduse või ärevuse moodi. Kui tunne ei meeldi, tuleb otsida vale veendumus, parandada viga ja leida uus lahendus. Võib esitada küsimusi ja oodata meeletühjuse seisundis, kuni tekivad vastused, mis on tõenäoliselt õiged.

Eelmiste elude mälu takistatakse, et vanad läbitöötlemata suhtumised, hirmud ja süütunded ei segaks inimest uues elus ning see on alati olnud taaskehastuja enese soov. Kel on “minevikukraami” vähe ja pole vajadust “elu uuesti alustada”, sellele võivad eelmiste elude teadmised osaliselt alles jääda või ta lihtsalt jätkab koos vanade mälestustega uues kehas. Ligipääs mälestustele jäetakse alles (sageli jumalausu näol) ka neile, kes on tulevaks eluks endale liiga palju valusaid-õpetlike katsumusi planeerinud ning ta ei läbiks neid ilma teadmata, et ta pole üksi või ilma abita. Mõnele inimesele sensitiivsus ja ta veendub ise, et väljaspool füüsilise ja materiaalse kultust on veel paljugi olemas.

Usk millessegi kõrgemasse hoiab ülemise energiakanali lahti. Ehkki see võib olla väga peen ning usk ebamäärane, aitab see inimest isegi olukorras, kui ta alumine energiakanal samuti kinni läheb. “Olla kahe jalaga maas” tähendab julgust ja enesekindlust. Kahtleval või midagi pelgaval inimesel läheb alumine ühendus kinni, mis pikapeale kahjustab ja hävitab tema kõiki energeetilisi struktuure. Ühendust Maaga katkestavad tavaliselt juba oma last hirmutavad vanemad. Lapse ohutust tagades tuleb hoopis suurendada lapse eneseusku julgustamise teel.

Alumise energiakeskuse (tšakra) kinni minekul on kuigivõrd võimalik omandada alt tulevat energiat ka:

• jalataldadel asuvate energiakeskuste kaudu, palju jala käies, eriti paljajalu (sõiduvahendeid kasutades jätab inimene seda võimalust praktiliselt üldse kasutamata);
• teise tšakra abil, kuid seegi pannakse kinni juba lapsepõlves – süüdistamise kaudu. Näiteks heidavad vanemad lapsele ette, et ta on laisk, käitub valesti, teeb midagi oskamatult või lohakalt.

Vanemad ei taipa, et näiteks halva õppeedukuse taga pole tavaliselt puudulik tegemine, vaid just ülemäärane tegevus ehk vanemate (või ka lapse) liigne keskendumine sellele eluaspektile – tekib mõtteenergia kuhjumine, mis blokeerib teiste energiate liikumist.

Laiskus ei ole pahe, vaid nii organismi kui hinge ja vaimu kaitsereaktsioon. Laisk ei viitsi midagi soovida ega muutu kuigi kiiresti ahneks. Nii on mõnel laisal lapsel õnnestunud oma vanemate saastunud mõttemaailma kõrval üles kasvades ise seesmiselt puhtaks jääda.

Laiskuses või hirmus elav inimene ei osale ülemaailmses energiaringluses, tema armastusvõime väheneb ja ta ei taha enam mingit energiat jagada. Sellised on ka tänamatud inimesed (sest tänulikkus on loova energia kiirgamine), norutajad ja kaebajad (kes on keskendunud millegi saamisele mõistmata, et saamist alustatakse andmisest).

Igasuguse edenemise takistajaks on ennekõike ülemäärane kellessegi kiindumine või liigne millessegi pühendumine. Et saaksime situatsiooni kontrollida, ei tohi me pidada midagi kindlasti väärtusetumaks kui kõik muu, kedagi/midagi ei tohi vihata ega ka armastada rohkem kui kogu muud maailma.

Maise elu peamised näitajad (tervis, materiaalsed hüved ja olmemugavused) on need aspektid, millesse on takerdunud enamik inimesi. Oma isiksust samastatakse füüsilise kehaga, mille vajadused on hinge ja vaimu omadest tähtsamal kohal. Sama olukord tekib, kui esiplaanil on:

• kavad ja soovid (nii materiaalsed, hingelised kui vaimsed),
• väärtused (ka näiteks patriotism kui oma riigi ja rahvuse paremaks pidamine, poliitilised eelistused jne),
• õpitud veendumused ja hoiakud (näiteks väärtustakse liigselt moraali, tahtejõudu või mida iganes).

Liigse keskendumisega on tegemist siis, kui inimese elus või peas on midagi, milleta oleks tähtsusetu kõik muu, mille tingimata säilimist ta soovib, mille suhtes esineb kas või alateadlik ilma jäämise hirm.

Täiuslikkuse püüd mistahes elusfääris (tulevik, karjäär, kuulsus, andekus, intellekt, suhted, kodu, pere, lapsed jne) loob samuti ebakõla inimest ümbritsevasse keskkonda ja need inimesed lülitatakse ühisest looduslikust infosüsteemist välja. Et ilma peamise energiaallikata hakkama saada, klammerduvad inimesed maise elu külge veel rohkem ja keelduvad tunnistamast midagi muud. Nad muutuvad uhketeks ja agressiivseteks (isegi kui selle taga on loomulik valmidus peret kaitsma), neile on omased ihad, enesetähtsus, põlgus ja viha, või nad tunnevad hoopis alandust ja tõmbavad selle kaudu endasse kogu vaimset pahna sellelt, kellele nad on solvunud. Et need inimesed ümbruskonnale liiga suurt ohtu ei kujutaks, peatatakse nad haiguste, kannatuste, kaotuste ja õnnetustega.

Kaotama peab inimene just seda, millele ta üle kõige panustab (näiteks abielu) ning kannatusi kogema peab ta just sellel alal, mida ta enda jaoks kõige tähtsamaks peab. Kui naine peab kõige tähtsamaks raha, siis saab ta endale mehe, kes jääb rahast ilma; kui naine ületähtsustab ühiskondlikku positsiooni, siis kaotab tema mees selle. Kes jumaldab rikkust, selle lapsed või lapselapsed peavad täielikus vaesuses elama ning õppima armastust kõige elava vastu.

Kes ületähtsustab intellekti, võib kaotada mälu ja vaimsed võimed (või jääb aju terveks, kuid inimesel tekib mingi muu raske haigus, või teda kogu aeg takistatakse, petetakse jne). Tarkuse üleväärtustaja pingutab sageli üle oma ümbruskonda kontrolli all hoides. Oma eraelus tohib inimene küll nõuda, et iga asi oleks oma kohal ja kõik detaili täpsusega planeeritud. Kui selline inimene on perepea või asutuse juht ja “nakatab” samasse oma lähikondlased-alluvad, seab ta neid ohtu ning peab ära minema või elust lahkuma. Kui pärast seda alluvad ei vabane kõikidest pretensioonidest oma juhi aadressil ega oma sisemisest tungist situatsiooni kontrollida, saadab neid ebaõnn.

Inimene, kes idealiseerib oma abikaasa või vanemat, kohtab – et välistada idealiseerimist – sama vaimolendi ka nende järgmises kehastuses, samuti kaaslase või vanema rollis, kuid vägivaldsena. Kogedes reetmist ja hülgamist ei tohi ta kibestuda ega solvuda, siis on tasakaal taastatud ja õppetund omandatud.

Kui ema armastab oma partnerit või last üle kõige, rikub ta sellega loodusliku energiate tasakaalu ja see taastatakse mehe või lapse elujõu ja edukuse vähendamise teel. Kui mitte veel selles, siis järgmises elus viib naine mehe oma liialdatud kiindumusega hauda ja edasi peab mitme elu jooksul taluma, kuidas ta armastust tõrjutakse, alandatakse ja kuritarvitatakse, armastuseobjekt võtab talt elu jne.

Kui mees tapab kadeduse pärast oma naise, kannatab ta mitmes järgnevas elus naiste salakavalust ja reetmist, kuni õpib andestama ja usaldama ning loobub omavast armastusest. Kõik, mis mehele naistes ei meeldi, kohtab ta oma naistes, et õppida tingimusteta armastust.

Noored hoiduvad vaistlikult neile õpetatud väärtustest eemale, kui nende esivanemad on oma põhimõtteid ületähtsustanud. Kui uue põlvkonna esindajad liialdavad samuti millegagi, kas või väärtuste eiramisega, saavad nad tagasilöögi oma lastelt, kes on nende kõverpeegeldus.

Iga järgnev põlvkond võimendab seda, millega liialdas eelmine, tuues kõik varjatud vääratused järk-järgult nähtavale (vanavanemad mõtlevad, vanemad räägivad, lapsed teevad). Näiteks püromaaniks saab laps, kelle vanavanemad olid kiindunud oma ideaalidesse, aga vanemad on andnud lapsele edasi oma soovi näha enda ümber puhast, õiglast ning valgust täis maailma.

Kui vanaema ei osanud aktsepteerida oma meest sellisena, nagu too oli, vaid võimutses, üritades mehe olemust ümber teha, siis pidid ta mees ja ka tütre mees tema suhtes vääritult käituma hakkama. Kui ema ja tütar loobusid siis oma armastusest, saavad nad endale tütrepoja, kes ei lase ennast üldse käsutada või suunata.

Kui vanemad vihkavad häbematuid, jõhkraid, kadestajaid, pettureid jne, siis peab nende laps või lapselaps just selliseks saama, muidu võidakse ta füüsiliselt tasandilt eemaldada nagu valesse kohta sattunu. Vanemad peavad õppima armastama oma patust last kõigele vaatamata, loobudes vihast, põlgusest, kurvastusest ja süüdistamisest.

Meeleparanduse läbi teinud inimesel võib tekkida tagasilöök õnnetuse või raske haiguse näol. Puhastades ennast käivitab inimene ka oma järglaste infoväljade puhastust. Kui seal on palju mustust, vallandab see inimeses mitmed võimalikud negatiivsed reaktsioonid (ei taheta ebameeldivast midagi teada, vihastatakse, et kõik algab otsast peale, solvutakse jne). Vähe kes suudab reageerida uuele katsumusteringile kannatlikult, ainult armastades ja tänades. Teisalt võib inimesest endast vabaneda mõni ammune sügaval varjus olnud enesehävitamisprogramm. Kui ta hing ja mõtted on juba puhtad, siis asub see hävitama keha.

Väikeste laste emadel õnnestuks puhastuda palju kiiremini kui teistel, kui emad saaksid toimuvast õigesti aru – niipea kui ema hakkab oma meelt parandama, tekib lapsel näiteks põhjusetu palavik. Kui ema laskub maisesse ellu ning hakkab ahastama ja võitlema “haigusega”, siis nullib ta oma edusammud.

Mida kõrgema vaimse tasemega on inimene, seda ohtlikum on tema jaoks kedagi hukka mõista. Ka siis, kui tal on õigus, tuleb see talle tagasi – ja kiiresti, sellal kui arenemata patustaja võib oodata oma palka väga kaua (mõni vastutab oma tegude eest alles järgmises elus). Vaimseid väärtusi võib omandada ka kiiremini, teiste vigadest õppides ja nendest järeldusi tehes, kuid seda ei võimaldata kuni teatud arengutasemele jõudmiseni, sest inimene peab läbi piinade ise kõrgemate põhimõtete arusaamiseni tõusma.

Sageli just ohvri viha või pahameel kaitseb kurja teinud inimest õiglase tasu saamise eest, sest ohver võtab osa teise süüd enda kanda. Kui ta muutuks kurjategija suhtes vähemalt ükskõikseks, vabaneks ta oma kaasvastutusest ja süüdlane saaks oma teenete järgi. Kui kurjam kasutab mingeid võtteid oma karistamatuse tagamiseks, võib tal mitu tegu libedasti minna, kuid ta jääb kinni millegagi muuga – siis, kui ta seda kõige vähem ootab.

Kui solvasime kedagi tahtmatult, kuid peame oma käitumist õigeks, tekib peagi samasugune situatsioon, kui aga süüdistame ennast, siis solvatakse meid. Sarnased sündmused korduvad, kuni nende kordumine suudab meid muuta, ehkki vahel piisab ka õigete järelduste tegemisest. Kui meiega käituti ebaõiglaselt, peame situatsiooni algusesse tagasi minema, korrigeerima mõtteliselt ja ettekujutluslikult oma tegevust ning jääma ootama, kuni infoparandus ilmutab ennast reaalsuses.

Maailm on meie peegel, mis toimib mõningase hilinemisega. Vaimsetes sfäärides puudub aja mõiste ja peegeldumise hilinemist pole võimalik mõõta. Määrav on olukordade sarnasus – mida tegime noorena, peegeldub meie lastes samasse arengufaasi jõudes, kuid tasapisi avalduma hakkab see veidi varem ehk u 10–15 a pärast tegude tegemist. Kui toimub meeleparandus, siis tuleb oodata sama kaua, kuni situatsioon muutub igakülgselt ja suguvõsa tulevik “kirjutatakse ümber”. Tuleb meenutada oma elu ning andestada (nii endale kui kõigile) kõik seigad, kus olime rahulolematud enda ja maailmaga või kartsime tulevikku.

Üliteadvus (vaim, kõrgem mina) juhib sündmusi meie ümber ja protsesse meie kehas 100%, alateadvus (hing) 96% ja tavateadvus (argiteadvus, alamteadvus, aktiivne teadvus, mõistus) 4% ulatuses. Öösel alamteadvus pidurdub ja alateadvus aktiviseerub. Kui inimesel on suured varjatud pinged, jääb ta haigeks just öösiti. Maha surutud stressidest võib tõhusalt puhastuda, lamades maas ja vaadates tähistaevast teadvuse tühjuse seisundis.

Sisemine siirus on õnne ja tervise tingimus. Kui inimene veenab ennast milleski, mida uskuda talle meeldib, saab ta suurema karistuse kui teistele valetades ning kes valetab endale, sellele valetavad ka teised. Kes usub valesid, saab endale samuti hävitava programmi, sest üli- ja alateadvus teavad tõtt, mida mõistus eirab, inimese isiksuse osad pole kooskõlas ja universum isoleerib inimese kui rikkis (ja seeläbi keskkonnale ohtliku) süsteemi ühisest info- ja energiaväljast.

Harva juhtub, et mõni inimene otsustab loobuda igasuguste hinnangute andmisest, norutamisest, etteheidetest inimestele ja oma saatusele, teiste inimeste ja situatsioonide kontrollimisest ning eneseõigustamisest (= endale ja teistele valetamisest). Algul testib maailm teda raskete situatsioonidega – kui inimene suhtub nendesse õigesti, siis läbib ta neid kergelt ja valutult, samas ei lähe nii hästi ta pereliikmetel. Kui inimesele enam ei vastuta oma ümberkaudsete mõttemustuse eest kaasa, võib tal pikapeale õnnestuda ka järglaste infoväljade puhastamine – mõttejõul, mitte enam piinade kaudu.

Kes pole sellele tasemele veel jõudnud ja ei julge kannatada ise, peab endale kallite olendite kannatusi pealt vaatama. Rasked olukorrad korduvad, kuni inimene veendub, et kannatusi ei põhjusta talle keegi ega miski muu peale armastuseenergia puudulikkuse temas endas. Kui kannatav inimene ei solvu elu peale, siis elu paraneb. Katsumus loetakse läbituks, kui inimene suudab säilitada tingimusteta armastust elu ja maailma vastu ka siis, kui tal on kõik jälle korras, vastasel juhul on mured peagi tagasi.

Juba vanuses 10–14 a algab peenenergeetilisel tasandil lapse tulevase pereelu ja järglastega seotud valikute ning olulisimate detailide kinnistamine. Kui just selles vanuses ilmneb lapse ennastohustav käitumine või haigus, siis on selle taga mõni 3–5-aastaselt omandatud väärkäsitlus. Põhjuseks on harilikult vanemate alateadlik agressioon inimeste vastu (miks keegi tegi midagi nii ja mitte teistmoodi, las ta saab oma õiglase tasu). Soovides kurja kellelegi konkreetsele isikule suuname me oma hävitava energia kõigile elusolenditele, sest Looduse ees on kõik võrdsed ja talle ühtviisi armsad. Sellepärast tabab inimest vastulöök, mis on kordi tõsisem kui seda esile kutsunud asjaolu.

Et teiste süüdistamine ja vihkamine (olgu avalik või alateadvusesse peidetud) ei hävitaks hinge, käivitub programm, mis hävitab lapse keha. Tekib näiteks narkosõltuvus ning vanemad lunastavad oma vead lapse alanduste ja piinade kaudu, sest narkomaanist last süüdistatakse ja vihatakse. Kui laps kiiresti terveks ravida, jääb õppetund pooleli ja tagasilöök võib tabada narkosõltlase vanemaid – või ka arsti, sest vabanenud negatiivne energia peab kuhugi kanduma. Mis oleks tabanud vanemaid või tervendajat paari aastakümne jooksul, saabub nüüd paari aastaga. Kui seda ei juhtu, siis vihkamise energia potentsiaal säilib ja kasvab tervendatu tulevaste järglaste infoväljas, kuni neid ei tohi enam maailma lubada ning seda takistatakse viljatuse või tulevase lapsevanema surma abil.

Üha rohkem lapsi sünnib suure agressiooniga maailma vastu, mida tervendajad näevad nende bioväljades ja seavad, selliseid lapsi aidates, oma elu ohtu, kuna saavad endale nende hävitavad programmid. Need lapsed tunnevad ennast halvasti pühapaikades, näiteks kirikus ning võivad pärast ristimist haigestuda või surra. (Ristimine, nagu ka muude usutunnistuste talitused, positiviseerib laste biovälja suurel määral ja lükkab suuremad probleemid vähemalt suguküpsemisikka edasi. Leeritamise käigus lükatakse need veel kord edasi tulevikku, kuid järgnevad armuandmise riitused enam nii tõhusad pole ning siis peavad järglased “appi” tulema.)

Inimene ei vastuta oma mõtete eest, kui agressiivsete mõtetega ei kaasne vihased emotsioonid, agressiivsed tunded ega vaimsed püüdlused, sest selliste nn väestamata mõtete mõju maailmale on minimaalne. Kui inimene aga ei mõtle ega taotle kurja, kuid naudib seda füüsiliselt või emotsionaalselt (teistele või endale haiget tehes või sellest fantaseerides, vägivallafilmi vaadates või tapmist mängides), siis võrdsustatakse seda reaalselt sooritatud piinamise või mõrvadega, millele järgneb karistus.

Sõjamees tapab, kuid ta ei tohi nautida tapmist ega ihata kättemaksu. Täielikuks tapamasinaks muutunud sõjaväelane pääseb sedapuhku vastutusest ja tema eest karistatakse sõjaolukorra tekitajad, lisaks tema ja nende järglased. Kes õhutab vaenlaste vihkamist, vastutab selle eest koos oma suguvõsaga (sõltumata sellest, kas õhutaja ise vihkas või mitte), maksma peavad ka vihkajad ja nende lapsed ning lapselapsed.

Kui inimene on oma karmaseisu poolest jõudnud tasemele, kus ta peab hukkuma, siis temale appi tulnu ei saa teda päästa, kui ta aga üritab kogu hingest, siis peab ta samuti hukkuma. Kaitsja või päästja jääb ellu, kui ta ei võta endasse kaitstava mõttemustust. Selleks ei tohi ta olla päästetavaga sõprussuhetes ega sõltuda temast materiaalselt või vaimselt.

Ohvri, turvamehe ja killeri vahel käib võitlus juba päevi enne tulistamishetke, infoenergeetilisel tasandil. Kui ohvri või turvamehe mõttemaailm on rohkem tasakaalus kui killeri oma, siis laseb ta mööda või juhtub midagi imelikku ja ohver pääseb. On teada juhtumeid, kus ohver sundis tapjat meelt muutma, sest ta palus (olgu mõtteis või häälega) kurjategijalt andeks, et ta on sisemiselt provotseerinud teise teole, mille eest tuleb kaua ja piinarikkalt tasuda, või hoopis teatas, et annab tapjale kõik ette andeks. Eemaletõukavalt mõjub tapjale ka ohvri täielik rahu, hetkeolukorrast nagu möödavaatamine ja siiras armastus ründaja vastu, samuti ohvri kujutluspilt, kus ta näeb kallaletungijat õnnelikuna, olevat saanud seda, mida too ihkab ja naudib.

Inimesed, kelles on vähe viha (olgu see väljendunud või varjatud) liiguvad elus nagu pehmendatud nurkadega ruumis. Ränga õppeprogrammi katsumused asendatakse nende jaoks pikemate pisiäparduste rodudega, mida saab ka huumoriga võtta.

Tähtis on lõpetada igasugune arvustamine, mitte anda toimuvale mitte mingit hinnangut, k. a arvustajatele. Ei saa vihata lapsi, sest nad on rumalad, ja samamoodi ei tohi vihata inimesi, kes on vähem kordi taaskehastunud ja seega vähem kogenud hinged. Kõik praegused arvustajad käitusid kunagi samamoodi ja on seda lihtsalt ära unustanud.

Suureks kasvanu kannab “käitumismaski”, kaitstes ennast lapsena kogetud trauma uuestikogemisest. Alandatu etendab masohhisti, reedetu kipub kõike kontrollima, enesekindlust kaotanud inimene muutub kadetsejaks ja kiitlejaks. Kes tundis ennast hüljatuna sama soost vanema poolt, põgeneb suhete ja asjaolude eest, aga kes tundis puudust vastassoost-vanemast, muutub kellestki liialt sõltuvaks. (Esimene hüljatu keskendub oma trauma üle elades olemisele, teine omamisele ja tegemisele.) Ebaõiglust kogenud laps satub olukorda, kus ta peab ise ebaõiglaselt käituma. Ta süüdistab ennast või kardab teiste süüdistusi ning jätab juba ette, hirmust üle saamiseks, jäiga inimese mulje. Kõige raskem olukord on suureks kasvanud lastel, kelle vanemad on esitanud süüdistusi inimkonnale tervikuna, sest neid on programmeeritud vastutama kogu inimkonna pattude eest.

Tagakiusatud lapsed on väliselt rahulikud ja sisemiselt agressiivsed, teised lapsed tajuvad seda ja üritavad neid tagasi normaalseks tõmmata – niisuguste vahenditega, nagu ümberringi nähtud elu neile õpetanud on. Ägedalt reageerivad lapsed võivad pahandustesse sattuda, kuid vaevalt kedagi üllatada. Tulevased sadistid ja massimõrvarid on väliselt rahulikud noormehed, kelle isad ei näita oma süüdistusi ega viha kunagi välja, kuni mahasurutud, viisakuse maski taha peidetud vihkamise energia kasvab kord liiga suureks. Et isa ellu jääks, kandub vastutus üle pojale. Lastest, kelle isad lasevad “auru” välja, ei kasva tapjaid, ja mida rohkem on lapsi, seda väiksem on igaühe “karmapärandus”.

Inimesed kleebivad enda külge seda, milles nad kedagi süüdistavad või vihkavad, ja kui süüdistatav ei vihka neid vastu, siis kleebivad topelt. Kui nad pärast veel pahandavad, et maailm olevat valesti loodud (patustega ei juhtu midagi, aga õiglased kannatavad), siis tulevad neile lisakannatused. Kui nad ka siis süüdistamist ei lõpeta, programmeerivad nad oma järglased maailma ilu ja olendite hävitajaks.

Inimvihkaja lapsest saab tapja (energiapotentsiaal sama märgiga), aga kelmuse või kombelõtvuse vihkaja lapsest kasvab varas või liiderdaja (potentsiaal vastupidise märgiga), sest (märgist sõltumata) on mõlemal juhul olukord sama ja põhjuseks vihkamine.

Tunneme me ennast süüdi (miinusmärgiga enesekindlus) või oleme enese üle uhked (enesekindlus plussmärgiga) – paika meid pannakse samamoodi. Tuleb võtta ennast sellisena, nagu me oleme, siis ei teki kahtlusi oma õiguses, oma saavutuste imetlemist ega olukorda, kus meid süüdistatakse või vägivallaga ähvardatakse. Siis ei tõmba me ligi ka sellist olukorda, kus meie teeneid vääriliselt ei hinnata.

Kasutame pendlit ja malli (360 kraadi). Päripäeva 90 kraadi on +100%, vastupäeva 90 (ehk 270) kraadi on miinus 100% – see on füüsiline aspekt, maine elu, edasi kuni 180 kraadini on peenkehade ja vaimsete, seega kõrgemate vibratsioonide ja tihedama infosisustusega maailm, kus iga 10 kraadi on 100 maise protsendi eest. Nullist päripäeva liikudes 130 kraadi = +500%, 180 kraadi = +1000%, vastupäeva liikudes 230 kraadi = –500%, 180 kraadi = –1000%

Võib testida, kui palju on erinevate eluaspektide ületähtsustamine inimese edu/tulevikuloomise takistanud (+3 kuni +5% on normaalne). Iga põhjustaja puhul tuleb määrata, kui palju on selle väärtustamisega liialdatud: kui kuni +20%, on elu normaalne (harvad väikesed äpardused), edasi algavad probleemid (sagenevad haigestumised vms), alates +50%st on probleemid kindlasti märgatavad (haigus muutub krooniliseks vms). Kui näit on +80%, siis on inimesel raske haigus, kui aga sama näit on linnal, piirkonnal, siis on seal tulemas globaalne katastroof. Üle +100% on surmahaigus, kuid juhtub, et haigus blokeerib probleemi ja inimene jääb ellu, kannatab ja lunastab oma valesti suhtumist.

Kui selliste näitudega inimene tervendatakse, peab tema must karma uue väljenduse leidma ja kellegi ebaõnne põhjustama – kas inimesel endal või ta lähedastel ja mis alal, sõltub sellest, mida inimene kõige rohkem ületähtsustab. Kui selleks on pere, siis inimene ei saa seda luua; kui pere on, siis on seal suhted halvad; kui suhted on head, jääb peres keegi raskelt haigeks). Kes liiga palju mõtleb rahast, sel pannakse kinni materiaalne edu. Kui raha on üle mõistuse tähtis, siis edu kinni ei panda, kuid inimene ise haigestub või hukub, kui ta ellujäämine on aga millekski vajalik, siis hukuvad tema lähedased. Kui +100% ei tapa kohe, siis põhjustaja varjub ära ja selle näit võib kasvada mitmeid kordi, nii et inimesel endal pole asjast aimu (näib, et ei huvita enam), kuid pärast +900 koristab Loodus inimese ikkagi ära.

Armastuse tase alla +50% on karistatav, +90% on ükskõiksus, aga juba +100% on “hullupööra” armumine ja tappev jõud, sest jutt on armastusest üksikisiku või üksiknähtuse vastu. Armastus peab olema suunatud kogu maailmale (sel juhul algab arvestus +100st ja on ainult positiivse mõjuga). Miinusmärgiga armastusetase (ehk nullist allapoole) on kohe tappev (aktiivne mittearmastus on agressioon elu vastu). Kui see ei hävita keha, siis lagundab vaimu ja alates –100%st mõrvab ka teisi – nagu näiteks naine oma meestevihkamisega. Kui ta –100% juures ei “tapa” oma meest juhusliku saatusliku õnnetuse või haiguse läbi, siis edaspidi ei taju ta enam seda vihkamist, arvates ükskõikselt, et mehed on lootusetud. –400% ja enamaga on ta mees perest läinud, kui aga püsib peres, siis on joodik või vägivaldne. Halb olukord muutub stabiilseks, kui tasuma vanemate suhtumise eest pannakse lapsed.

Kõik alla 0 on varjatud ehk alateadlik ning süveneb järglastel: kui ema vihkas mehi 60% võrra teadlikult (+60% ) ja ei aimanud oma vihkamise suurust 20% ulatuses (–20%), siis tütar ei tea oma meestevihkamisest midagi, tema näidud on +10% ja –160% (meest ei saa olla või temaga juhtub õnnetus, eluvõimelist poisslast ei saa).

Samamoodi testitakse: stress, hirm, ahnus, põlgus, kadedus, kurbus, depressioon, vihkamine, enesetähtsus, kättemaksusoov, solvumine, oma mina tähtsus, töö, harrastused jne, samuti tingimusteta armastuse tase (elu ja kõige loodu vastu) ning seda, kui palju säilib see, kui ohtu satub materiaalne elu, hingeelu või saatus. Eraldi testida võib nii armastust kui agressiivsust enese, maailma, inimeste, jumala, looduse, loomade, oma töö, meeste või naiste, laste, vanemate, kolleegide jne vastu (nii teadlikku kui alateadlikku osa).

Avalik agressiivsus on maailmale ohtlik ja inimene koristatakse, kuid kõige ohtlikum on üldtunnustatud heade inimeste varjatud (miinusmärgiga) agressiivsus, mida teised ei näe ja millest pole aimu ka endal. Mida suuremad on plussmärgiga numbrid (agressiivsus on selgelt väljendunud), seda vähem on ohtu ja üllatust siis, kui karistus saabub. Pealtnäha väga positiivne inimene, kes pole rahul enda ja oma saatusega ning kahetseb midagi minevikus, osutub vahel intensiivsemaks maailma tasakaalu ohustajaks kui mõni avalik süüdistaja ja vihkaja.

Karmanäit on kõigil sündides maksimaalne (alumine null ehk +/–1000, muidu ei ole võimalik ega vajalik uuesti kehastuda). See on suuruselt sama mis eelmise elu lõpu karma näit ja sama suur peab olema vanemate karmanäitude summa lapse sigitamise hetkel, muidu pole võimalik sündida just nendele vanematele.

E = A + B + C – D = karma, mis on inimesel käesoleval hetkel või mis läheks edasi järglastele. A ja B on vanematelt kaasasaadud karma, C on ise juurde tehtud karma ja D on ise lunastatud karma. Kui E on kuni +20%, edeneb inimesel kõik, millele ta jõuab vaevu mõelda, ta valib ise oma teed ega kohta takistusi.

Et olla tingimusteta õnnelik, tuleb kõiges eksisteerivas näha täiuslikku tarkust ja ilu ning tunnistada kõigel toimuval õigus olevat – selle kohta öeldi “saagu jumala tahtmine”. Keegi ei ole milleski süüdi, sest kõik täidavad oma osa kõrgemalt juhitavas näitemängus, mille tähendusrikkuse ja õigluse kohta ei saa meie kunagi ülevaadet. Et sisemiselt nõustuda millegi suurega enda kõrval ja mitte enam jumalat mängida, tuleb minetada oma isikliku mina tähtsus. See toimub aeglaselt ja kannatuste käigus, selleks on vaja katkestada kõik senised sidemed ja uuendada neid juba uuel alusel, loobuda vanadest harjumustest ja sõltuvustest nii materiaalses kui vaimses maailmas ning avastada ennast ühtlase hiiglasliku elusolendi võrdväärse osana.

Kui tegemised takerduvad, on inimese energiaväljas ülepinge, mis tähendab energia liigset koondumist mõnesse kohta. Kui on kalduvus oma tegemistesse liiga tõsiselt suhtuda, tuleb välja mõelda midagi, mis segaks asjale täielikult pühendumast, näiteks tegelda mitme asjaga korraga või kujutada endale, et kõik on ainult mäng, muutuda tulemuste suhtes ükskõikseks.

Kui tahame midagi saada, tuleb asendada kujutelm sellest ettekujutlusega, kus me hoopis ise anname midagi või loobume oma soovist kellegi teise heaks. Viime oma tähelepanu teiste hüvedele ja anname maailmale, kes peagi kõik ise ära korraldab, mõnd aega. Kui tahame midagi inimeselt, kel pole meie jaoks aega, kujutame ette, kuidas ta saab, mis temale vaja ning varsti pöörab ta meile oma tähelepanu.

Oma unistuse heaks midagi teinud, peame mõneks ajaks kõik justkui unustama ja tegelema hoopis millegagi muuga, teeme oma pea kõigist mõtetest ja soovidest tühjaks. Vajadusel võib kasutada ajuvõngete aeglustamise tehnikaid: vaadata tuld või voolavat vett, kiigutada ennast, ümiseda laule, pikka maad käia või peatada mõtetevoolu joogide keeleasendi abil suulael.

Soov täitub siis, kui inimene enam ei looda. Igatsedes või ihaldades koormame oma unistused energiaga üle, vabastatuna aga suunduks see otseselt meie soove täitma. Samahästi nagu pidevas kaitserežiimis viibimine tekitab kellegi-millegi ootamine suurt energiakadu. Sellepärast tuleb soovitu tähtsus nullini viia, nii et mõeldes sellele oleks sees tühjus, või reageerida oma ootustele ja mõtetele meelega teisiti – ootamatult, ebaadekvaatselt, absurdselt, nagu iseendale etendust korraldades.

Kui tahame midagi saada, ei tasu sellest paluda, sest ka palve toimib nagu energia peatamine ja ümber sooviobjekti koondamine. Kaasaja inimene ei oska õigesti palvetada. Seda pole mõtet teha ka juhul, kui sees on kahtlused, hirmud, tujud või tahtmised. Palvetades võimendab inimene just neid ja saab selle, mida ta aktiivselt EI soovinud. Palvetada tohib ainult täieliku armastuse seisundis, sisemiselt täiesti puhtana, ka oma soovidest ja eesmärkidest – siis aga kaob tavainimesel palvetamise mõte, sest tema ei taha suhelda kõrgema plaaniga, vaid midagi endale välja lunida.

Tuleb leppida kõige hullema ebasoovitud variandiga, seejärel muutuda ükskõikseks selle suhtes ja hakata erapooletult, kuid kindlalt uskuma oma soovi täitumist, nähes seda nagu juba reaalselt olemas olevat, meile kuuluvat. Kujutlustes ei tohi osaleda teised olendid, sest neil on oma valikuõigus. Kõiketeadev, lahke, kaitsev ja hoolitsev maailm toob ise meie juurde neid, keda vajame ja kes vajavad meid. Kõik, mis on vajalik mõttekujundi materialiseerimiseks, tuleb iseenesest, visualiseerija peab ainult julgema oma tellimus esitada.

Oma unistust tuleb ette kujutada detailideni selgelt ja tunda kõike, mida me oma täitunud unelmaga kohtudes peaksime tundma. Tuleb õppida tabama hetke, mil mõistus lülitub välja ja keha jätkab oma toiminguid automaatselt. Just siis tuleb lülitada sisse oma kujutlusklipp ning teha seda võimalikult tihti, teeseldes, et see on reaalsus. Kasulik on oma kujutlusklipis ka liikuda, esemeid puudutada vm viisil “peremehetseda”, muidu kujuteldav muutub reaalsuseks küll, kuid näeme seda näiteks teleekraanil või kellegi teise elus. Efekti suurendamiseks võib endale sisendada, et täitume energiaga üle ääre, olles puhta võimsa energia allikas, mis kiirgab armastust ja valgust, siis “mängime” läbi oma klipi ja hingame see endast kiiresti, kuid pingest vabalt, välja. Samas vabaneb meist energialaine, mis levib kiiresti igale poole, levitades meie kujutluspilti vähemalt 5–7 m kaugusele.

Õiget õnneseisundit tuleb samuti tundma õppida. Sellega ei kaasne emotsioonid, isegi mitte positiivsed, sest need kurnavad meie energeetilisi struktuure, tekitades nendesse paise, auke ja lekkeid. Tuleb õppida eristama rõõmu kui emotsiooni ja rõõmu kui tunnet. Esimene on kõikuv, sellega on lihtne manipuleerida, seda kuritarvitada. Teine on pidev, muutumatu ja sõltumatu ümberringi toimuvast, arenenud isiku kestva õnneseisundi osa.

Inimene on harva vaimselt sõltumatu ning tema energiat omandavad perekondlikud ja ühiskondlikud struktuurid, ka vaimsed koolkonnad. Vaimsete piirangutega struktuurides inimese energia hajub või kandub ühele juhtivale isikule (kes on samuti kinnine energeetiline struktuur). Moodustub sõltuvus nii saaja kui andja puhul, mis kurnab andja energiavälja. Pikapeale ammendavad andjad või kogu struktuur ennast ära.

Kui inimesel on arusaam, et ta usub jumalat ehk kõiksust (armastab kõiki ja kõike), siis ei teki tal oma energiat jagades sõltuvust ega kurnatust. Tema armastus levib kõigile ja kõikjale piiramatult ning tuleb tagasi mitmekordselt. Selle inimese õnnetunne muutub pidevaks, sest läbi tema toimib armastusevool, ta on terve ja tervendab teisi selleks midagi ette võtmata. Kui inimene aga seostab oma tunnet mingi õpetuse raamides välja pakutud ettekujutusega jumalast, siis keerleb tema energia loodud struktuuri raamides, kuni kustub. Nii juhtub lõpuks, kui teenitakse usundipiirangutega jumalat, kirikut, sekti, ühiskonnaliikumist, mõttesuunda, koolkonda vms (kus ei armastata kõiki ja kõike.

Miks hakkame elus vahel mõne ringi mööda käima või kohapeal tammuma? See on karistus selle eest, et:

• igavlesime või tegelesime liiga palju vaimselt vähe arendavate meelelahutustega (lobisemine, mängud, teleri vahtimine, söögid-joogid jm lõbustused, seks);
• suhtlesime liiga sageli (sõpradega läbi käimine, rahvakogumised ja massiüritused, sh kultuurialased), hüljates oma isiksuse arenguks hädavajaliku omaette olemise vajadust;
• osalesime ebapuhta energiaga tegevustes (igasuguste rühmituste töö, ühiskonnaliikumised, poliitika);
• kiirustades keelasime oma aega neile, kes meid vajasid või vastupidi – saatsime mõttetult mööda oma ja raiskasime teiste aega;
• takistasime teiste elusolendite oma elu üle otsustamise õigust;
• lasime teistel inimestel või asjaoludel otsustada meie eest;
• aitasime seda, keda ei tohtinuks aidata;
• võtsime vastu abi (komplimendi, kaastundeavalduse) ebapuhaste mõtetega inimeselt;
• tundsime kaasa kellelegi, kes sellest energeetiliselt toitub, või kiitsime teda;
• andusime kurbusele, nõrkusele või loobusime väljapääsu otsimisest;
• andsime edasi valeinformatsiooni, olgu tahtlikult või pahaaimamata;
• tegelesime eneseõigustamisega.

Sõltuvalt kahju ulatusest, mida on tekitanud me eksisamm (millest meil ei pruugi aimu olla), võib seisak kesta kuni 7 aastat. Lõpuks ilmuvad meie ellu jälle need inimesed, kes olid lähedal ummikolukorra tekkimise ajal. Seekord ei tohi neilt nõu ega abi vastu võtta ega neile midagi jagada, muidu suunatakse meid uuele katsumuste ringile. Ummiku lõppfaasi tunneme ära, kui tekib minevikus toimunule mõnevõrra sarnane situatsioon. Selle lahendamiseks on kasulik millestki loobuda kellegi teise kasuks. Ei tasu teha otsuseid ega midagi plaanida, sest see toob mõne materiaalse kahju. Kui seda mitte kahetseda, saab kaotus korvatud. Vahetult pärast otsustava olukorra möödumist on kasulik kõik asjaajamised teistele usaldada ja ise mõneks ajaks kõigest eemale tõmbuda.

Kannatuste ringile satume ka oskamatusest õigesti suhtuda hea-kurja võitlusesse. Kui jälgides seda oleme häälestatud millegi suhtes negatiivselt, saame kaasvastutajaks teiste kuritegude eest, kui aga suhtume üleolevalt, skeptiliselt, saame tagasilöögi omaenese vaimujõult. Kui tunneme hirmu või nõrkust, kärbub meie isiksus, kui aga jälgime hea-kurja võitlust passiivselt, kuid mitte erapooletult, siis tehakse süüdi ja tuuakse ohvriks just meid.

Hea-kurja vahelise võitluse kaudu ei tohi otsida väljapääsu mingist situatsioonist. Võitlust ei tohi ületähtsustada ega muuta eesmärgiks omaette, muidu tekib lastemängusarnane võlts olukord. Tegutseda tohib ainult täiesti ausaks jäädes, kuna pisemgi kõverus tuleb meile mitmekordselt tagasi.

Olles oma vaimus veel mitte kuigi arenenud inimesed, peame me otsustavatel hetkedel alluma kõrgelt arenenuile, muidu saame elult valusalt pihta ja nii juhtub ka meid toetavate inimestega. Samas on kõrgemini arenenud inimestele lubatud teisi õpetada ja suunata neid allutades ning tagasilööke selle eest tavaliselt ei järgne. Küll aga tasuvad nad kõrgema keelu rikkumise eest: ei tohi suunata valgust tasakaalust väljas olevasse kohta. Tuleb katkestada selle koha/isiku/kollektiivi side vaimse tasandiga ja tasakaalutus hävitab iseenda ilma väljastpoolt lisajõudu saamata.

Kui laseme ennast sundida teiste huvides midagi tegema, allume komplimendile või lõõgastume suhtlemise ajal, lastes ennast kurikavalalt mõjutada, siis katkeb me alamteadvuse side üli- ja alateadvusega, intuitsioon nõrgeneb ja me teeme valed valikud.

Meid mõjutatakse pahatahtlikult pannes meid ennast süüdi tundma või rõhudes meie õiglustundele ja empaatiale. Kaasa tunda tohib siis ainult väliselt, seesmiselt tuleb aga nõustuda teise inimese olukorraga ja seda ei tohi soovida leebemaks muuta. Kõik olukorrad loovad inimesed endale ise, et nendest õppida, ja asjade seisu paremaks muutmiseks tuleb neil ennekõike mõista halva kasulikkust. Kaasatundja võtab endasse võõrast halba ja muutub kaasvastutajaks. Ta tohib üritada aidata inimest raskest olukorrast üle saamisel, kuid nõu ja abi tohib anda vaid siis, kui seda küsitakse. Haletsemisenergiast toituja ei soovigi olukorra paranemist ega hakka nõuannete järgi toimima, kuid ta võib aitaja külge kinnituda ja hakata võtma temalt eluenergiat ning edu. Sellise klammerdumise vastu kaitsesid inimesed ennast lausega “jumal annab” või “jumal aitab”.

Kui hättasattunu ei taotle meie empaatiaavaldust, vaid mõistmist, kuid reageerime harjumuse pärast emotsionaalselt või tundeliselt, siis röövime eluenergiat sellelt, kellele kaasa tunneme. Haletsemisenergia on alati negatiivne, sest see mõjub bioväljale lagundavalt ja puhastumine sellest nõuab inimeselt suurt energiakulu. Tasub mõelda, kas hätta sattunul on selleks vaba energiat ja mis juhtub siis, kui nõrka/haiget haletsevad korraga paljud inimesed? Õige oleks mitte empaatilisele meeleliigutusele alluda, vaid kindlalt soovida teisele edu ja paranemist. Kõige efektiivsem on mitte ilmutada isegi välist pehmust, vaid väljendada ennast oma mõtteis erapooletult, jõuliselt ja kahtlusteta, seejärel aga unustada kogu lugu, vähemalt mõneks ajaks. Hädasolija meelest, kui ta pole harjunud oma kurtmisega teistelt energiat näpata, ei tähenda selline reaktsioon ükskõiksust, vaid sügavat mõistmist.

Mõned inimesed kasutavad teiste empaatiat teadlikult ja sihikindlalt: kui mingi asi jääb toppama, tuleb seda korraks teistele kaevata, olles ise täiesti osavõtmatu, suhtlemisele kinni. Kaasa tundmise hetkel toimub mõningane energiapurse, mis lükkab seiskunud protsessi käima. (Sellist efekti pole kroonilise hädaldamise puhul, sest kogu vallanduv energia neeldub kaebaja biovälja kui mustasse auku.) Nipp on ka selles, et teise inimese energiat ei tohi tulla rohkem kui üheks värskendavaks impulsiks, sellepärast mainitakse oma häda ainult napisõnaliselt ja tehakse juttu mingil muul teemal.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
http://web.zone.ee/ilvi/motteravijatk.htm