Puuriloomadki käivad “libas”, õigemini ei muutu nad selleks kellekski muuks, vaid lihtsalt lähevad metsa astraalsele “peole” või kaugel elavaid sugulasi kohtama. Päeva ajal näiliselt magades ei kaota nad oma füüsilist ümbrust hetkekski kontrolli alt, samas ei pea nad üldse vajuma unne, et olla mõtteühenduses oma metsikute liigikaaslastega. Loomad, keda hoitakse puuris, on intelligentsemad nii kodu- kui metsloomadest, sest jäädes oma liigi esindajaks tunnevad nad suurepäraselt inimest, ja kuna nad ennast inimese poolt muuta ega mõjutada ei lase, ilmneb nende loomaolemus veel eredamini kui ainult oma metsikus keskkonnas päevi veetnud loomadel.
Koertel on isiksus kodustamise käigus kannatada saanud. Kui peremees käsib, murrab noor koer kas või omaenda ema. Mõned koerad säilitavad isiksuse kahepalgelisuse näol – hauguvad siis, kui pererahvas tahab, ja kui pererahvas ei näe, sõbrustavad sellega, kellele hauguti. Paljud koerad meenutavad peremeest isegi näo poolest. Ometi ei suuda koer lõputult teeselda ja kui pererahvas näitab oma liigikaaslastele naeratavat nägu, siis näitab koer, kuidas pererahvas tulijasse tegelikult suhtub.
Kass on näiliselt kiindumatu, ometi kiindub ta tugevamini kui ükski koer, ehkki tavaliselt vaid ühte pereliikmesse.
Kass teeb näo, nagu miski inimmaailma kuuluv ei huvita teda, samas paneb ta kõike teravamini tähele, kui inimene ise. Vaid selgeltnägija või loom võib näha, et kassi seovad tema omanikuga samasuguseid erksad ja kaunid energianiidid, millised seovad armunud inimesi, kes teiste nähes ükskõiksust teesklevad. Kass, kes parajasti magab, võib viirastuda omanikule, nagu valvaks loom omanikku ning vaataks, mida omanik teeb ja kus käib. Kass läheb magama, kui omanik lahkub, ja ärkab täpselt siis, kui omanik on tagasi tulemas, kuigi kass ei või kuulda ta samme. Mõnikord nähakse kassi poolläbipaistvat kuju mööda korterit käimas, kui kass ise magab. Paljud kassid näitavad oma suhtumist ainult magavale omanikule, soojendades või lakkudes tema haiget kohta ning hoidudes inimese ärkveloleku ajal temast eemale. Niiviisi on kassid juhatanud pererahvale kätte magaja salahaiguskolded. Raskel ajal toob kass omanikule hiiri, oli ka juhtumeid, kui kass näppas naabritelt vorstijupi ja asetas perenaise ette.
Vahel põgeneb mõni loom kodust ja selle põhjuseks pole tavaliselt muu kui looma truudus ja abivalmidus. Koduloomad toetavad haiget või muidu hädaolukorras inimest oma energiaga, ja kui loomal tekib vastumeelsus peremehega suhtlemisel, tähendab see, et vahelduseks vajab loom enda kõrvale mõnda teist, tervet või õnnelikku inimest, kelle juures ennast täis laadida, sest loom on oma energiaröövlist omaniku kõrval tühjaks jooksnud. Raskem on anda energiat pereliikmele, kes on ise harjunud teistele energiat andma, sest ta ei oska korraga hakata teistelt energiat vastu võtma. Siis võib loom ära väsida oma energiat pakkumast ja meeleheites kodunt minema joosta.
Kui pere peal lasub needus või lähenemas on mõni õnnetus, mida loomad alati ette näevad, võivad nad minna vabasurma ja õnnetus pereliikmega jääb olemata. Pererahvas ei tea sellest loost muud, kui et koer või kass kadus ära. Loomad toovad ennast märkamata ohvriks oma pererahva heaks ka paljudes muudes olukordades. Kui aga näiteks alkohoolikust omanik nuhtleb looma oma kibestumusest elu vastu, siis loom pigem põgeneb, kui laseb end ära tappa, kuid armastab oma omanikku ikkagi edasi.
Sattudes uude koju on loomal kohanemisraskusi. Pole kuigi haruldane, et kodunt põgenenud loom põeb suutmatuse pärast oma pererahvast aidata. Ka äraantud loom mõtleb oma endisele perele, kellele ta kogu hinges tahtis hea ja kasulik olla. Uues kohas vajab loom palju mõistmist ja tähelepanu. Kui tahame kiiremini kohandada looma oma keha vibratsioonidega, laseme tal oma taldrikult ära süüa oma lõunajääke. Tasub sageli looma kõrval istuda, eriti tema magamise ajal, et loom õpiks viibima uue omaniku bioväljas. Loomaga tuleb rääkida, sest loom saab aru paljudest sõnadest (kuigi sõnade järjekord lauses tähendab tema jaoks sama vähe nagu väikelapse jaoks – mõttest saadakse õigesti aru). Inimene peab katsetama erinevaid intonatsioone ja hääletämbreid, leidmaks sellise, mis läheb loomale peale ja teeb loomaga “imesid” – iga loomaliigi juures on mõni selline, on ka universaalseid hääli ja intonatsioone. Kui loom ei lase ennast eriti puudutada, tuleb alustada sellega salaja, looma magamise ajal (sedasama soovitavad psühholoogid negatiivselt meelestatud ja õrnusi mittesallivate teismeliste laste puhul).
Ja mida tehakse selle asemel – loom tassitakse kastreerima või steriliseerima, et ta enam ära ei jookseks, välja ei kipuks ning mustust koju ei tooks. Inimene ei taipa, et kassi ei pane indlema vaid tema bioloogiline kell, vaid ka meeleheide, et tema üksi ei saa oma energeetilisel tasemel koristaja ülesandega hakkama, eriti suuremas inimperes. Kodutud kassid lunastavad samamoodi kogu oma jahialal elavaid inimesi, kellel võib kodukassi mitte olla. Ent juba püütakse kodutuid kasse ja tehakse nendest paljunemisvõimetud olendid, mis on ainult näiliselt parem tänavaloomade hukkamisest. Inimene ei näe, mis hüved jäävad näilise “mustuse” varju, ega mõtle, mida ta hakkab tegema tolle nähtamatu “mustusega”, kui loomad seda enam üles korjata ei jõua. Võib-olla on inimene vaid külaline selles loomade maailmas?
On teada, et koerad võtavad nagu piksevardad endale suure jao pere haigustest ja koguni karmast, kuid “põlevad kiiresti läbi”. Koer võtab haigused enda peale ja ravib end ise, siis märgatakse, et pere on tervem.
Kassid olevat tugevamad ja neid lausa tõmbab patoloogilistesse kohtadesse. Kass tassib haige energia teatud kohta ja laeb maha.
Kõige tervemad olevat lindude omanikud, eriti need, kes linde liha pärast ei kasvata.
Loomad jagavad oma rühma või pere aurat, koduloomad – oma pererahva aurat, loomaaia loomad oma kasvatajate aurat ning võtavad kanda ka nende karma.
Ent isegi loomaaedades töötavad inimesed saavad loomadest valesti aru – urisev loom näib alati kuri. Et urina kaudu võib loom vahendada kümneid erinevaid intonatsioone ja emotsioone, seda inimese kõrv tavaliselt ei erista. On olemas ka kiitev, jumaldav, julgustav, paluv ja tänav urin, mida hirmunud inimene aina looma tigeduseks tembeldab. Kord urises üks hundiema isase peale, et näha, kas too polnud näiteks haige ja kas teda võis poegadele ligi lubada. Isane tegi hüppe küllalt kõrgele ja võttis ründava asendi näitamaks, et temaga on kõik korras. Inimesed arvasid, et loomapaar riidles ja isane eraldati. Müüt, et isasloomad söövad oma poegi, ei käi paljude loomaliikide kohta ja ülejäänud liikide puhul kehtib isikuti. On lausa erandeid, näiteks üks Luunja kõuts, kellele toodi palju orvuks jäänud kassipoegi, keda ta kõiki suureks kasvatas ja välja õpetas.
Loomadele tehakse ülekohut, öeldes “käitub nagu loom”, “loomalik seks” jne. Tegelikult on vastupidi, sest looma käitumine on aus ja loom ei ürita näida parem kui ta on. Ka looma seks toimub reeglina kord aastas ja selle eesmärk, järglaste sigitamine, on püha. Loomgi saab aru, et inimene ei lase tal täita oma kohust looduse eest, ja oleks nõus isegi sellega leppima, kui pererahvas ainult taipaks, mida nende lemmik lohutuseks vajab.
Jooksuajal muutub kass eriti üksildaseks ja vajab tohutul hulgal hellust. Kui pererahvas avastab, mis laadi juttu ja puudutusi kass vajab, siis muutub isegi tavaliselt poolmetsik ja inimeste suhtes umbusklik kiisu liigutavalt õrnaks kaisuloomaks. Kass õpetab inimesele “kassisuutrat” , ei kipu enam õue ega taha kuuldagi kõutsidest. Kassi hellitamine võtab küll aega, kuid see mõjub tervendavalt ka hellitajale ja on igal juhul parem kui süstimine või loomale keemiliste vahendite sisse söötmine.
Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
Kommentaarid puuduvad