Charlie Chaplini viimane kõne filmist „Suur diktaator”:
„Vabandust, aga ma ei taha olla imperaator. See pole minu jaoks… Ma ei taha kedagi valitseda ega vallutada. Tahaksin aidata kõiki, kui võimalik – juuti, paganat –mustanahalist – valget. Me kõik tahame üksteist aidata. Inimesed on sellised. Me tahame elada üksteise õnnest, mitte üksteise hädadest. Me ei taha üksteist vihata ja põlata. Selles maailmas on ruumi kõigile. Ja hea maa on rikas ja suudab kõigile kindlust pakkuda. Eluviis võib olla vaba ja ilus, aga me oleme teelt eksinud..
Ahnus on mürgitanud inimeste hinged, barrikateerinud maailma vihaga, on marsisammul viinud meid kannatusteni ja verevalamiseni. Me oleme arendanud kiirust, kuid oleme ennast sulgenud. Masinad, mis annavad küllust, on jätnud meid vajakajäämisse. Meie teadmised on teinud meid küüniliseks, meie nutikus.. karm ja ebasõbralik. Me mõtleme liiga palju ja tunneme liiga vähe. Rohkem kui masinaid on meil vaja inimkonda. Rohkem kui nutikust on meil vaja lahkust ja pehmust. Ilma nende omadusteta muutub elu vägivaldseks ja kõik saab olema kadunud...
Lennuk ja raadio on meid üksteisele lähendanud. Nende leiutiste olemus kutsub üles inimeste headusele – hüüab universaalse vendluse järele – meie kõigi ühtsuse järele. Isegi praegu jõuab mu hääl miljonite inimesteni üle kogu maailma – miljonite meeleheitel meeste, naiste ja väikeste lasteni – süsteemi ohvrid, mis sunnib inimesisüütuid inimesi piinama ja vangistama.
Neile, kes mind kuulevad, ütlen – ärge heitke meelt. Viletsus, mis meid praegu valdab, on vaid ahnuse möödumine – inimeste kibestumine, kes kardavad inimkonna arengu teed. Inimeste vihkamine läheb mööda ja diktaatorid surevad ning võim, mille nad rahvalt võtsid, naaseb rahva kätte. Ja seni, kuni inimesed surevad, ei kao vabadus kunagi…
Sõdurid! Ärge andke end jõhkratele – inimestele, kes teid põlgavad – orjastavad teid – kes juhivad teie elusid – ütlevad teile, mida teha – mida mõelda ja mida tunda! Kes teid treenivad – panevad dieedile – kohtleb teid nagu karja, kasutab teid kahurilihana. Ärge andke end neile ebaloomulikele inimestele – masinainimestele, kel on masinmõistus ja masinsüda! Te ei ole masinad! Te ei ole kariloomad! Te olete inimesed! Inimkonnaarmastus on teie südames! Te ei vihka! Ainult mittearmastatud vihkamine – mittearmastatud ja ebaloomulik! Sõdurid! Ärge võidelge orjuse eest! Võidelge vabaduse eest!
Püha Luuka evangeeliumi 17. peatükis on kirjutatud: “Jumala riik on inimese sees” – mitte ühes inimeses ega inimeste rühmas, vaid kõigis inimestes! Sinus! Teil, inimestel, on võim – võim luua masinaid. Jõudu luua õnne! Teil, inimestel, on jõud muuta see elu vabaks ja ilusaks, muuta see elu imeliseks seikluseks.
Seejärel – demokraatia nimel – kasutagem seda võimu – ühinegem kõik. Võidelgem uue maailma eest – inimväärse maailma eest, mis annab meestele võimaluse töötada –, mis annab noortele tuleviku ja vanadusele kindlustunde. Nende asjade lubaduse tõttu on jõhkrad võimule tõusnud. Aga nad valetavad! Nad ei täida seda lubadust. Nad ei tee seda kunagi!
Diktaatorid vabastavad end, kuid nad orjastavad inimesi! Nüüd las võitleme selle lubaduse täitmise nimel! Võidelgem selle nimel, et maailm vabastada – kaotada riiklikud barjäärid – kaotada ahnus, vihkamine ja sallimatus. Võidelgem mõistuse maailma eest, maailma eest, kus teadus ja progress viivad kõigi inimeste õnneni. Sõdurid! demokraatia nimel ühinegem!”
Kommentaarid puuduvad