Harilik maarjaohakas, Silybum marianum on ilusate valgete roodudega tumeroheliste, kuid ogaliste servadega lehtedega dekoratiivne taim, keda meil võib peamiselt aedades kohata.
Maarjaohakas oli tuntud juba 2000 aastat tagasi, Kreekas ja Egiptuses.
Ühed uurijad väidavad, et tema kodumaaks on Edela-Inglismaa, teised aga, et Vahemeremaade idapoolne osa ning kolmandad, et Lõuna-Euroopa ja Väike-Aasia.
Hariliku maarjaohaka looduslikud kasvukohad asuvad praegu Loode- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Venemaal, Anatoolias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kultuuris aga kasvatatakse teda palju laiemalt, pea terves maailmas.
Keskajal kasvatati seda taime kui ravimtaime Saksamaa kloostrites.
Vana-Kreeka õpetlane Dioskorides olevat soovitanud maarjaohakat lastele kõõlusehädade ja maohammustuse korral.
Eelmise sajandi 60.-70-ndatel aastatel tõestati tema raviomadused ka teaduslikult. Farmokoloogias toodetakse mitmeid maarjaohakast tehtud preparaate.
Looduslikult on see taim Eestis haruldane, kuuludes Punasesse Raamatusse. Meil kasvatatakse maarjaohakat koduaedades. Muidu 2-aastane taim kasvab Eestis 1-aastasena.
Rahvameditsiinis kasutatakse maarjaohaka mahla, ürti, juuri ja seemneid.
Maarjaohaka seemneid on nimetatud universaalseks vahendiks, aga tema kasutamisel on ka omad ettevaatusabinõud ja päris palju vastunäidustusi.
Kommentaarid puuduvad