Me tunneme valu, aga mitte valu puudumist…

Me tunneme valu, aga mitte valu puudumist;
me tunneme muret, aga mitte murede puudumist;
hirmu, kuid mitte kindlustunnet.
Me ei teadvusta elu kolme suurimat hüvet,
nimelt tervist, noorust ja vabadust seni, kuni need meil on,
vaid alles pärast nende kaotamist:
sest ka nemad on eitused.
Me märkame, et mingid päevad meie elus olid head,
alles pärast seda, kui need on andnud maad õnnetutele.
Sedamööda, kuidas naudingud suurenevad,
väheneb tundlikkus nende suhtes:
harjumuspärast ei taju me enam naudinguna.
Täpselt samamoodi tajume me aja möödumist igavledes,
kuid mitte lõbutsedes.
Mõlemad tõendavad, et meie olemasolu on kõige õnnelikum siis,
kui me seda kõige vähem märkame.

Kõik meie tahtmised võrsuvad vajadusest või puudusest,
seega kannatusest.
Soovi rahuldamine teeb sellele lõpu,
kuid ühe täitunud soovi kohta jääb inimesele alles
vähemalt kümme mittetäitunut.
Edasi, tahtmine kestab kaua
ja soove ning taotlusi jätkub lõputult,
kuid soovide täitumine on lühike ning seda jagatakse napilt.
Ent isegi lõplik rahuldus on vaid näiline,
sest täitunud soov annab kohe teed uuele;
esimene on juba tunnetatud pettekujutelm,
teine veel mitte.
Ükski saavutatud ihaldusobjekt
ei või anda kõrvalekaldumatult kestvat rahuldust,
vaid see on aina nagu kerjusele visatav almus,
mis säilitab ta elutänaseks,
et pikendada tema piina homseni. […]
Tegelikult on ükskõik, kas me jälitame või põgeneme,
kardame häda või taotleme naudingut:
hoolitsus oma pidevalt ja ükskõik mis vormis nõudmisi esitava tahte eest

täidab ja mõjutab kogu meie teadvust;
kuid ilma rahuta ei ole tõeline heaolu võimalik.
Seetõttu on tahtesubjekt lakkamatult Ixioni tuleraual,
kannab vett danaiidide sõelaga
ja on kui igavesti janunev Tantalos.

Arthur Schopenhauer, “Die Welt als Wille und Vorstellung”