allworship.com/anchors/

Oleme kõik kellegi lapsed, kellegi sõbrad, kellegi vanemad või lihtsalt tuttavad. Sageli juhtub, et kui lähedane inimene satub raskesse olukorda, siis peame enda kohuseks teda aidata – kui mitte jõuga, siis vähemalt nõuga. Kipume teiste eest ehk nende asemel ise nende probleeme lahendama.

liveinternet.ru

Aga… kui me siis aitame inimest ilma, et ta oleks ise abi palunud, küsinud või tahtnud, püüame tavaliselt teha seda ikka kõigest jõust ning kõige paremal moel, tulemuseks on siiski ainult enda jõu ning energia äravool arusaamatus suunas. Parimal juhul saame ainult tänu sellelt, kellele appi mindi. Lootes hilisemale tulemusele, me seda lihtsalt ei näegi.

Miks see nii juhtub? Kahjuks kutsume me ise selle esile.
Just sellega, et püüame „aidata”.
Tegelikult ei ole see mitte hüvanguks, vaid kahjuks, kusjuures mõlemale poolele.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Sarnased postitused

1 kommentaar

  1. Aitäh Ingrid! Ma pole veel jõudnud kõike süvenenumalt läbi lugeda. Täna oli see teema päevakorras. Kaua jooksin ise alati appi. Tänaseks päevaks on jõudnud minuni mõistmine ja arusaam, et ei tohi ikka alati aidata. Ja veel vähem seda teha enda ja oma pere arvelt.


Postita kommentaar