Ma olen oma Ema metsik tütar
See, kes paljajalu jookseb
Teravaid kivisid kirudes
Ma olen oma ema metsik tütar
Ma ei hakka oma juukseid lõikama
Ma ei hakka oma häält tasandama
Minu ema laps on metslane
Ta otsib oma oomeneid kivide värvides
Kasside nägudes, sulgede langemises
Tule tantsus, vanade kontide kõverustes
Minu ema laps tantsib pimedas
Ta laulab paganlikke laule
Kuu valguses
Ja vaatab tähti, nimetab planeete ümber
Ta unistab, et suudab nendeni jõuda
Laulu ja luuaga
Me kõik oleme sündinud pimedusest
Sellesse maailma, läbi valu ja vere
Ning sügaval meie luudes vanad laulud on ärkamas
Niisiis laulge äikesemürina ja vihma häälega
Me oleme oma Ema metsikud tütred
Need, kes paljajalu jooksevad
Teravaid kivisid kirudes
Me oleme oma ema metsikud tütred
Me ei hakka oma juukseid lõikama
Me ei hakka oma häält tasandama
/Wyndreth Berginsdottir, “Minu ema metsik tütar”/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad