– Kas tead, mis tundub vananemises kõige hirmsam?
– Mis siis?
– Sa muutud nähtamatuks. Nooruses oled sa midagi: oled ilus, kole, tugev, atraktiivne, hirmutav, seksikas… Vanusega kaob see kõik ära. Sinust saab järgmine hästi kulunud pintsakus vanamees või kampsunis eideke. Sa muutud nähtamatuks. Läbipaistvaks… Lihtsalt nii tundub. Kas just kõigile, aga…
Jah, nii on. Aga kuidas see juhtub?
Kipub nii olema, et vanaemade ja vanaisade kõige iseloomulikumaks individuaalseks omaduseks saab vanus. Vanainimeste kohta ei räägita, et ta on näiteks insener või raamatupidaja. Öeldakse, et ta 76-aastane või juba peaaegu 80-nene.
Peale teatud vanuse saavutamist väheneb järsult nende inimeste hulk, kes tundsid eakat inimest, kes teadsid, kes ta oli, mida oskab, mida armastab, kuidas elab. Tema kolleegid ja sõbrad kas siis surid ära või muutusid praktliselt väheliikuvaks. Nad väljuvad kodunt ainult selleks, et minna lähimasse poodi ega kohtu enam üksteisega.
Lapsed oma sõpraderingiga on läinud kaugele elama ning armastavad „esivanemaid” ainult mobiiltelefonis. Vana trepikoda täitub aina uute naabritega. Ning ka poodi ei ole jäänud tuttavaid müüjaid.
Õueseltskond teab eakate kohta ainult korterinumbrit ja vanust. Kaks numbrit. Keda huvitavad numbrid? Paremal juhul aitavad nad kotti ukseni kanda ja ukse ette maha panna. Ja mis toimub ukse taga, kellelgi pole seda teada vaja.
Vanainimesed – nimetu maailm.
Sageli me ei mõista, milline vaakum järk-järgult ümbritseb meie vananevaid isasid ja emasid. Me ei saa aru, miks ema helistab meile viis korda päevas ja segab sellega meid väga. Miks isa nõuab arvestust asjade kohta, mis teda üldse ei puuduta … Vanad tahavad lihtsalt, et keegi neid hääle järgi ära tunneks. Nii siis helistavad, kardavad seda ühendavat niiti kaotada. Kiirustavad seda niiti ära kasutama, kuni ta veel katkenud pole…
Elasin lapsena suures majas. Igas trepikojas oli meil oma “vanaema”. Ei, see oli kellegi teise vanaema, kuid kogu trepikoda kasutas vanaema-teenuseid. Tema kätte jäeti väikeste laste jaoks võitmeid hoiule, kui nad tulid koolist siis, kui vanemad olid veel tööl. Võtmed pandi tema vineerist lauakesele esikus. Sinna jäeti ka paberilehekesi teadetega, kodustele edasiandmiseks. Lõpuks unustavad ju lapsed alati kõik (kõigil polnud siis kodutelefone, mobiiltelefonist rääkimata). Vanaemal olid laua peal suurel paberitükil võtmehoidjad numbritega. Alati andis need lastele üle koos õpetlike meeldetuletustega. Õppisin muusikastuudios akordionit mängima. Ta teadis meist rohkem kui meie vanemad. Vanaema elas teisel korrusel. Suvel, et mitte enda koju kõrgemale korrusele minna, jooksime sageli õuest tema juurde, et juua saada. Ja vanaema tõi asjalikult meile maitsvat kraanivett täis emailitud kruusi.
Aga pärast saime me suureks. Vanemad ei kartnud enam, et kaotame koolis võtmed ja andsid need meile kaasa. Õppisime ise lõunaks toitu valmistama. Vanaema trepikojas juures muutus tarbetuks. Seetõttu ei pannud me tähele, kuidas ta kadus.
Ja nüüd mõtlen, et ma isegi ei teadnud, mis ta nimi oli …
/Boris Sav/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad