Mulle meeldib, et te ei ole haige minu pärast
Mulle meeldib, et mina ei ole haige teie pärast
Et mitte kunagi raske maakera
Ei uju meie jalge alt minema
Mulle meeldib, et võib olla lõbus
Olla häbenematu – ja mitte sõnadega mängida
Ning mitte punastada lämmatavas hoos
Kui mu varrukad kergelt puudutavad teie omasid
Mulle meeldib, et minu silmade all
Te rahulikult embate teist
Et ei määra te mind põrgutules
Põlema selle eest, et teid ma ei suudle
Et mu õrna nime, mu armas, ei
Meenuta te ei päeval ei öösel asjata
Et kiriku vaikuses mitte kunagi
Ei laulda meile „halleluuja!”
Tänan teid oma südame ja käega
Selle eest, et te mind – teadmata ise! –
Nõnda armastate: mu öise rahu eest
Loojangu ajal harvade kohtumiste eest
Et kuupaiste käes me jalutanud pole
Päikese eest, mida meie kohal pole
Selle eest, et te olete haige –
paraku – mitte minu pärast
Selle eest, et mina olen haige –
paraku – mitte teie pärast
/Marina Tsvetajeva, 3. mai, 1915/
Tõlkinud Ingrid Prass
Kommentaarid puuduvad