Jutuke juba 1941.a. Clive Lewise poolt kirjutatud raamatust “Balamut Letters”:
Küsis kord Noor Saatan vana käest: „Kuidas te nii palju hingi Põrgusse jõudsite saata?”
Vana saatan: „Läbi hirmu!”
Noor: „Oi, kui tubli! Ja mida nad kartsid? Sõda? Nälga?”
Vana: „Ei… Haigust!”
Noor: „Kas nad ei jäänud haigeks? Kas nad siis ei surnud? Kas siis polnud ravimit?”
Vana: „Haigestusid. Surid.. Ravim oli ka.”
Noor: „Ma ei mõista…”
Vana:
„Nad juhuslikult otsustasid, et ainus, mis on vaja iga hinna eest säilitada – see on – ELU!
Nad loobusid kallistamisest. Nad loobusid teineteise tervitamisest. Nad loobusid kõigist inimlikest kontaktidest. Nad loobusid kõigest, mis tegi inimese INIMESEKS.
Nad jäid ilma rahast. Nad jäid ilma tööst.
Nad eelistasid karta oma elu pärast, isegi kui neil ei jätkunud leiba, et süüa.
Nad uskusid kuuldut, lugesid lehti ja USKUSID PIMESI kõike, mida lugesid.
Nad loobusid VABADUSEST.
Nad ei väljunud kodust enam kuhugi, ei käinud kuskil. Ei külastanud sõpru ja sugulasi.
Terve maailm muutus suureks VANGLAKS – VABATAHTLIKE VANGIDEGA.
Nad võtsid vastu kõik! Ainult selleks, et kuidagi ära elada veel üks haletsusväärne päev.
Nad ei elanud, nad SURID IGA PÄEV!
Sellist haledat hinge ära võtta oli liigagi kerge.”
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad