Laste mänguväljak. Kaks tüdrukut kiiguvad kiige peal ja vestlevad omavahel.
„Ammu pole mingit pidupäeva olnud,” ütleb üks neist mõtlikukult, „Kahju!”
„Mul ei ole kahju, „sõnab teine.
„Kas sina siis ei armasta pidupäevasid?”, küsib esimene.
„Armastan. Väga! Mul on neid palju. Igal päeval on pidupäev!”
„Ei või olla!”
„Võib. Me tähistame Päeva sündimist.”
„Tahtsid öelda… sünnipäeva?”
„Sünnipäevi peame me ka, aga harva, ainult üks kord aastas. Aga Päeva sündimist – iga päev. Selle pidupäeva mõtles välja minu isa.”
„Ja kuidas te seda tähistate?”, küsis esimene tüdruk.
„Väga lihtsalt. Isa äratab mind ja ema hommikul üles, me kõik jookseme kööki, võtame veeklaasid ja isa ütleb toosti: „Täna sünnib suurepärane päev! Meil on temaga väga vedanud. Uue päeva auks!” Ning me joome veeklaasi tühjaks, sööme mett ja laulame mingit laulu.”
„Aga kui päev saab halb olema?”, pärib esimene tüdruk.
„Varem nii oligi. Aga niipea, kui me hakkasime seda pidupäeva tähistama, on peaaegu kõik päevad head või väga head. Harva-harva, kui toimub midagi mitte nii head.”
„Miks siis ometi teistel inimestel sellist pidupäeva ei ole?”
„Isa ütles, et kõigil on see pidupäev olemas, aga nad lihtsalt ei märka teda. Paljud lihtsalt on selle pidupäeva unustanud. Kui tahad, tule laupäeval meile. Ööbid. Aga hommikult tähistad juba koos meiega!”
/Grigori Berkovitš/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad