Päriselu algab hetkest, kui inimene kohtub meeleheite, lootusetuse ja väljapääsmatuse tundega:
– et midagi muud tal enam tulema ehk olema ei saa,
– et saatus on just selline, kogemust ei saa tühistada, ja et ta on jõuetu midagi muutma,
– et sugulaste ja sõpradega ei saa midagi teha, tee mis iganes,
– et vanemad andsid, mis andsid, ja seda enam parandada ega unustada ei saa,
– et unistused teisest reaalsusest – need on kõigest unistused,
– et kui on vaja teha oluline valik ehk samm, jääb inimene üksi,
– et on võimatu tunnetada midagi, ilma tagajärgedeta organismi jaoks,
– et mitte keegi peale iseenda ei tegele „prügiga”, ei hoolitse hingehaavade eest ega pühi kapis olevatelt luukeredelt tolmu
– ja et kogu see segapundar on lisaks veel lõputu.
Päriselu algab siis, kui inimene kohtub kõige eelpool nimetatuga ja suudab sellele vastu seista.
Mitte sellega sulandudes, mitte minnes fantaasiatesse.
Mitte õgima, suitsetama või alkoholi jooma hakates.
Mitte alistudes, vaid just vastu pannes, jäädes seejuures ellu ja tundlikuks.
Ja sellesama tundlikkuse, üksinduse ja vastutusega hakates tegema individuaalseid samme.
Vastu võttes isiklikke ning võimalik, et ebapopulaarseid otsuseid.
Muutudes julgeks, liikumaks omaenda suunas, mõistes, et ei ole mingeid garantiisid.
Kuid ma ei tea kedagi, kes oleks väljapääsmatuse tõeliselt läbinud, teiselt poolt välja tulnud, omal jalal seisnud, oma teed läinud ning seda kahetsenud.
/Aglaja Datešidze, psühhoterapeut/
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad