Raskel ajal kellelegi ütlemine „Pea vastu!” sageli ärritab inimesi.
On soov vastu öelda: „Ah, teil on seda lihtne öelda! Aga mul…?!”
Mida see mõte sisaldab tegelikult?
Ajaloos on palju esinenud juhtumeid, kus elu on olnud väga raske, kui inimesed on olnud omadega täiesti läbi, surmani kurnatud. Aga nad ei hukkunud.
Selleks, et pääseda, on olnud üks kaval nipp.
Lihtsalt neile kurnatutele öeldi, et „Näe, põrand on must! Võta ja pühi puhtaks!”.
Ning need, kellel ei olnud enam jõudu, võtsid luua või harja ja hakkasid pühkima…
Võib olla ei olnud neil enam jõudu, aga neil oli tahe, mis asendab jõudu. Nad võtsid ja pühkisid…
Nii valitakse neid, kes suudavad teel ellu jääda, kes suudavad pääseda.
Elu on vahel nagu valimiskomisjon, kes ütleb: „Võta luud!”
Ning kuni me suudame pühkida, kuni suudame ennast sundida – me suudame elada. Meid võetakse raskele, ohtlikule, kuid päästvale teekonnale.
On vaja vastu pidada. Kõigest jõust. Seda me räägime teineteisele raskel hetkel. Selles on nende sõnade mõte, kuigi vahel tundub see solvava ja kohatuna.
No mida muud sa ikka ütled?
Näita elule, et sa oled veel elus ja tahad elada. Siis on sinu šansid pääsemiseks palju suuremad. Mõõtmatult suuremad.
/Anna Kirjanova/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad