Ükskord ammu elas vägev šahh. Ta käskis ehitada suurepärase lossi. Seal oli palju imelist.
Muuhulgas oli palees ka saal, kus kõik seinad, lagi, uksed ja isegi põrand olid peeglist. Peeglid olid ebatavaliselt selged ja külastaja ei saanud kohe aru, et tema ees on peegel – need peegeldasid objekte nii täpselt. Lisaks olid selle saali seinad paigutatud nii, et tekiks kaja.
Kord jooksis saali koer ja tardus hämmastusest selle keskel – terve koerakari ümbritses teda igalt poolt, ülevalt ja alt. Koer paljastas igaks juhuks hambad. Kõik peegeldused vastasid talle samaga.
Tõsiselt ehmunud koer haukus meeleheitlikult. Kaja kordas tema haukumist.
Koer haukus aina valjemini. Kaja ei lakanud. Koer tormas edasi-tagasi, hammustades õhku. Ka tema peegeldused tiirlesid ringi ja laksutasid hambaid.
Järgmisel hommikul leidsid teenijad õnnetu koera elutuna, ümbritsetuna miljonitest surnud koerte peegeldustest.
Ruumis polnud kedagi, kes oleks võinud teda kuidagi kahjustada. Koer suri oma peegeldustega võideldes.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad