http://sobiratelzvezd.ru/prosto-prodolzhaj-dvigatsya

Ma ei tea, kuidas sind aidata, mu sõber.
Ma ei tea, kuidas vaigistada su kannatusi.
Ma ei tea, kuidas vabastada sind südamevalust, hirmust, kurbusest,

sinu soovidest, mis lõõmavad sinu sisemuses.

Ma tundsin neid külalisi.
Ma ei suutnud neid endas kunagi hävitada.
Ma olin samamoodi murtud ning segaduses nagu sinagi.
Mu soovid leida vastuseid murenesid tolmuks.
Jah, ma tean ängistust ja üksildust, millest sa räägid.
Aastaid jooksin ma valu eest ära.

Proovisin igat doosi, igat lahendust, igat sõltuvust.
Püüdsin ära juua oma üksindust, seksida temaga,

teda ära süüa, mediteerida temast.
Püüdsin ennast ümbritseda inimestega,

et end sellest lahti kiskuda, aga muutusin inimestest sõltuvaks,

ja sellest hoolimata jälitas üksildus mind.

Püüdsin ennast ära hüpnotiseerida religioonist, vaimsusest,

dogmadest, usust ja petlikust lootusest.


Aeg-ajalt olin lähedal enesetapule, vahel tundus see ainsa väljapääsuna.
Püüdsin vabaneda üksildusest, talle mitte tähelepanu osutades,

kaevudes töösse ja kasutusse tegevusse.

Anusin ennast: „Lihtsalt liigu edasi, ära jää seisma!”

Üksildus koputas uksele keset ööd.
Kuulsin tema hõikeid päevastes unedes ja öistes košmaarides.
Jooksin, kuni mu jalad kattusid haavade ja verega.


Kaua jooksin.

Aga seejärel sundis elu mind peatuma.
Läbi haiguste, läbi jõuetuse ja nõrkuse, läbi jooksmisest saadud valu.

Tõeline tervenemine algas alles siis, kui ma peatusin….
Pöördusin oma üksilduse poole ja lubasin tal mind täita.
Arvasin, et suren, kuid üksilduse keskmes leidsin ma ainult

armastust, palju elu ja valgust.


Leidsin palju sügavama sideme jumalikkusega, kõiksusega.
Ja pea talumatu kaastunde vendade ja õdede vastu.

Pimedus” mu sees oli vaid kadunud laps, kes igatses armastust.
Ta igatses mind, ootas mind.

See oli kaunis ühinemine.

Nüüd elame üksildusega koos, nagu üks tervik.
Hingame koos. Jalutame koos mööda aasasid.

Istume taeva all, naerame ja nutame.

Leidsin oma armastuse pimeduse sees.

Nüüd, mu sõber, istun sinuga.
Vaikuses. Juuresolekus. Olevikus.


Näen su hirmu, sinu ülimat abitust, sinu igatsevat südant,

ning ma kummardan sinu annete, sinu väe ees.


Ma usun sinu võimesse kohata iseennast.
Ma ei taha sind parandada.
Ma ei tea, kuidas sind aidata.
Kuid sinu abituses on tervendamise tuli.

Ma ei saa sind parandada, ei saa.
Kuid minu võimuses on armastada sind nii,
nagu ma armastan ennast.


Aga seda on palju.

 

/Jeff Foster/
Tõlkinud Ingrid Soosaar

Sarnased postitused

Kommentaarid puuduvad


Postita kommentaar