Suguvõsa stsenaariumitest räägitakse tänapäeval sagedamini, aga veel kümme aastat tagasi kõlas see üsna jaburana.
Programm, mida põlvest põlve edasi antakse? Milles see seisneb?
Sellest võib pikalt rääkida, aga siin üks selline lugu…
…
„Kunagi elas üks pere, kus oli kuus last. Pere elas päris hästi, nagu kõik teised tollel ajal.
Siis tuli aasta 1941 ja järsku – nagu välk selgest taevast – sõda. Isa läks sõtta eesliinile, ema jäi lastega maha. Paari aasta pärast lahkusid ka kaks vanemat poega. Ilma meheta oli külas näljaajal raske ellu jääda. Naine jäi oma tütarde juurde ja igaüks pidi saama tugevamaks. Kõik pidid tegema meestetööd, palju maja ümber töötama, sest emal oli vaja minna tehasesse, kus palju sõjavarustust toodeti.
Tüdrukud said varakult täiskasvanuks. Nad muutusid tugevaks ja vastutustundlikuks. Suurematel oli aega nooremate eest hoolitseda, veistele heina niita, aias töötada, ettevalmistusi teha, koristada, süüa teha. Neil polnud aega õppida, lõbutseda, mängida. Parasjagu oli raske aeg.
Sõda sai läbi, perel oli vedanud. Nii vennad kui isa jõudsid elusana koju. Nad tulid lihtsalt teistsugustena tagasi. Kodus kohtasid nad täiesti erinevaid naisi. Ema oli kuivaks muutunud, vaikivaks, oli väga vananenud. Tüdrukud – nii tugevad ja iseseisvad. Isa justkui kaotas kõik orientiirid elus, tema silme ees seisid kõik need, keda ta oli tulistanud, ja need, kelle ta maha mattis. Pojad polnud enam poisid.
Isa ei suutnud selle traumaga toime tulla, ta hakkas jooma. Ema ei saanud sellega midagi ette võtta – tema sees on kõik konserveerunud, ta ei suutnud isegi nutta enam. Elu langes laste õlgade peale. Mõne aja pärast isa lahkus. Lihtsalt võttis ja kolis teise naise juurde samast külast. Ei mingit selgitust. Tema lapsed kirusid ja jätsid ta oma elust välja, naine haigestus ja kaotas kõndimisvõime.
Üks tütardest kasvas suureks. Ta oli vanim, palju oli tema peal, ta oli tugev. Ta abiellus naabripoisiga. Lihtsalt sellepärast, et aeg oli käes, et ei jääks vanatüdrukuks. Jah, naabripoisi majanduslik olukord oli hea, sai nooremate elu paremini korda seada. Armastust aga polnud – ei osanudki, kuidas armastada, kõik naise tunded olid välja lülitatud.
Naisel sündis tütar. Siis teine. Ja veel. Ja veel. Abikaasa tahtis meeleheitlikult poega ja hakkas naise peale oma viha välja elama. Et naine on süüdi, et on ainult tüdrukud, kellel pole mõtet. Ei niida heina ega ehita palkmaja. Mees soetas armukese, kes sünnitas talle poja. Selle tähistamiseks saadeti naine ja lapsed ema juurde.
Nii naasis tütar nüüd vanemate majja, kus ema on aastaid haige olnud. Ema aitas teda nii hästi kui oskas, tütarde kasvatamisel, isa nende ellu ei ilmunud. Ka tüdrukud kasvasid varakult suureks – neil oli vaja ema ja vanaema majapidamistöödes aidata. Ema töötas kolhoosis, siis aias. Meeleheitest abiellus ta uuesti – et vähemalt mõni mees majas oleks.
Aga see, kuigi mees, olles vaevu tema juurde kolinud, hakkas kohe julmalt käituma laste ja naise vastu. Ta ahistas tüdrukuid, kui purju jäi. Naine kannatas, talus, talus… Ta mattis oma ema ja jäi haigeks. Ta haigestus raskelt, kui vanem tütar oli vaevalt 18. Aasta pärast suri.
Vanem õde võttis oma õed vanaema majast ära ja jättis vihatud kasuisa – kolhoos andis talle eluaseme. Tal polnud aega õppida. Ta töötas kõvasti, oli tugev. Ta tõstis õed jalule, saatis nad linna õppima. Siis kohtas ta meest, kes laulis talle armastuslaule ja ta andis alla. Väljapääsmatusest. Abiellus. Sünnitas tütre.
Abikaasa purjutas. Jõi, vingerpussitas, uued naised. Naine mäletas seda kõike oma emalt – ja sel hetkel ütles ta – stop, ma ei taha seda! Saatis abikaasa minema. Kasvatas oma tütart. Üksi, ilma abita. Kolis linna, leidis töö. Töötas, töötas, töötas. Õppis samal ajal. Üksi võõras linnas. Samal ajal aitas ta juba suureks saanud õdesid, põetas nende lapsi, saatis raha.
Tema tütar kasvas suureks – mida ta oma elus nägi? Millised on tema suhted meestega? Milline saab olema tema elu? Täpselt nagu vanavanaemal, vanaemal, emal? Või mõnel muul viisil?
Tema peas olid juba hoiakud ehk seaded, et kõik mehed petavad ja reedavad. Sellest, et peab lootma ainult iseendale ja olema tugev. Sellest, et sünnitada on vaja nii palju, kui ise oled valmis kasvatama. Ta ei näinud meestest midagi head ja tema pildil pole õnnelikku abielu. Ta oli selles rööbastes, tallatud tugevate omasuguste naiste poolt. Nii mõjutavad meid suguvõsa stsenaariumid.
Kas ta sai sealt välja? See tüdruk tegi seda. Nüüd on tal abikaasa – üle 20 aasta abielu, neli last – üllatuslikult sündis kahe tütre peale kaks poega. Aga mis see talle maksma läks? Kui palju tööd on selle taga! Ta ronis oma rööbastest välja, nö hammastega mullas teed rajades.”
…
Me ei saa ignoreerida oma esivanemate kogemusi. Sest me võtame selle mudelina endasse. Tahame või mitte, jätkame automaatselt sama rada mööda jooksmist. Ja selleks, et sellest välja tulla, peab ärkama ja astuma sammu teises suunas, mis on ebamugav, hirmutav ja ebatavaline.
Tervendada saab ju palju, aga mitte parandada, mitte ajalugu ümber kirjutada, mitte visata vastutust sinna. Vaid tervendada.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad