Kui mees ütleb: „Ta tahab kõike kontrollida”,
aga naine ütleb: „Ta on nii lapsik!”
– see on üks sagedastest prentensioonidest suhtepaarides.
Kust tulevad need solvumised, milleni viivad ja kas neist on võimalik vabaneda?
Lugu elust endast:
Naine ja mees abiellusid üsna varases eas. Peaaegu kunagi enne kooselu ei kogenud nad emotsionaalset-hingelist lähedust teiste inimestega.
Naise ema oli tõeline suuremat vastutustunnet omav superema, ta töötas hommikust õhtuni, tegi süüa, käis poes, koristas, haldas perekonna rahandust, aitas lastel kodutöid teha ja tegi vabal ajal vabatahtlikku tööd. Naine kasvas üles veendumuses, et hea naine ja ema peaksid sellised olema. Üritades vastata kõrgendatud standarditele, oli ta pidevalt väsinud ja vihane, teda piinasid sageli stress ja ärevus.
Tema mehel oli vastupidine iseloom. Ta elas rahulikult, mõnikord jõudis see vastutustundetuseni. Ta vajas vähem korda ja kontrolli kui tema naine. Mõnikord täitis ta naise pidevaid palveid-soove, mõnikord mitte. Ja kuigi mees veenis ennast, et tema naise regulaarsed meeldetuletused teda ei ärritanud, kogunes temas pahameel.
Naine suhtus temasse kui lapsesse. Naine ise oli üha enam pahane, et ta pidi nii palju asju enda peale võtma.
Polnud üllatav, et mingil hetkel ei suutnud nad enam oma tundeid vaos hoida. Olukord teravnes piirini, kui mees alustas armuromaani oma naise ühe lähima sõbrannaga. Naine viskas oma mehe majast välja.
Mees polnud kunagi varem üksi elanud; motellis viibimine oli tema jaoks ebaharilik. Ta oli sündmuste pöördega rahulolematu, ta ei osanud oodata, et naine on valmis ta oma elust välja jätma.
Ta oli otsustanud naise tagasi saada ja palus anda talle veel üks võimalus. “Mitte mingil juhul,” muigas naine. Mees veenis, lubas, et juhtunut enam ei juhtu. Kolm kuud hiljem nõustus naine koos pöörduma perepsühholoogi poole.
Aja jooksul mõistsid mõlemad, et nad lõid koos sellise atmosfääri, mis ajendas meest reetma. Neile sai selgeks, et mängitud rollid – sõnakuulmatu poiss ja kontrolliv ema – määrasid kooselu hukule.
Nad hakkasid töötama suhete struktuuri ümberkorraldamise nimel, et muuta need võrdsemaks ja jagada vastutust.
Naine mõistis, et haarates võimu enda peale, võttes ise kõik otsused individuaalselt ja hoides meest kontrolli all, jättis ta mehe ilma võimalusest olla talle võrdne partner. Mees mõtles varem, et suudab elada ilma kodu ja laste eest hoolitsemata. Ta ei mõistnud, millist hinda pidi ta maksma, kui üritas oma kohustuste eest põgeneda.
See aeg, kui nad eraldi elasid, tundus mees olevat läbinud täiskasvanu elu koolituse. Esmakordselt vastutas ta ise ostude tegemise, pesemise, koristamise, toiduvalmistamise, rahahalduse, laste kasvatamise eest. Aja jooksul lakkas ta kartmast vastutust, enesehinnang ja eneseaustus kasvasid.
Naine märkas, et ta muutus kompetentsemaks, ja hakkas ka meest rohkem austama, tema pahameel ja rahulolematus kadusid järk-järgult. Ta suutis uskuda, et ta on mehe jaoks oluline, nägi, et mees näitas üles armastust ja hoolivust. Tasapisi hakkas mehe truudusetusest tulenev valu vaibuma, ta suutis talle andestada.
Esmalt hakkasid nad pereotsuseid tegema koos.
Nad ei pidanud mitte kellegagi kogema intiimsust sellise hingelise lähedusega nagu nad nüüd tundsid. Nad hakkasid jälle koos elama, lubades säilitada täielikku võrdsust.
Kui paaris jätkub võimuvõitlus, tekib intiimsus vaid harva ning korraks. Intiimsus on siis ebastabiilne ja illusoorne.
Vajadus stabiilsuse, kontrolli ja domineerimise järele ei võimalda suhetes pidevat hingelist-emotsionaalselt lähedust.
Tõeline lähedus algab kaugelt…
Seinad, mis eraldavad partnereid ja hoiavad ära intiimsust, kukuvad, kui on olemas usaldus, turvalisus ja vastastikune austus. See loob aluse võrdsetele suhetele.
Aja jooksul õpime ära tundma, mis kutsub esile kaitsvate käitumisharjumuste juurde naasmise, ja neutraliseerime need süstemaatiliselt nii iseseisvalt kui ka partneri abiga.
See on tõesti väsitav ja ohtlik töö, mis on võrreldav kaevuri tööga miiniväljal, ja see nõuab suurt julgust.
Tasuks saab rõõmu ja armastust, mis on võimalik ainult võrdsete suhete korral.
/Linda ja Charlie Bloom, psühhoterapeudid paariteraapia alal/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
Kommentaarid puuduvad