Elas kord jõe kaldal kalamees koos oma perega.
Kunagi oli neil elu päris hea, aga need ajad jäid selja taha. Nüüd tõi jõgi üha vähem kalasid, varustus oli räsitud ja kuna uut paati polnud millegi eest osta, pidi kalur seda peaaegu iga päev parandama.
Ükskord läks nende kodust mööda üks vanamees ning küsis kalamehe käest öömaja. Ta võeti rõõmsalt vastu, anti süüa, kuigi endalgi kõigile vaevalt jätkus, lasti magada majas kõige mugavamas kohas.
Hommikul minekule sättides küsis vanamees, et millega saaks ta tasuda ööamaja ja söögi eest. Nähes, et vanamees ei ole rikas, muheles kalamees ainult ning ütles:
”Näen, sa oled tark mees, oled paljugi näinud. Anna mulle nõu, kuidas vaesusest välja saada. Sellest on küllalt.”
„Hea küll”, nõustus vanamees, „Et vaesusest välja saada, lase oma paat jõe põhja!”
Ütles nii ja läks. Rohkem teda ei nähtud.
Ei mõistnud kalamees sellist nõu, kehitas ainult õlgu: „Võibolla on vanamees peast loll? Kuidas ma uputan oma paadi – me ju praegugi vaevalt püüame nii palju, et kuidagi söönuks saada, aga ilma paadita sureme hoopis nälga…”
Ning ei teinud kalamees vanamehe nõu järgi, elas nagu ennegi, veelgi vaesemalt – vahel tuli kogu perel ilma õhtusöögita magama minna.
Aga ükskord suure tormiga läks vana pehkinud paat katki, kalamees ise vaevu pääses.
Istusid, kurvastasid, aga teha polnud midagi. Kogusid oma varanatukese kokku ning läksid oma vanast sisseharjunud kodukohast ära, allavoolu mööda jõge, otsima uut kohta.
Lõpuks jõudsid suure kalurikülani. Oh, kui palju seal paate oli! Suuri ja päris väikeseid.
Tahtmatult rõõmustas kalamehe süda, kui neid vaatas. Aga enda oma tal ei olnud ja osta polnud millegi eest. Istus kalamees kaldal, vaatas võõraid paate ning nukrutses.
Kaua istus ta niimoodi, ja keset oma kurbi mõtteid hakkas märkama: see paat nõuab remonti ja vaat toda seal oleks ka vaja uunendada, aga see kukub hoopis laiali, kui kohe ei paranda…
Ning hakkas kalamees paate remontima. Seda oskas ta suurepäraselt! Kui palju oli tal varem tulnud enda oma parandada, tundma õppida kõiki üksikasju. Nii sai temast märkamatult suurepärane meister.
Tema tööd hinnati kiirelt ja varsti läks kuuldus temast mööda küla laiali: „Teeb inimene imesid, paate parandab – pärast on paremad kui uuest peast!” Ning tuldi tema abi järele kaugeltki.
Läks ainult vähe aega mööda, kui ta juba suutis uue ja hea maja osta, koos ilusa aiaga. Raha sigines. Nälga ei meenutanud perest enam keegi.
Siis meenus kalamehele tolle vanamehe nõu paat uputada ning ta mõistis, kui targad need sõnad olid.
Sageli on nii, et inimene klammerdub vana aegunud asja külge kuni viimase hetkeni, kartes muutusi rohkem, kui seniseid muresid ja vaevu.
Aga muutused, millest iganes nad ka ei algaks, toovad alati head.
Eriti siis, kui inimene on valmis neid nägema ja vastu võtma.
Tõlkinud Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad