Hoidis kord kena väike tüdruk käes kahte õuna.
Ema astus tuppa ja küsis leebelt naeratades oma väikeselt printsessilt:
„Kallike, kas võiksid oma emale anda ühe neist kahest õunast?”
Tüdrukuke vaatas emale mõne sekundi otsa.
Siis aga hammustas ootamatult ühte õuna ning seejärel kiiresti ka teist.
Naine tundis, kuidas naeratus ta näol hangub, püüdes oma pettumust mitte välja näidata.
Äkki sirutas tüdruk ühe hammustatud õuna ema poole ning ütles:
„Võta, ema, see on hulga magusam!”
Ei ole vaja kiirustada kohut mõistma!
Tõlkinud Ingrid Prass.
Kommentaarid puuduvad