Rääkis kord Linji Yixuan :
Kui ma noor olin, meeldis mulle paadiga sõita. Mul oli väike paat. Käisin üksinda järvel sõitmas ja sain seal olla tundide viisi.
Kord istusin silmad kinni ja mediteerisin. Oli ilus öö. Mingisugune paat ujus veevoolus ja tabas minu paati. Minus tõusis viha. Avasin silmad ja kavatsesin hakata sõimama mind häirinud inimest, kuid nägin, et paat on tühi.
Mu vihal polnud kuhugi minna. Kelle peal ma selle välja elama pidin?
Mul ei jäänud muud üle, kui uuesti silmad sulgeda ja oma viha tähelepanelikult vaatlema hakata. Sel hetkel, kui ma teda nägin, tegin esimese sammu oma Teekonnal.
Sellel vaiksel ööl jõudsin enda keskmesse, iseenda sees. Tühjast paadist sai minu õpetaja.
Sellest ajast peale, kui keegi üritas mind solvata ja minus tekkis viha, naersin ja ütlesin:
„See paat on ka tühi.”
**
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad