Paluti kord Lieh Tzul öelda, kuidas ta õppis tuule tiivul lendama.
Vastuseks jutustas ta sellest, kuidas ta läbis õpetuse õpetaja LaoShangi juures:
„Sellest ajast saadik, kui ma teda teenima hakkasin, oli möödunud 3 aastat. Mu mõistus ei julgenud enam mõelda ei õigele ega valele ning mu huuled ei julgenud rääkida ei kasulikust ega kahjulikust. Vaid nii sain õpetaja pilgu osaliseks.
Viienda aasta lõpus toimus muutus. Mõistus hakkas mõtlema õigest ja valest, huuled hakkasid rääkima kasulikust ja kahjulikust. Vaid siis sain õpetajalt naeratuse.
Seitsmenda aasta lõpus toimus uus muutus. Andsin oma mõistusele vabaduse mõelda mille üle iganes, kuid hea ja kuri ei huvitanud teda enam. Andsin huultele vabaduse öelda, mida iganes tahan, kuid need ei rääkinud kasulikust ja kahjulikust. Alles siis kutsus õpetaja mind ja istus mu kõrvale matile.
Möödus 9 aastat ja mu mõistus lasi mõtete ohjad lahti, mu huuled said vabalt rääkida. Ma ei teadnud enam õigetest ja valedest, kasulikest ja kahjulikest, ei minu ega teiste jaoks. Sisemine ja väline oli ühtsuses liitunud, oli kooskõlas. Vaatamise ja kuulmise, kuulmise ja haistmise, lõhna ja maitse vahel ei olnud erinevusi. Kõik sai üheks. Mu meel vaikis, keha lahustus, liha ja luud sulasid kokku. Olin lakanud olemast teadlik sellest, millele toetub keha, millele astub jalg.
Ja nagu puuleht tuule käes, ei saanud ma lõpuks aru, kas on tuul mind saduldanud või olen ma ise tuul.”
/Alan Watts/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad