Väe-, kaitse- ja hingeloomast

Kas jahimehed tahaksid teada, et tappes looma, tapavad nad kellegi inimese hingelooma?

Mitte seda uskuda on mugav, kuid mitteuskumine ei vabasta vastutusest.

Vanasti hoiatas rahvausk jahimehi järgmiselt. Juba aasta enne surma hakkab inimese hing ringi hulkuma, esialgu öösiti, siis ka päeval. Sellises nõrgestatud ja hajevil olekus on inimesel võimalik kohata oma hingelindu, selle maha lasta ning varsti surragi.

Tegelikult ei ole oma hingelindu kohata kuigi kerge, sest linnud ja loomad, keda selliselt nimetatakse, elavad reeglina hästi kaugel oma inimesest – just kohtumist vältimaks.
Räägitakse, et kogemata reisil olles võib kohtumine toimuda, kuid sel polevat nii kehaenergiatele laastavat mõju, nagu kohtumisel oma energeetilise inimteisikuga. Kui inimene kohtaks oma hingelooma, aimaksid mõlemad, et mingi osa teisest on temagi osa ja tekiks hingesegadus. Seda teadvustatakse seletamatu hirmu ja ärritusena ning arvestades inimese harjumust tappa kõiki olendeid, keda ta kas või endale teadvustamata kardab, võiks kohtumine osutuda kummalegi saatuslikuks.

Hingeloomal, kaitseloomal ja väeloomal kas üldse ei tehta vahet või vaieldakse selle üle ägedalt. Folklooris tuntakse hingelooma nagu inimese enda irdhinge, kuid tõeline hingeloom, inimese loom-teisik, ei asu kunagi inimese läheduses. Šamaanid räägivad väeloomast, ja kuna ta täidab ka kaitselooma kohust, aetakse nad alati segamini. Hingeloom elab inimesega samal ajal füüsilisel tasandil reaalse sureliku loomana. Kaitseloom on oma füüsilist elu lõpetanud loom, kelle ülesandeks on inimese saatmine ja kaitsmine, selline loom võib minna astraalist edasi üles järgmisele vaimuilma tasandile või uuesti sündida füüsilisse maailma. Väeloom on vaimse ilma isikustatud ja mõistlik energia, kelle lemmikprojektsiooniks on teatud liiki loom.

Ilmutades ennast šamaanile, võib väeloom muutuda linnuks, kalaks, roomajaks, kiviks jne, näitamaks inimesele, mis liigist kaitseloom, – lind, – taim või – putukas sellel inimesel on. Samast liigist on ka inimese hingeloom, – lind, jne, sest iga olend on seotud energiaketi kaudu teiste olenditega ehk igal inimesel on vähemalt üks loom, lind, putukas, kala, kahepaikne, roomaja, taim ja puu, ka kivi ja koht, kelle energiad on samad. Kahjustades ühte neist energiaketi lülidest saavad nõrgestatud ka teised keti lülid, samas jagavad teised lülid oma energia nõrgestatud osa toetamiseks.

Usuti, et inimene ei liigu mitte kusagil päris üksi, vaid temast vasemal pool on ta esivanemate vaimud, samuti tema oma surm, mis ei sekku, kui inimene pole asjata halba teinud. Paremal pool on koha haldjas, ees – inimese peakaitseloom, inimese kohal on kaitselind ja taga on teised kaitseloomad ning kaitsevaimud. Ainult kalmistule ei julge kaitseloomad inimesega tulla, vaid jäävad ootama kalmistu värava taha, sest millegipärast on viimaste aastate kalmistute energia muutunud kurjemaks kui tapamajade oma.

Igas šamaani ilmas, mida on teatavasti kolm, leidub rändajale kaitsja, nõustaja ning abiline, kes võib esineda looma, inimese või iga suvalise asjana.

Šamaani aju töötab retkel olles alfa- või teetasagedusel ehk teisenenud teadvuse seisundis – just nagu mõne tavalise looma aju. Indiaanlased, kes ennast šamaani moodi transsi ei viinud, saavutasid sama tulemuse eraldades ennast oma hõimust, minnes loodusesse ilma toidu ja joogi tagavaradeta, kus mediteerisid mitu päeva järjest. Paljud metsikud loomad tulid nende ligi ning lasid ennast silitada, eriti mõni, kes oli samast liigist, nagu tagaotsitav väeloom. Väelooma liiki hoiti saladuses. Selleks ei saanud olla koduloom, nagu loitsutaimeks ei sobi kultuuritaim, kuid kodu- ja lemmikloomad võivad olla nii kaitse- kui hingeloomadeks. Need on lisaloomad ja neid antakse pealekauba, pealooma kõrval võib abiloomi igaühel terve hulk olla.

Ornitoloogide hingeloomadeks on valdavalt linnutoit – konnad, putukad, hiired. Loomi ja linde tullakse uurima vahel teadvustamata aukartusest toiduredelil kõrgemal seisvate olendite ees, vahel ka himust neile ära teha.

Jahimeeste hingeloomadeks võivad olla kärplased, kuid sagedamini ei ole jahimeestel ühtegi hingelooma, ja see tühimik ajabki meest enda hingele loomi varuma. Ometi ei täida seda tühikut ükski vägisi saadud loom, olgugi tõsi see, et jahipüssi ette sattub vaid energeetiliselt nõrgestatud ja seega omadega läbi olev loom (mis võib füüsilisele pilgule olla küll märkamatu). Vabatahtlikult ei taha aga ükski loom sellisele mehele kaitsjaks tulla.

Väeloom võib vahetuda teisega, lahkuda abituse tõttu või “läbi põleda”.

Kaitseloom saada võib kaduma minna, varastatud või nõrgestatud, ka solvuda ning ära minna.

Kellegi konkreetse olendi surmaga võib keegi inimene kaotada oma hingelooma, kellega ta oli enese teadmata energeetilise ketiga seotud.

Šamaaniõpikutes võib leida juhendeid väe- ning kaitselooma tagaotsimis- või tagasitoomisretkele minekuks. Kuna šamanismi ümber on kuhjunud oma traditsioonid koos oma lootusetul hulgal sümboolika ja atribuutikaga, siis kuuluvad mängu juurde ka loomatantsud ja väelaulud. Nii imelik kui see ka ei tunduks, ka täiesti asjasse pühendamata inimesed on juhtunud unes või ilmsi põikama teistmoodi reaalsusesse, kus nad nägid mõnda tantsivat ning väelaulu esitavat looma.

Inimene muutub käitumiselt, maailmataju poolest ja ka väliselt oma väe-, kaitse- ja hingeloomaga sarnaseks. Inimesel võib olla kaasas ning abiks mitu eri liigist, aga ka sama liiki looma, sel juhul muutub inimene inimnahas elades samahästi kui selle loomaliigi esindajaks ja see ei jää teistele märkamata, kuigi tema ise ei anna sageli asjast endale aru.

Šamaanid oskavad muutuda (loomulikult astraalis) oma kaitselooma liigikaaslaseks ja ka oma kaitselooma inimeseks muuta.

Loom aga võivat võtta inimkuju ning viirastuda meile füüsilises reaalsuses, et hoiatada ja kaitsta – eriti lapsi – ning neid juhtumeid ei julge kommenteerida isegi suured šamaanid. Siiski on palju rohkem levinud seletamatuks jäänud lood ei tea kust ilmunud ja inimest ohust päästnud või hoiatanud looma välimusega loomadest.

Nagu inimesedki, õpivad loomad taassünnist taassündi mitte korrata vigu, mis neile eelmises elus saatuslikuks olid saanud. Järgmises elus ei jää loom alati sama liigi loomaks. Loomavaimgi jääb puhastama oma kodukoha energiaid, kui seal pole muid liigikaaslasi.

Kui loom saab haavata ja sureb piinades, samuti kui jahimees ei saa teda kätte või ei tarvita toiduks, sünnib see loom uuesti kohe algusest peale kurjana, koguni inimsööjana. Sellest, kui palju ühte liiki loomi elab füüsilises reaalsuses, saadab oma inimest astraaltasandil, on jäänud eetertasandile kinni või pääsenud edasi mentaalmaailma, sõltub loomaliigi eluvõime maa peal. Niipea, kui kõrgematel tasanditel hakkab olema vähem loomahingi, kui maa peal, siis puudub elavatel kaitse ja toetus ja liigi väljasuremine on käega katsuda. Valdavalt inimeste süül kinni jäänud loomade hinged on ennast päästa üritavale loomaliigile nagu nööriga kivi kaelas.

Hingeloom lunastab oma loomaliku süütusega oma nn kaasinimest, kui too on kurja teinud ja karistust peaks kandma – loom hukkub või sureb ja inimene pääseb. Kui inimesel on murrangulised ajad, võib loom, kes on juba vana, samuti hukkuda. Tavaliselt antakse inimesele uus hingeloom, kes võib olla teisest liigist ning siis muutub ka inimese iseloom sellele loomale sarnasemaks. Kui inimese elus on mõni kurb periood, kujuneb ka looma elu umbes samal põhjusel kurbust pakkuvaks. Võib juhtuda, et loom elab veel, kuid on vana, ja annab inimese teisele loomale üle. Inimese elu jooksul võib tal vahetuda paarkümmend hingelooma. Kui hingeloom tapetakse, satub inimene raskustesse või jääb haigeks – õnneks ei ole kellegi energiaketis ainus hingeolevus, ja puuduv lüli üritatakse kiiresti täita.

Kui inimene on nõrgestatud, üksildane või ei ole millegipärast kaua aega söönud muud peale napi taimetoidu, väheneb tema negatiivsete mõtete ning hoiakute hulk. See võimaldab, et side inimese füüsilise ja astraalkeha vahel muutub hapramaks ning astraal eraldub kergemini. Siis võib inimene ärgata keset imelikku unenägu, mis pole astraalränd ega libaskäimine, vaid meeleline samastumine mõne oma loomteisikuga energeetilisest ketist. Selles unenäos võib inimene olla loom, elada oma hingelooma elu ja mõelda loomamõtteid, kus valitseb hoopis teistsugune loogika. Heal juhul taipab inimene ärgates, et ta pole näinud inimese, vaid metslooma unenägu, ja imestab, kuivõrd on loomaks olemise tunne erinev inimeseks olemise tundest.

Selline inimene näeb loomi teise pilguga, ja kui ta satuks oma hingelooma kodumetsa, üllatuks ta veel rohkem, sest kõik oleks talle seal tuttav ja kodune, kuigi nähtud teise nurga alt, rohkem alt üles, ja tajutud unes hoopis teistmoodi ruumina. “Kuidagi mitmemõõtmeliselt”, väljendus üks selline inimene ja tabas asja tuuma.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm