„Anna mulle üks harjutus, vanamees.”
„Vaiki!”
„Ei saanud aru…”
„Selline harjutus on – VAIKI. Ära kõnele terve ööpäev midagi.”
„Noh, vaikida, see pole ju raske.”
„Aga sa proovi. Kunagi kui ma proovisin, hakkasin poole tunni pärast rääkima, aga siis tuli meelde ja sulgesin suu kätega.
Nii kestis mõni aeg. Aga hiljem tulid hetked, kui tuli tahtmine rääkida, vaielda ja vastata, kuid ma pidin vaikima.
Pärast mõistsin, et enamus juhtudel polegi rääkida vaja.
Minu vaikimine tõi mulle isegi rahunemise. Vähem vaidlusi, tülisid, konflikte.
Pärast hakkasin sellega ära harjuma.
Vaikimine – see on askees, ning sellel on omad viljad.
See suurendab tahtejõudu.
Proovi!”
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad