Normaalsed inimesed võtavad lastekodust lapsi, aga mina võtsin vanadekodust võõra vanaema. Ma ei kahetsenud seda kordagi.
Mitte ükski minu sõpradest ja naabritest ei kiitnud minu tegu heaks. Kõik näitasid nagu üks mees näpuga meelekohta, öeldes:
„Praegu on niigi raske aeg, aga sina võtsid veel ühe suu majja juurde.”
Kuid ma olin kindel, et teen õigesti.
Varem elasime neljakesi: mina ja kaks minu tütart ning minu ema. Kahjuks suri ema 8 kuud tagasi ja me jäime kolmekesi.
Nende kuude jooksul mõistsime, et meil on veel palju jõudu ja aega ning me võime neid kulutada teise inimese aitamiseks.
Veel kooliajast oli mul lähedane sõber, kes 30.-ndate eluaastateks, selle asemel et peret ja karjääri luua, lihtsalt lasi kõigel mööda minna. Kõige kurvem, et ta pressis oma emalt pensioniraha välja. Selleks, et see maha juua. Kui ema enam ei andnud, siis ta lihtsalt pani ema vanadekodusse ning mingite pettuste abil võttis ema korteri endale ja müüs maha.
Ma teadsin seda tädikest lapsepõlvest saadik, ja tema mind. Kord kuus sõitsime tütardega tema juurde külla ja ning viisime erinevaid maitsvaid asju.
Tütred reageerisid minu ideele suure positiivsusega, aga noorem tütar, kes on praegu 4,5 aastat vana, hõiskas veel eriti rõõmsalt: „Hurraa, meil saab jälle vanaema olema!”
Te ei suuda ettegi kujutada, kuidas see tädike minu ettepanekule reageeris. Ta nuttis nii kaua rõõmust, et talle tuli rahustit anda.
Nüüdseks on sellest peaaegu 2 kuud möödas, kui me hakkasime oma uue vanaemaga elama, täies hingelises üksmeeles, südamest südamesse. Me kõik armastame teda ja tema meid.
Ainult sellest ei saa me kuidagi aru, kustkohast vanaemal, kellel jooksevad juba 80.-ndad eluaastad, niipalju energiat on. Sest ta ju tõuseb juba hommikul kell 6, aga meie ärkame äsjaküpsetatud pannkookide lõhna peale.
/Maria K./
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad