Loomade ülesanne looduses. Energiate vahekord loomade ja inimese vahel. Nõuanded

atlasobscura.com

Loomade ülesanne looduses on inimese vigade parandamine (nö pattude lunastamine) ja loodusliku tasakaalu taastamine…

Inimene hakkas looduse varasid enda omaks pidama, kuigi loodus aeg-ajalt tuletab talle meelde, et ta on ise looduse vara.

Loodusele on võõrad must-valged hinnangud: see on “hea” loom ja see on “halb”. Selle taga on alati inimese kasuahnus – kui loomast saab kasu kergesti kätte, siis loom on “hea”. Kui ta aga sööb näiteks metskitsi, kes ka jahimeestele maitsevad, siis on ta “halb” – mis sest, et kõiki metskitsi ei jõuaks jahimehed ilmaski ära süüa.

Peale hundi haruldaseks jäämist nimetavad ökoloogid ilvest meie maa parimaks metskitsearstiks, sest ilveste arvu vähenemine metsas tähendab peatset metskitsede ja jäneste epideemiaid. Näiteks Kanadas läks olukord nii korrast ära, et paljunenud kitsed ja jänesed sõid metsa tühjaks, närisid ära palju puid, surid nälga ja ka mets kuivas ära. Kiskjad saaksid päästa metsa ilma jahimeeste abita, kuid jahimehed ilma kiskjate abita sellega toime ei tulnud.

Viimasel ajal suurenenud marutaudi esinevus on teadlaste meelest ülemäärase huntide ja ilveste hävitamise tagajärg: ei ole kiskjaid, kes piiraksid rebaste ja kährikute arvukuse kasvu. Süües marutaudis looma, ei nakatu kiskja, kui saakloom teda just hammustada polnud jõudnud, küll aga päästab ta paljusid loomi, kes võiksid haige poolt hammustatud saada.

Et loodusele on kasulik viimne kui entsefaliiti levitav puuk, ja koguni marutaudi levitaja, sest temagi hoiab korras looduslikku tasakaalu, seda inimese võimas aju ei jaga.

Samas vabastab nõelav herilane inimest negatiivsest energiast ja hoiab sellega inimest ohtu sattumast, kui ta nii negatiivsena näiteks rooli taha istuks. Kuid inimene on tänamatu ja vihastab herilase peale.
Ka puuk, kes joob verd ainult korra aastas, on inimese silmas kurjategija. Positiivselt mõtleva ja hirmuvaba inimese külge puuk ei kinnitu, sest selle inimese veri ei meki talle. Puuk avastab ainult sellist inimese, kelles on teatud emotsioonide, hirmude ja viha energiat, kuna just see energia tõmbab teda ligi. Ei ole sugugi juhuslik, et üks inimene saab külge haigust levitava puugi ja teine tavalise, üks inimene saab puuke kogu aeg ja teine ei saa kunagi.
Naha ligi tikkuvad putukad ei tee muud, kui puhastavad inimese nahapoore, prussakad koristavad inimese majapidamisest mikroskoopilisi roiskuvaid toiduosakesi ja sääsed ei söö õnnelikku ega tasakaalus, vaid negatiivsete mõtete vallas viibivat inimest.

Kui inimeste tegevuse tõttu koguneb ümbruskonda liiga palju negatiivset energiat, ja ka astroloogilised rütmid soosivad negatiivse energia levikut, siis läheb inimeste maailmas lahti sõjaks või tekivad ühiskondlikud kataklüsmid, samal ajal ägestuvad ka looduse jõud: tulevad rekordiliselt külmad või kuumad ilmad, esineb ikaldust, üleujutusi ja orkaane. Loomad muutuvad meeleheitlikult julgeteks või lähevad lausa hulluks: hundid tulevad taluõuedesse, koerad murravad inimesi ja vaalad sooritavad massilisi enesetappe. See võib kehtida nii paikkonniti kui ka ühiskonna mastaabis. Tegelikult ka siis on just loomad need, kes looduse tasakaalu uuesti korda teevad.

Nagu koerad on võimelised sööma ja seedima igasugust pahna, mis tapaks mistahes muu looma, nii “söövad” ka metsikud koerlased enda jaoks ohutult sisse mistahes keskkonnale täiesti sobimatud energiad.
Kassid oskavad endale võtta, mujale viia või endale kasulikuks energiaks muuta mistahes musta energiat. Sedasama teevad metsikud kaslased metsas.

Ilveseid lähedalt tundvad inimesed väidavad, et ilvesel on salajane, pealtnäha haiglane huvi inimese ja tema tegevuse vastu. Ilves käivat meeleldi seal, kus inimene on varem käinud, korjates inimese jälgedesse jäänud negatiivset energiat ning seega puhastades loodust.

Samas saavutab loom ülekaalu inimese üle – seda, et käies teise inimese jälgedes saame endale tema väe, uskusid omal ajal kõik rahvad. Taludes, kuhu sellist energiat on aastakümnete kaupa lademetesse asetatud, tuleb korduvalt käia, enne kui koht saab puhtaks ning muutub tagasi looduseks. Ilves käib mahajäetud talus kõik toad läbi, käib keldriski – ilmselt suhtleb vaimudega, oletab vana jääger filmis “Loodusfilmide meister Rein Maran”. Ilves hoiab metsa korras, patrullides oma valdusi ja kontrollides metsa energeetikat. Ilves on sensitiivide hingeloom, meie maa loomadest kõige teadjam ja sensitiivsem, šamaanide väeloom, kellelt šamaanide sõnul on inimesel üpris palju õppida.

Teades tegelikku energiate vahekorda inimese ja loomade vahel võib sooritada mõndagi kasulikku…

Küsides: “Mis looma energia on antud probleemil?”, näeme mõnd loomakuju ning saame temaga vastavalt tema olemusele kokku leppida või saata tema kallale mõne teise loomaenergia, sõnudes näiteks: susi söögu mu ämma kurjust.

Kui teises inimeses on midagi võõrast või häirivat – eriti tihti kasutatakse seda võtet agressiivsete laste puhul – saame vabastada temasse vangistatud looma.

Naine, kes tahab, et mees lõpetaks kalal käimise, võiks üritada vabaks lasta mehe sisse kinnistunud kalade hinged, ja meest ei tõmba enam nii väga vee äärde.

Kui lasta vabaks jahimehesse vangistatud loomad, siis vahetab jahimees oma “sportliku harrastuse” – loomulikult rahapuuduse ettekäändel.

Nagu loomatapjadki, hoiame me enamasti kõik enda juures vangis oma lemmikloomade hingi. Loom jääb kinni, kui leiname neid taga või ei suuda andestada loomale tema kadumist või mõnda muud pisiasja, mida arvame ise unustanud olevat, kuid mis on endiselt meie alateadvuses aktuaalne. Oma endistele loomadele tuleb andestada sedagi, mida arvame olevat unustanud, ja omakorda paluda neilt andeks kõige eest, mida oleme samuti enamasti unustanud, siis pääseb looma hing oma arengus edasi.

Hiirte jm kahjuritega võib saavutada mõttelise või sõnalise lepingu: mis põrandal, on teie oma, aga laua peal teie ei käi. Prussakad lähevad ära, kui majja tuuakse konn või madu.

Putukate vastu võib tõmmata pühitsetud ringi, nagu teevad metsas šamaanid ja indiaanlased ning seda ringi ei ületa ükski olevus.

Ka mõtteline pöördumine metsa poole kaitsepalvega tagab palujale ohutuse.

Kui märkame, et meie õues hakkasid käima kassid, eriti mustad, siis soovib keegi meile aktiivselt halba. Kass ei too õnnetust, vaid üritab seda ära hoida. Oli juhtumeid, kui kassid eelistasid õues just seda kohta, kus mõne päeva pärast lõhkes maa sees olnud toru või läks rivist välja elektrikaabel.

Kui kass tuleb magava inimese peatsisse, tähendab see, et inimese tervist ohustavad tema enda murelikud või vihased mõtted.

Kohtunikke või eksamineerijaid võib kujutada kitsedena ja ennast hundina ning neid ära süüa.

Kui keegi kiusab või kadestab meid, tähendab see, et tema hingeloom jääb meie hingeloomadele looduslikus toiduredelis alla. Peaaegu alati selgub, et intrigaani või laimaja hingeloom on väike ja kartlik (jänes, nirk, hiir, konn jne). Kui meie hingeloomaks on kiskja, võime visualiseerida, kuidas meie loom paneb alatu pahategija looma nahka ning mõneks ajaks on sellest kindlasti abi.

Pange tähele, kus istub kass teiste pereliikmete suhtes. Kui kahe pereliikme vahelised suhted on rahulikud, siis pereliikmetelt kassi suunas tõmmatud joonte nurk on 90 kraadi. Kui suhted on veidi ärevad, siis nurk tuleb alla 90 kraadi ja siis üritab kass energeetilisel tasemel inimeste suhteid tasakaalustada. Kui kass istub joonel kahe pereliikme vahel, tähendab see, et loom “kaitseb” ühte, oma lemmikomanikku, teise inimese energiate eest, kes jääb kassile võõraks.

Kui te metsas eksite, siis ärge uskuge rahvatarkust, mis seletab äraeksimist metshaldja jälgedesse astumisega. Olete lihtsalt viibinud enesele märkamata mõne metslooma (tavaliselt suurkiskja) läheduses ehk lausa biovälja sees. See ulatub loomast mõne meetri võrra kaugemale ja teeb inimese hajameelseks, veel täpsemini – viib teisendatud teadvuseseisundisse.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Loomadest inimese kõrval

loc8tor.com

Puuriloomadki käivad “libas”, õigemini ei muutu nad selleks kellekski muuks, vaid lihtsalt lähevad metsa astraalsele “peole” või kaugel elavaid sugulasi kohtama. Päeva ajal näiliselt magades ei kaota nad oma füüsilist ümbrust hetkekski kontrolli alt, samas ei pea nad üldse vajuma unne, et olla mõtteühenduses oma metsikute liigikaaslastega. Loomad, keda hoitakse puuris, on intelligentsemad nii kodu- kui metsloomadest, sest jäädes oma liigi esindajaks tunnevad nad suurepäraselt inimest, ja kuna nad ennast inimese poolt muuta ega mõjutada ei lase, ilmneb nende loomaolemus veel eredamini kui ainult oma metsikus keskkonnas päevi veetnud loomadel.

Koertel on isiksus kodustamise käigus kannatada saanud. Kui peremees käsib, murrab noor koer kas või omaenda ema. Mõned koerad säilitavad isiksuse kahepalgelisuse näol – hauguvad siis, kui pererahvas tahab, ja kui pererahvas ei näe, sõbrustavad sellega, kellele hauguti. Paljud koerad meenutavad peremeest isegi näo poolest. Ometi ei suuda koer lõputult teeselda ja kui pererahvas näitab oma liigikaaslastele naeratavat nägu, siis näitab koer, kuidas pererahvas tulijasse tegelikult suhtub.

Kass on näiliselt kiindumatu, ometi kiindub ta tugevamini kui ükski koer, ehkki tavaliselt vaid ühte pereliikmesse.

Kass teeb näo, nagu miski inimmaailma kuuluv ei huvita teda, samas paneb ta kõike teravamini tähele, kui inimene ise. Vaid selgeltnägija või loom võib näha, et kassi seovad tema omanikuga samasuguseid erksad ja kaunid energianiidid, millised seovad armunud inimesi, kes teiste nähes ükskõiksust teesklevad. Kass, kes parajasti magab, võib viirastuda omanikule, nagu valvaks loom omanikku ning vaataks, mida omanik teeb ja kus käib. Kass läheb magama, kui omanik lahkub, ja ärkab täpselt siis, kui omanik on tagasi tulemas, kuigi kass ei või kuulda ta samme. Mõnikord nähakse kassi poolläbipaistvat kuju mööda korterit käimas, kui kass ise magab. Paljud kassid näitavad oma suhtumist ainult magavale omanikule, soojendades või lakkudes tema haiget kohta ning hoidudes inimese ärkveloleku ajal temast eemale. Niiviisi on kassid juhatanud pererahvale kätte magaja salahaiguskolded. Raskel ajal toob kass omanikule hiiri, oli ka juhtumeid, kui kass näppas naabritelt vorstijupi ja asetas perenaise ette.

Vahel põgeneb mõni loom kodust ja selle põhjuseks pole tavaliselt muu kui looma truudus ja abivalmidus. Koduloomad toetavad haiget või muidu hädaolukorras inimest oma energiaga, ja kui loomal tekib vastumeelsus peremehega suhtlemisel, tähendab see, et vahelduseks vajab loom enda kõrvale mõnda teist, tervet või õnnelikku inimest, kelle juures ennast täis laadida, sest loom on oma energiaröövlist omaniku kõrval tühjaks jooksnud. Raskem on anda energiat pereliikmele, kes on ise harjunud teistele energiat andma, sest ta ei oska korraga hakata teistelt energiat vastu võtma. Siis võib loom ära väsida oma energiat pakkumast ja meeleheites kodunt minema joosta.

Kui pere peal lasub needus või lähenemas on mõni õnnetus, mida loomad alati ette näevad, võivad nad minna vabasurma ja õnnetus pereliikmega jääb olemata. Pererahvas ei tea sellest loost muud, kui et koer või kass kadus ära. Loomad toovad ennast märkamata ohvriks oma pererahva heaks ka paljudes muudes olukordades. Kui aga näiteks alkohoolikust omanik nuhtleb looma oma kibestumusest elu vastu, siis loom pigem põgeneb, kui laseb end ära tappa, kuid armastab oma omanikku ikkagi edasi.

Sattudes uude koju on loomal kohanemisraskusi. Pole kuigi haruldane, et kodunt põgenenud loom põeb suutmatuse pärast oma pererahvast aidata. Ka äraantud loom mõtleb oma endisele perele, kellele ta kogu hinges tahtis hea ja kasulik olla. Uues kohas vajab loom palju mõistmist ja tähelepanu. Kui tahame kiiremini kohandada looma oma keha vibratsioonidega, laseme tal oma taldrikult ära süüa oma lõunajääke. Tasub sageli looma kõrval istuda, eriti tema magamise ajal, et loom õpiks viibima uue omaniku bioväljas. Loomaga tuleb rääkida, sest loom saab aru paljudest sõnadest (kuigi sõnade järjekord lauses tähendab tema jaoks sama vähe nagu väikelapse jaoks – mõttest saadakse õigesti aru). Inimene peab katsetama erinevaid intonatsioone ja hääletämbreid, leidmaks sellise, mis läheb loomale peale ja teeb loomaga “imesid” – iga loomaliigi juures on mõni selline, on ka universaalseid hääli ja intonatsioone. Kui loom ei lase ennast eriti puudutada, tuleb alustada sellega salaja, looma magamise ajal (sedasama soovitavad psühholoogid negatiivselt meelestatud ja õrnusi mittesallivate teismeliste laste puhul).

Ja mida tehakse selle asemel – loom tassitakse kastreerima või steriliseerima, et ta enam ära ei jookseks, välja ei kipuks ning mustust koju ei tooks. Inimene ei taipa, et kassi ei pane indlema vaid tema bioloogiline kell, vaid ka meeleheide, et tema üksi ei saa oma energeetilisel tasemel koristaja ülesandega hakkama, eriti suuremas inimperes. Kodutud kassid lunastavad samamoodi kogu oma jahialal elavaid inimesi, kellel võib kodukassi mitte olla. Ent juba püütakse kodutuid kasse ja tehakse nendest paljunemisvõimetud olendid, mis on ainult näiliselt parem tänavaloomade hukkamisest. Inimene ei näe, mis hüved jäävad näilise “mustuse” varju, ega mõtle, mida ta hakkab tegema tolle nähtamatu “mustusega”, kui loomad seda enam üles korjata ei jõua. Võib-olla on inimene vaid külaline selles loomade maailmas?

On teada, et koerad võtavad nagu piksevardad endale suure jao pere haigustest ja koguni karmast, kuid “põlevad kiiresti läbi”. Koer võtab haigused enda peale ja ravib end ise, siis märgatakse, et pere on tervem.

Kassid olevat tugevamad ja neid lausa tõmbab patoloogilistesse kohtadesse. Kass tassib haige energia teatud kohta ja laeb maha.

Kõige tervemad olevat lindude omanikud, eriti need, kes linde liha pärast ei kasvata.

Loomad jagavad oma rühma või pere aurat, koduloomad – oma pererahva aurat, loomaaia loomad oma kasvatajate aurat ning võtavad kanda ka nende karma.

Ent isegi loomaaedades töötavad inimesed saavad loomadest valesti aru – urisev loom näib alati kuri. Et urina kaudu võib loom vahendada kümneid erinevaid intonatsioone ja emotsioone, seda inimese kõrv tavaliselt ei erista. On olemas ka kiitev, jumaldav, julgustav, paluv ja tänav urin, mida hirmunud inimene aina looma tigeduseks tembeldab. Kord urises üks hundiema isase peale, et näha, kas too polnud näiteks haige ja kas teda võis poegadele ligi lubada. Isane tegi hüppe küllalt kõrgele ja võttis ründava asendi näitamaks, et temaga on kõik korras. Inimesed arvasid, et loomapaar riidles ja isane eraldati. Müüt, et isasloomad söövad oma poegi, ei käi paljude loomaliikide kohta ja ülejäänud liikide puhul kehtib isikuti. On lausa erandeid, näiteks üks Luunja kõuts, kellele toodi palju orvuks jäänud kassipoegi, keda ta kõiki suureks kasvatas ja välja õpetas.

Loomadele tehakse ülekohut, öeldes “käitub nagu loom”, “loomalik seks” jne. Tegelikult on vastupidi, sest looma käitumine on aus ja loom ei ürita näida parem kui ta on. Ka looma seks toimub reeglina kord aastas ja selle eesmärk, järglaste sigitamine, on püha. Loomgi saab aru, et inimene ei lase tal täita oma kohust looduse eest, ja oleks nõus isegi sellega leppima, kui pererahvas ainult taipaks, mida nende lemmik lohutuseks vajab.

Jooksuajal muutub kass eriti üksildaseks ja vajab tohutul hulgal hellust. Kui pererahvas avastab, mis laadi juttu ja puudutusi kass vajab, siis muutub isegi tavaliselt poolmetsik ja inimeste suhtes umbusklik kiisu liigutavalt õrnaks kaisuloomaks. Kass õpetab inimesele “kassisuutrat” , ei kipu enam õue ega taha kuuldagi kõutsidest. Kassi hellitamine võtab küll aega, kuid see mõjub tervendavalt ka hellitajale ja on igal juhul parem kui süstimine või loomale keemiliste vahendite sisse söötmine.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Väe-, kaitse- ja hingeloomast

playbuzz.com

Kas jahimehed tahaksid teada, et tappes looma, tapavad nad kellegi inimese hingelooma?

Mitte seda uskuda on mugav, kuid mitteuskumine ei vabasta vastutusest.

Vanasti hoiatas rahvausk jahimehi järgmiselt. Juba aasta enne surma hakkab inimese hing ringi hulkuma, esialgu öösiti, siis ka päeval. Sellises nõrgestatud ja hajevil olekus on inimesel võimalik kohata oma hingelindu, selle maha lasta ning varsti surragi.

Tegelikult ei ole oma hingelindu kohata kuigi kerge, sest linnud ja loomad, keda selliselt nimetatakse, elavad reeglina hästi kaugel oma inimesest – just kohtumist vältimaks.
Räägitakse, et kogemata reisil olles võib kohtumine toimuda, kuid sel polevat nii kehaenergiatele laastavat mõju, nagu kohtumisel oma energeetilise inimteisikuga. Kui inimene kohtaks oma hingelooma, aimaksid mõlemad, et mingi osa teisest on temagi osa ja tekiks hingesegadus. Seda teadvustatakse seletamatu hirmu ja ärritusena ning arvestades inimese harjumust tappa kõiki olendeid, keda ta kas või endale teadvustamata kardab, võiks kohtumine osutuda kummalegi saatuslikuks.

Hingeloomal, kaitseloomal ja väeloomal kas üldse ei tehta vahet või vaieldakse selle üle ägedalt. Folklooris tuntakse hingelooma nagu inimese enda irdhinge, kuid tõeline hingeloom, inimese loom-teisik, ei asu kunagi inimese läheduses. Šamaanid räägivad väeloomast, ja kuna ta täidab ka kaitselooma kohust, aetakse nad alati segamini. Hingeloom elab inimesega samal ajal füüsilisel tasandil reaalse sureliku loomana. Kaitseloom on oma füüsilist elu lõpetanud loom, kelle ülesandeks on inimese saatmine ja kaitsmine, selline loom võib minna astraalist edasi üles järgmisele vaimuilma tasandile või uuesti sündida füüsilisse maailma. Väeloom on vaimse ilma isikustatud ja mõistlik energia, kelle lemmikprojektsiooniks on teatud liiki loom.

Ilmutades ennast šamaanile, võib väeloom muutuda linnuks, kalaks, roomajaks, kiviks jne, näitamaks inimesele, mis liigist kaitseloom, – lind, – taim või – putukas sellel inimesel on. Samast liigist on ka inimese hingeloom, – lind, jne, sest iga olend on seotud energiaketi kaudu teiste olenditega ehk igal inimesel on vähemalt üks loom, lind, putukas, kala, kahepaikne, roomaja, taim ja puu, ka kivi ja koht, kelle energiad on samad. Kahjustades ühte neist energiaketi lülidest saavad nõrgestatud ka teised keti lülid, samas jagavad teised lülid oma energia nõrgestatud osa toetamiseks.

Usuti, et inimene ei liigu mitte kusagil päris üksi, vaid temast vasemal pool on ta esivanemate vaimud, samuti tema oma surm, mis ei sekku, kui inimene pole asjata halba teinud. Paremal pool on koha haldjas, ees – inimese peakaitseloom, inimese kohal on kaitselind ja taga on teised kaitseloomad ning kaitsevaimud. Ainult kalmistule ei julge kaitseloomad inimesega tulla, vaid jäävad ootama kalmistu värava taha, sest millegipärast on viimaste aastate kalmistute energia muutunud kurjemaks kui tapamajade oma.

Igas šamaani ilmas, mida on teatavasti kolm, leidub rändajale kaitsja, nõustaja ning abiline, kes võib esineda looma, inimese või iga suvalise asjana.

Šamaani aju töötab retkel olles alfa- või teetasagedusel ehk teisenenud teadvuse seisundis – just nagu mõne tavalise looma aju. Indiaanlased, kes ennast šamaani moodi transsi ei viinud, saavutasid sama tulemuse eraldades ennast oma hõimust, minnes loodusesse ilma toidu ja joogi tagavaradeta, kus mediteerisid mitu päeva järjest. Paljud metsikud loomad tulid nende ligi ning lasid ennast silitada, eriti mõni, kes oli samast liigist, nagu tagaotsitav väeloom. Väelooma liiki hoiti saladuses. Selleks ei saanud olla koduloom, nagu loitsutaimeks ei sobi kultuuritaim, kuid kodu- ja lemmikloomad võivad olla nii kaitse- kui hingeloomadeks. Need on lisaloomad ja neid antakse pealekauba, pealooma kõrval võib abiloomi igaühel terve hulk olla.

Ornitoloogide hingeloomadeks on valdavalt linnutoit – konnad, putukad, hiired. Loomi ja linde tullakse uurima vahel teadvustamata aukartusest toiduredelil kõrgemal seisvate olendite ees, vahel ka himust neile ära teha.

Jahimeeste hingeloomadeks võivad olla kärplased, kuid sagedamini ei ole jahimeestel ühtegi hingelooma, ja see tühimik ajabki meest enda hingele loomi varuma. Ometi ei täida seda tühikut ükski vägisi saadud loom, olgugi tõsi see, et jahipüssi ette sattub vaid energeetiliselt nõrgestatud ja seega omadega läbi olev loom (mis võib füüsilisele pilgule olla küll märkamatu). Vabatahtlikult ei taha aga ükski loom sellisele mehele kaitsjaks tulla.

Väeloom võib vahetuda teisega, lahkuda abituse tõttu või “läbi põleda”.

Kaitseloom saada võib kaduma minna, varastatud või nõrgestatud, ka solvuda ning ära minna.

Kellegi konkreetse olendi surmaga võib keegi inimene kaotada oma hingelooma, kellega ta oli enese teadmata energeetilise ketiga seotud.

Šamaaniõpikutes võib leida juhendeid väe- ning kaitselooma tagaotsimis- või tagasitoomisretkele minekuks. Kuna šamanismi ümber on kuhjunud oma traditsioonid koos oma lootusetul hulgal sümboolika ja atribuutikaga, siis kuuluvad mängu juurde ka loomatantsud ja väelaulud. Nii imelik kui see ka ei tunduks, ka täiesti asjasse pühendamata inimesed on juhtunud unes või ilmsi põikama teistmoodi reaalsusesse, kus nad nägid mõnda tantsivat ning väelaulu esitavat looma.

Inimene muutub käitumiselt, maailmataju poolest ja ka väliselt oma väe-, kaitse- ja hingeloomaga sarnaseks. Inimesel võib olla kaasas ning abiks mitu eri liigist, aga ka sama liiki looma, sel juhul muutub inimene inimnahas elades samahästi kui selle loomaliigi esindajaks ja see ei jää teistele märkamata, kuigi tema ise ei anna sageli asjast endale aru.

Šamaanid oskavad muutuda (loomulikult astraalis) oma kaitselooma liigikaaslaseks ja ka oma kaitselooma inimeseks muuta.

Loom aga võivat võtta inimkuju ning viirastuda meile füüsilises reaalsuses, et hoiatada ja kaitsta – eriti lapsi – ning neid juhtumeid ei julge kommenteerida isegi suured šamaanid. Siiski on palju rohkem levinud seletamatuks jäänud lood ei tea kust ilmunud ja inimest ohust päästnud või hoiatanud looma välimusega loomadest.

Nagu inimesedki, õpivad loomad taassünnist taassündi mitte korrata vigu, mis neile eelmises elus saatuslikuks olid saanud. Järgmises elus ei jää loom alati sama liigi loomaks. Loomavaimgi jääb puhastama oma kodukoha energiaid, kui seal pole muid liigikaaslasi.

Kui loom saab haavata ja sureb piinades, samuti kui jahimees ei saa teda kätte või ei tarvita toiduks, sünnib see loom uuesti kohe algusest peale kurjana, koguni inimsööjana. Sellest, kui palju ühte liiki loomi elab füüsilises reaalsuses, saadab oma inimest astraaltasandil, on jäänud eetertasandile kinni või pääsenud edasi mentaalmaailma, sõltub loomaliigi eluvõime maa peal. Niipea, kui kõrgematel tasanditel hakkab olema vähem loomahingi, kui maa peal, siis puudub elavatel kaitse ja toetus ja liigi väljasuremine on käega katsuda. Valdavalt inimeste süül kinni jäänud loomade hinged on ennast päästa üritavale loomaliigile nagu nööriga kivi kaelas.

Hingeloom lunastab oma loomaliku süütusega oma nn kaasinimest, kui too on kurja teinud ja karistust peaks kandma – loom hukkub või sureb ja inimene pääseb. Kui inimesel on murrangulised ajad, võib loom, kes on juba vana, samuti hukkuda. Tavaliselt antakse inimesele uus hingeloom, kes võib olla teisest liigist ning siis muutub ka inimese iseloom sellele loomale sarnasemaks. Kui inimese elus on mõni kurb periood, kujuneb ka looma elu umbes samal põhjusel kurbust pakkuvaks. Võib juhtuda, et loom elab veel, kuid on vana, ja annab inimese teisele loomale üle. Inimese elu jooksul võib tal vahetuda paarkümmend hingelooma. Kui hingeloom tapetakse, satub inimene raskustesse või jääb haigeks – õnneks ei ole kellegi energiaketis ainus hingeolevus, ja puuduv lüli üritatakse kiiresti täita.

Kui inimene on nõrgestatud, üksildane või ei ole millegipärast kaua aega söönud muud peale napi taimetoidu, väheneb tema negatiivsete mõtete ning hoiakute hulk. See võimaldab, et side inimese füüsilise ja astraalkeha vahel muutub hapramaks ning astraal eraldub kergemini. Siis võib inimene ärgata keset imelikku unenägu, mis pole astraalränd ega libaskäimine, vaid meeleline samastumine mõne oma loomteisikuga energeetilisest ketist. Selles unenäos võib inimene olla loom, elada oma hingelooma elu ja mõelda loomamõtteid, kus valitseb hoopis teistsugune loogika. Heal juhul taipab inimene ärgates, et ta pole näinud inimese, vaid metslooma unenägu, ja imestab, kuivõrd on loomaks olemise tunne erinev inimeseks olemise tundest.

Selline inimene näeb loomi teise pilguga, ja kui ta satuks oma hingelooma kodumetsa, üllatuks ta veel rohkem, sest kõik oleks talle seal tuttav ja kodune, kuigi nähtud teise nurga alt, rohkem alt üles, ja tajutud unes hoopis teistmoodi ruumina. “Kuidagi mitmemõõtmeliselt”, väljendus üks selline inimene ja tabas asja tuuma.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Loomade tunnetusest, inimesest ja neljandast mõõtmest

desktopbackground.org

Neljandas mõõtmes ei ole aega
Paras tehnikasaavutus oli kanda rotid ajas mõni minut tagasi, mida ka mõõta ja tõestada saaks, nö miniajamasinaga. Kuid USA teadlaste katsed siirata elusolendid tehnika abil neljanda mõõtme kaudu teisse kohta tuli esialgu sinnapaika jätta: selgus, et katsealuste eluskoed olid kas lahustunud või valesti paigal. Sest kesse koos füüsilise kehaga astraalrännule pääsekski.

Muinasaja nõidadel läks ruumis ülekandumine korda ilma tehnika abita ja ehk oligi õige, et nõia koed paiknesid neljandas mõõtmes teisiti, moodustades hoopis teise olendi, ju polnud need füüsilist laadi koed.

Samamoodi toimib väikelastele ruumitaju õpetav lauamäng: kolmnurksesse avasse asetatakse kolmnurk, nelinurksesse avasse nelinurk jne. Kui paigutaksime kolmnurga nelinurksesse avasse, siis üks kolmnurga nurk võiks saada neljasse erinevasse asendisse, kuid ei täidaks mitte kuidagi neljanurkset ava.

Rotid lahkuvad laeva pardalt enne, kui laevahukku põhjustavad muutused on tekkinud. Loomad lahkuvad maa-aladelt enne, kui kõige tundlikumad aparaadid võivad ennustada maavärinat. Koduloomad reageerivad looduslike õnnetuste lähenemisele hiljem kui metsloomad. Ka linnud lahkuvad enne, kui tuumareaktor viga ilmutab.

Kui kaugele ulatub loomade minevikku ja tulevikku nägemise võime? Teadlased uuriksid meelsamini, kui pikk on looma mälu ehk retrospektiivne nägemine. Palju huvitavam oleks teada, kui ulatuslik on nende perspektiivne ehk ettenägemisvõime.
Loomade olevik on inimese omast laiem, sest vaatediapasooni kuulub ka veidi minevikku ja tulevikku, mille valikud kuuluvad loomulikult kokku käesoleva hetkega. Loomade olevikutunnetus on mitmekülgsem ja värvirikkam, nagu ka nende lõhnade maailm. Huvitav, kas ka tulevikul ja minevikul on loomade jaoks erinev lõhn?

Loom jääb neljanda mõõtme olevuseks ka ärkvel olles
Loom elab meie kõrval oma maailmas. Ta elab meiega paralleelses maailmas siinsamas me kõrval, ja niipalju kui meie maailmad kattuvad, saame temaga suhelda. Selge, et ühe inimese puhul kattuvad maailmad rohkem, teise puhul vähem.

Miks mõni jahimees käib metsas päevad läbi ega kohta kedagi, aga teise inimese ees tulevad loomad ise välja ja vahivad uudishimuga? Loomad tundvat inimese “lõhnast”, arvavad mõned loomateadlased, kes on loomadega ka praktikal tegelnud. Oma teaduslikes töödes nad seda teadagi ei kirjuta. Sest kuidas linnud, kes väidetavasti ei tunne lõhna, võivad tunda inimest “lõhnast”?

Tegelikult on asi darvinistlikust materialismist kaugel: “lõhna” tuntakse astraalkeha kaudu. See on lõhnaga võrreldav tunnetus, mis täpsemini väljendab seda, kas inimene tahab hetkel midagi metsast või mitte, kas ta on metsas loomade ja metsa enese pärast või omakasu taga ajades. Tasub inimesel, kes on metsas metsa ilu pärast, vaid mõelda, et ta tahaks loomale pai või loomast pilti teha, ja ongi loom läinud, sest ta tajus, et inimene tahtis teda endale.

Pühendunuid ja pühakuid ei kartnud kunagi ükski loom, sest nendes inimestes ei olnud enam tilkagi omakasu. Igal pool tunti erakuid, kes talvitusid karu koopas koos karuga või soojendasid ennast mõne suurkassi kaisus.

Kiskjad on oma saakloomadest intelligentsemad, nad oskavad olla rohkem tänulikud kui koduloomad ja kiinduvad oma päästjasse tugevamini kui koduloomad. On küllalt juhtumeid, kus loom tundis aastaid hiljem inimese ära ning maksis talle kätte või tasus heaga. Kiskjaloomad võivad kasvatada inimlapsi, kui nood on veel väikesed ja süütud ning on juhtumeid, kui loomad päästsid ohust ka suuremaid inimesi – kas oma tuttavaid või neid, kes olid siirad ja süütud. Ühelegi kurjale ega kibestunud inimesele loom appi ei tule.

Rottidel on tuvastatud telepaatiline mõttevahetus, jäi ainult uurida ülejäänud loomi. Miks sellega ei tegelda – kas kardetakse, et avastus võtab inimeselt tema iseomistatud looduse krooni tiitli ära?

Loomad kuulevad teiste mõtteid ning saavad aru inimese mõtetest. Oma liigi vahel vahetatakse mõtteid kuitahes kaugelt ja ollakse teadlikud kõigest liigikaaslastega toimuvast. Mõne teadja, aga ka teadlase arvates on loomadel ühismälu, ühisteadvus ja ühishing.

Inimene on pime
Loomad näevad pimedas mustvalgena, täpsemini koosneb pimedus loomade jaoks mitmekümnest halli värvi toonist. Šamaanid arvavad, et “tolle ilma” valgus, mis inimese jaoks on pimedus, paistab loomadele nagu suur soe valgus.

Teadlased imestavad, kuidas puuk, kellel pole silmi, oma ohvri leiab? Kuidas paarituma minevad loomad läbivad sadu kilomeetreid ja leiavadki endale partneri? Kuidas kaslased, kelle haistmine pole eriti kiita, tajuvad saaki märksa kaugemalt, kui haistmismeel lubab?

Ehk ikka samamoodi, nagu emad teavad, millal lastega midagi halba juhtub, ja armastajad teavad, millest teine hetkel mõtleb või millega tegeleb. Inimese kuues meel avaneb kas armastuse mõjul või mõnes ekstreemses situatsioonis, loomadel on see aga alati avatud.

Kõik elav ja “elutu” loodus on samavõrd elus ja hingestatud, omab teadvust ja on igas mõttes võrdväärne inimesega. Inimene ei ole loomadest täiuslikum, sest loomad näevad meid läbi, ja meie neid mitte. Loomad tajuvad meie sügavamaidki meeleliigutusi, mida meie ise ei julge endale alati teadvustada ning mille kohta me ütleme “alateadvus”.

Kui inimene hindab loomade intellektuaalset võimekust, teeb ta näiteks katseid, mis eeldavad parema ja vasema poole eristamist. Seegi on läbinisti inimlik lähtumisviis: kasutades ainult ühte ajupoolkera ja tõrjudes alateadvusesse kõike, mis eeldaks teise ajupoolkera kasutust, ei saa meie aru loomast, kelle jaoks on mõlemad poolkerad koos, maailm terviklik, ka vasem ja parem on sageli üks ja sama. Kui inimesed jagunevad parema- ja vasemakäelisteks ning sellest lähtudes kas vasema või parema ajupoolkera kasutajateks, siis loomadel ei esine käpaeelistust.

Delfiin kasutab ajupoolkerasid vaheldumisi: üks magab ja teine töötab, üks silm kinni, teine lahti (tavaliselt on see vastaspoole silm, kuid mitte alati). Delfiin ei näe und ja tema igal ajupoolkeral on oma unevajadus. Delfiinid tunnevad lõhnu ilma haistmismeeleta, taluvad suurt kuumust ja sügavust, mis näib füüsikavastane. Delfiinide ehitus ja jõudlus ei luba liikuda nii kiiresti nagu nad oskavad – kas nad tõesti liikuvad mõttejõul? Teadlased võivad ajaviiteks vaielda, kas delfiini intellekt on arenenum, kui koertel ja ahvidel, kuid pole loota, et nad tunnistaksid kunagi, et delfiini intellekt on samal tasemel kui inimese oma või on isegi kõrgem – delfiinil, näe, ei ole artikuleeritud kõnet. Samas hoolitsevad delfiinid ja vaalad kogu planeedi biosfääri säilitamise eest. Delfiinid aitavad teisi loomaliike, säilitades ja kaitstes nende biovälja energiaid.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Libaloomadest ja astraalkehast

lemonde.fr

Werewolf, werelynx, werefox… Nende sõnadega käiakse inglise keeles ümber sama kergelt nagu meil: libahunt, libarebane… mistahes liba-. Internetis võib kohata kõike: my werename, his werecard, your werekitty… Nende mõistetega on mängitud, kasutatud neid reklaamina, fantaseeritud nende ümber, vaadeldud läbi folkloori raamide, kuid mitte midagi tõsist libaolendite kohta internetis siiski teada ei saa.

Saksamaal öeldi Werwolf ja Werluchs. Vilkacis ehk “hundisilm” on libahunt läti keeles. Selleks moondumiseks olevat nõid pidanud ütlema “Es gribu būt vilks!” või “…cilvēks!”, kui oli vaja muutuda inimeseks (teine asi, kas nõid oma loomalõugadega seda öelda suutis). Ka eesti sõna soend tähendab, et kõige sagedamini käidi libas just nimelt soe ehk hundina.

deviantart.com/tag/werelynx

Arvutimängudes leidub terve hulk igasuguseid libaloomi, nende seas libailves, kes vastab nimele Laxlyn ja ilmub inimese kujul neiuna, kellel on hüpnotiseerivad kollased silmad. Ta on punapea nagu enamik iirlasi, sest oma nõidade rohkuse poolest tuntud Iirimaal tunti kõiksuguseid libaloomi – mitte ainult hunte, nagu meil ja me naaberrahvastel. Eesti uskumused libaloomadest on suuresti mõjutatud naaberrahvaste kujutelmadest, mis sest, et idanaabrid on meidki kunagi nõia- ehk imerahvaks (tšuudideks) pidanud ja soomlased ütlevad libahundi kohta siiamaani ihmissusi või vironsusi ehk “eesti hunt”.

Rõss-oborotenj on vene folklooris võimalik ja kohati tuntud, kuid sealgi valitseb hunt – volkodlak. Miks alati hunt? Sellele leidub seletus ühes poola paanide suguvõsaloos, kus naine olla omandanud hundi, “selle kõige lihtsama” moonduse, siis ilvese ja varsti olnud juba valmis saama päris rebaseks. Nii nagu primitiivseid inimesi on alati olnud rohkem kui harituid, valitses sama olukord ka nõidade seas, kus enamik oskas moondada ennast või oma ligimest ainult hundiks. Vahest ei saanudki moondada ilveseks külamatsi, veel vähem rebaseks – ehk oli selline moondus lubatud ainult aadlike või vähemasti kultuuriladviku jaoks.

 

Keda, kelleks, kuidas ja milleks moondati?
Libaloom ei olnud alati nõid. Teades inimese nime, moondas nõid inimese loomaks. Selline loom hoidus karjast eemale ja tuli taluõue leiba küsima. (Nüüd arvatakse, et iga tallu tulnud loom on marutaudis. )

Harva juhtus, et libaloomal oli inimese teadvus veel kuigi kaua alles. Esimest liiki libaloomadel, keda muudeti päriseks, säilis veel kolme päeva jooksul võime moonduda mõneks minutiks tagasi ja mäletada oma inimelu. Teist liiki libaloomad ei kaotanud oma inimvälimust ja olemust kohe, vaid järk-järgult. Tavaliselt ei teadnud need inimesed, mis nendega öösiti (keskööl, kuu paistel) toimus – või olid nad nii rumalad, et ei pannud muutusi tähele. Teised juba teadsid ja vältisid “libahunti”, tema aga imestas, kes oli tema maja ukse seestpoolt täis kriipinud ja toolijalad ära närinud – uks oli ju lukus. Pole ime, et inimene tiriti lõkkele libahundiks olemise eest ja tema tajus seda ebaõiglusena.

Libaloomaks võis muutuda ka peale libalooma hammustust. See “au” langes juba, ümbruskonnaga võrreldes, pisut rohkem arenenud inimestele. See polnud õnnetusjuhtum, vaid inimene oli välja valitud. Pikkamisi hakkas inimene mõistma, kellena ta öösiti ringi liikus, siis võis ta spetsiaalse treeningu abil õppida pikendama loomaks moondumist, kuid kõige raskem ja aegavõtvam ülesanne oli muutudes loomaks säilitada oma inimeseteadvus ja tajuda ennast looma kehas ikkagi inimesena, kasutades oma inimesemälu ja kogemust. Siis võis inimene vaadata oma peegeldust loomana ja hiljem mäletada kõike, mida loomana tegi. Vastasel juhul, olles loom, nägi ta ennast peeglis inimesena.

wikiwand.com/fr/Cynocéphalie

Heal juhul jõudis inimene arusaamisele, et tema libaloomaks olemine oli missioon, siis suutis ta keelata ennast tegutseda rumalalt, näiteks kasutada oma loomaks olemist isiklike arvete klaarimisel. Loomulikult esines “praaki” ka libaloomaks moondamisel ning inimene, kes ei hakanud tegutsema sihikindlalt vastavalt ürituse mõttele, koristati ära.

Need loom-inimesed olid nõiaõpilased, kes enamikus ise sellest teada ei saanudki. Nende arenguteele oli korraldatud sari katsumusi, mille läbimine näitas, kas inimene oli valmis teadvustamaks endale oma nõiaõpilaseks olemist. Isegi siis ei saanud libaloomast hammustatud inimene loomaks muutumist veel päriselt vältida ega muutuda mõneks teiseks loomaks. Nõid aga sai moonduda kelleks ja milleks tahes.

Moondumiseks kasutas nõid ilma- või loogapuud, tegi kukerpalli, keeras ennast järsku ümber või lõi ennast vastu maad. Kukerpallitada tuli nii, et keha jääks paigale loogapuu alla, nõia olemus ise aga saaks edasi. Muinasjuttudes leidub näiteid: kuri võõrasema tõukab kasutütre sillalt vette või viskab aknast välja (kukerpall sooritatud) ning neiu muutub loomaks või linnuks. Samuti visati kasutütrele peale loomanahk, löödi talle lusikaga vastu laupa ja loeti sõnad peale. Midagi sarnast saavutati ka “kokkupanekupunkti” pihta virutades, nagu kirjeldas Castaneda. Libalooma staatusest vabastamiseks pakkusid muinasjutud terve rea meetodeid, alustades looma suudlemisest kuni looma aastatepikkuse teenimiseni välja, kusjuures levinuim abinõu – karusnaha põletamine (vahel koos loomaga) – ei toonud alati soovitud tulemust, vaid sageli lisas äranõiutud olendile needuse, raskendas tema olukorda või pikendas libaloomaks olemist.

Näha, kas loom oli inimene või mitte, sai loogapuu vahelt vaadates või sõlme kasvatatud pihlaka sõlmest piiludes. Usuti, et libavälimus kaob, kui vaadata looma teda läbi rangide või jalge vahelt. Seda nimetati “ära tundmiseks” ning samamoodi võis “ära tunda” ka näiteks haldjat või muud metsaolevust, kes oli pealtnäha inimene, kuid üle vasaku õla pilku heites känd või mõni suvaline ese.

Libaloomal olevat enamasti ees olnud kaelus ehk valge “põll”. Saksamaal ja Taanis usuti, et iga inimene, kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud, käis libahundiks. Libaloom oli kuri siis, kui inimene oli kuri, kuid inimest kulmukuju pärast lõkkele tirides selle üle ei juureldud. Usuti, et libaloom võis elada inimeste seas nende teadmata, koguni iseenda teadmata ning ainult hämaras või uduse ilmaga pärast äikest oli ta loomana nähtav. Usuti, et sellisel inimesel oli looma kasukas pahupidi naha all, igatahes võis ta oma loomaks või inimeseks olemist kuidagi kiiresti pahupidi keerata.

Komi nõiad oskasid luua loomakujulisi viirastusi, et nad eksitaksid jahimehi. Selline loom võib äkitselt ära kaduda, sama tunnus on ka libaloomal. Kes pole kuulnud Alice’st ja irvik-kiisust? Briti folkloristid ütlevad, et libakaslased naljatavad ja naeratavad. Nii liba- kui pärisloomadel on olemas huumorimeel ja nad teevad üksteisele kulul nalja.

 

users.atw.hu

Vigala Sass teadis nimetada ka muid libaloomi,
näiteks võib toonelasse läinud esivanem tulla hoiatama või õpetama järglasi oma tootemlooma kujul. Esivanemad nimelt tegelesid kunagi loomulikuks peetud sodoomiaga ning tootemloom oli see, kellega elati kokku ja kes oli samuti esivanemaks.

Teised rahvad, nagu ka eestlased enne toonela usu tekkimist, uskusid, et peale surma läheb hing hõimukaitseloomasse ja elab sellena kuni taassünnini. Selle looma küüned olid rahvale amulettideks ja just selleks loomaks võis muutuda kukerpallitades. Ilveseküüned olid sama vägevad kui karu omad, kaitstes omanikku võõra väe eest, ja neid pandi surnutele hauda kaasa, et kurjad jõud keha ei vallutaks. Hiljem hakati uskuma, et just hõimukaitseloomana ei saa minna libasse, näiteks karu või kotkana, kõigi teiste olenditena aga küll. Karu on paljude rahvaste kaitseloom, hunt, kotkas ja ronk samuti, kuid on ka kaslaste rahvaid.

Libalooma sai ka käsitsi teha – see oli nukk, kes täitis peremehe soove, näiteks tõi peremehele värsket liha. Nukku hoiti pimedas keldris saarepuu all või metsas saarepuu õõnsuses ja temaga suheldi pimedal ajal. Väljas käis nuku hing, mitte keha, ja kaasaja šamaanid vaidlevad, kas see hing oli nuku või nuku tegija oma.

Transpordivahendina kasutas nõid libalooma voolava vee ületamisel. Kui nõid moonduks ise loomaks, siis vee ületamisel pidi ta moonduma kalaks või linnuks ja siis tagasi loomaks, mis oli tülikas ja selleks kasutatigi “ratsut”. Kui jõel oli tamm, mille taha kogunes kogu jõe negatiivne energia, siis sealt ei saanud nõid üle ka “ratsu” abil ning kaotas pealegi oma väe. Libas käijale soovitas Vigala Sass võtta libasse kaasa emakaru, emahunt, ronk, madu ja kits, et olla igakülgselt kaitstud teiste libaloomade, nõidade ja kurjade hingede eest. Kõige paremaks “ratsuks” ja peremehe kaitsjaks peeti ilvest, sest karu kaitses vaid füüsilist keha ja hunt ainult hinge ning ilves sai hakkama muudegi asjadega.

Libaloomaks, kas looma või inimese kujul, võis sündida emast, kes pole isast olevust tunda saanud, siis tuli lapsesse manalasse kinni jäänud inimese hing. Sel juhul elas laps nagu inimene ning täisikka jõudnuna hulkus täiskuuöösiti loomana. Muinasjuttudes leidub näiteid ka loomana sündimisest, kes mõneks puhuks moondusid inimesteks. Ka vigased lapsed ja ebardid sündisid siis, kui kinnijäänu ajas endale keha: mõni oli lihtsalt valesti “kokku pandud” ning mõnel olid karvad või kalasoomused peal, saba taga või sarvenukid peas, ja hea veel, kui väljapoole, kõigile näha – need inimesed ei olnud nii ohtlikud kui “sissepoole” looma olemusega inimesed, ju usuti, et kalmulised ehk kurja tegemise eest hauas kinni hoitavad hinged taassünnivad algusest saadik kurjana.

Libaloomana võisid ilmuda samuti igasugused olendid: haldjad, painajad, tapetud laste hinged, mõnesse kohta kinni takerdunud surnute hinged ehk kohavaldajad, külmkingad, marrused, vidajad ja muud kurjad olendid. Väidetavasti ei räägi hinged ja vaimud kunagi, libaloomad küll. Libaloomad erinevad ka lõhna järgi: kinnijäänul on raipelõhn küljes, nõial värske taimede lõhn, külmkingast libaloom lõhnab hapupiima ja juustu järele. Metshaldjad võisid muutuda loomaks-linnuks, et hoiatada. Kui nad eksitasid inimest metsa, siis oli inimene midagi valesti teinud. Seevastu vidajad (hälvetused ehk hõlvandused) eksitasid inimesi paljast õelusest. Külmking, kinnijäänud hinged ja tehtud loomad murdsid ohvri maha, kuid ei söönud seda, seevastu libaloomad, naisnõiad ja marrused sõid küll. Kõiki neid olendeid eristanud päris libaloomast üks tunnusjoon – pärislibaloomal olevat olnud 6 jalga.

aminoapps.com/page/music/1648945/metsatoll

Külmking ehk kümnekingaline oli jalutu ehk hõljuv või libisev külm-rõske mittemateriaalne olevus, kes piinas loomi. Päikeseloojangul avatud ukse kaudu pääses ta ka koduloomade kallale, kes nägid hommikul välja sasitud ja palavikus. Külmling võis tulla ka päeval või looma kujul – nagu ka üks eriline kuri naisnõid (võhl, vilu, võlu), kes käis painajana inimeste kallal ja loomi noolimas – nad olid siis siledad ja märjad. See nõid võis olla ka teatud koha painajaks, tegutses igal ajal ja liikus kohinal, nagu oleks linnuparv mööda lennanud.

Marrust ei olnud näha, kuid võis märgata valget pöörist. Marrus liikus pühade öösiti ja 18. päeval peale kuuloomist, eriti võimas oli ta jõuluööl, kuid mitte kunagi täiskuu ajal. Marrus liikus ainult öösiti ja mööda metsi, ta oli kinnijäänu ja võis ilmuda nii inimese kui looma (ka näiteks peata koera) kujul, ometi ei muutunud ta loomaks, vaid seestas loomi. Marruse nimi seostub marutaudiga, sest sakris ja hulluks vaevatud marutaudis loom oligi marruse vallas. Naissoost marrus oli vilp ja sugugi mitte virp (varp, virbitus), kes oli kurjakuulutav naiseviirastus, kes ilmus teelistele ette. (Vilpama tähendab midagi vahule kloppima, aga ka jooksma, vilpus (vilbus) on nõid, aga ka kiiresti liikuv viirastus, vilbas on vilgas ja usin ning vilpsatus on vilksatus. ) Marukatkuemand ehk Vilp tuleb looma sisse, sest tahab tajuda loomaks olemist, ja “ratsutab” oma ohvri enne hulluks, siis surnuks, sest tema astraalne kurjus osutub loomale talumatuks koormaks. Marutaud teeb ara looma julgeks ja vastupidi, sõltuvalt konkreetse looma iseloomust, mitte liigikuuluvusest. Loom tahab juua, tungides vee otsingul isegi inimmajja, kuid ta ei märka vett, isegi vihmapiisku oma kasukal.

Kõikide nende kurjade olevuste nägemine või nende lähedusse sattumine tõi haigusi – inimese hingejõud tõmmati kaasa, sest kinnijäänu üritas selle jõul vabaks pääseda. Usuti, et piisas ka sellest, et olendi nähtamatu vari võis langeda inimese või looma peale, ehk kuri olevus sattus mõne valgusallika ja ohvri vahele. Hilisemal ajal usuti, et viirastuste nägija on juba niigi lähedal haigusele ja surmale, umbes nagu nüüd, mil iga terve, normaalne, kahe jalaga maa peal seisev inimene näebki vaid maiseid asju.

Koerad ning hundid näevad alati libas käijat ja tahavad teda murda. Kui koerte ja huntidega saab teadja kuidagi hakkama, siis metsistunud koerad ei allu isegi suurele nõiale. Libas jälitajate vastu ristati selja taga oksad, tehti ring üle vasema õla, mindi läbi lõkkesuitsu, põgeneti spiraalipidi vastupäeva pimedal ajal ja päripäeva valgel ajal või liiguti ristikheinalehekujuliselt, et kuri ei järgneks, sest usuti, et kuri ei oska liikuda mööda kõverjoont. Seda näivad uskuvat ka loomad, kes, selle asemel et joostes otse jõuda kaugemale, teevad ristikheinalehekujulisi haake ning segavad jälgi.

Head päevad libaskäimiseks olevat 1. , 15. , 19. , 20. , 24. , 28. ja 29. päev peale kuuloomist. 2. päeval puudub libas olijal kaitse, ja kui ta teeb kurja, saab hundid kallale. Libaskäimiseks ei ole üldiselt soovitatav kuutsükli 2. -14. päev. Hoiatatakse, et ainult pühitsetud erakud ja suured nõiad käivad libas 4. , 11. , 18. ja 25. päeval peale kuuloomist. Libas käimiseks ei sobi eriti ka 21. , 22. ja 23. päev, kui libasse ei minda just selleks, et abistada nõrku ja ära ajada kurja. Räägitakse, et alles siis, kui inimene on käinud libas 7 aastat, saab ta väge ja see püsib ka päeva ajal.

 

MIS ON TEGELIKULT MOONDUMISTE TAGA?

Need uskumused on pärit ajast, mil inimese füüsiline keha ei olnud veel nii tahke ega tuim nagu praegu. Inimese “kolmas silm” ei olnud veel muutunud rudimendiks.
Astraalkeha peeti inimese teisikuks ja selle olemasolus ei kaheldud. Usuti haldjaid, vaime ja muid astraalolendeid, nendega kohtuti sageli ja satuti ka ise teise reaalsusesse. Nähti palja silmaga inimese astraalkeha, mis eraldus tahkest kehast unes, haiguse korral või siis, kui kiirele liikumisele järgnes järsk seisak (näiteks kokkupõrge), sel juhul liikus astraalkeha edasi ja paiskus füüsilisest kehast välja. Astraal eraldus kergelt ka külakiigel üle võlla kiikudes, samuti kiigelt kukkudes ja kiigelt või kiiresti kiikuva hobuse seljast alla hüpates. Linnuks moondumine kukkudes kaljult ei ole tühipaljas legend, kõrgelt hüppamist harjutati meelega, eesmärgiks mitte niivõrd linnuks olemisest aimu saamine, vaid ennast teatud viisil pöörates suunduti teisse reaalsusesse ning seetõttu välditi kehalisi vigastusi.

pinterest.com/pin/313140980323523826/

Mõned idamaa sektid saavutavad astraalkeha irdumist füüsilisest kehast keerlemise teel ja sama mehhanismi kasutasid kõikide rahvaste šamaanid.
Monotoonsed rütmilised helid ja keha edasi-tagasi kiigutamine kergendavad samuti astraali välja minekut. On inimesi, kes tänu treeningutele või kaasasündinud omapära tõttu ei vaja astraalkeha väljaviimiseks mingisuguseid abinõusid. Mõned neist on toimuvast teadlikud, enamik mitte. Juhtub, et inimene ei ole teadvuseta ega unes, vaid mõtteisse jäänud ja hetkeks näeb oma kujutlustes selgelt mõnda kohta. Tavaliselt on sel ajal inimese füüsiline keha nõrk ning astraalkeha võtab selle haldamise enda peale. Võib juhtuda, et seda inimest nähakse kuskil, ilma et tema sellest midagi teada saaks. Kui teda ei nähta, siis tajutakse vähemalt tema lähedalolu või lihtsalt mõeldakse talle – kõik sõltub retsipiendi võimetest.

Kui on kindlalt teada, et inimene ei saa mitte mingil juhul olla seal, kus teda nähti, siis laekub veel ühe juhtumi kirjeldus seletamata juhtumite kogudesse, mida, enamasti salastatuna, leidub igas riigis. Muiste tehti seda aga massiliselt, teadvustatult ja lihtsalt, nagu muinasjutus või laulus: moonduti linnuks ja lennati kallima juurde.

exemplore.com/paranormal/

Kõige rohkem astraalkeha rände – nii teadvustatud kui teadvustamata – toimub ikkagi une ajal. Unenäokeha (astral body, Castanedal nagual) ei pea olema inimese sarnane, vaid võib muutuda esemeks, loomaks, linnuks, putukaks, ilmanähtuseks või loodusjõuks. Arvatakse, et nõid või äranõiutud inimene muutus öösiti loomaks koos oma füüsilise kehaga. See väide aga räägib vastu folkloorile, kus on kirjas: nõia une ajal jooksis tema suust välja hiir ja kui keegi pööras nõia keha ümber, ei leidnud hingeloom tagasiteed kehasse. Kui nõid muutunuks loomaks koos oma füüsilise kehaga, siis poleks, mida ümber pöörata. Järelikult, loomaks muutus nõia mingi muu osa, mida vanasti nimetati irdhingeks. Tegelikult ei peaks füüsilise keha ümberpaigutamine astraali tagasitulekut segama: on ju edukalt üritatud viia astraal välja sõites transpordis ja isegi transiseisundis mööda tänavat kõndides.

Kui hingeloomana koonduv irdhing ei tule kehasse tagasi, siis inimene ei sure, nagu hingushinge lahkumise puhul, vaid läheb hulluks. Kui hingeloom leiab endale uue “kodu”, siis toimub seestumine ehk kellelegi teisele inimesele “tuleb vaim peale”.
Irdhing on teisisõnu unenäohing, astraalprojektsioon, astraalteisik ehk transis viibiva inimese teadlik mina, kes võib omada varju ja peegeldust, isegi kuigivõrd tahket kuju.
Siirdhing on kehast irdunud ja kuhugi siirduv hing, mis võib tulla kehasse tagasi, vahetada keha või jääda kondama, nagu ajusurmas või koomas viibivate haigete puhul, ning lõpuks muutub varihingeks füüsilise keha lõpliku surma puhul. Siirdhinge nähakse vahel, kui äsja surnud inimene ilmutab ennast oma lähedastele.
Siirdhing võis muutuda haldjaks või kohavaldajaks, või kinni jääda, kui ta oli elus kurja teinud.
Varihing oli inimese vari ehk teisik ja varjus sisaldus ellujäämiseks vajalik jõud. Kui surnu tuli tagasi oma koduseid vaatama, siis polnud tal enam varju.

Osav nõid, kelle jaoks teadmiste ja kogemuste saamine muutub tähtsamaks, kui oma füüsilise keha maiste hüvedega õnnistamine, võib jääda astraaltasandile kuitahes kauaks. Ta käib vahel tagasi, et hoolitseda oma füüsilise keha eest samamoodi, nagu nõiakunstikauge autoomanik hoolitseb oma sõiduriista eest. Hoopis osavad nõiameistrid oskavad oma maist keha nii ära konserveerida, et see ei sure ega lagune kuitahes kaua. Järgmine aste on tiibetlaste somathi seisund.

mojvideo.com/uporabnik

Astraaltasand on jagatud mitmeks “korruseks”, et nii primitiivsemad-agressiivsemad kui ka lausa kurjad külastajad ja asukad ei satuks häirima kõrgemini arenenuid, kuid astraaltasandil on olemas ka olendid ja jõud, mis ei ole liigitatavad ega jagatavad.
Väidetakse, et astraalmaailma olenditel on üldiselt ohtlikud, täpsemini öeldes destabiliseerivad vibratsioonid. Seetõttu ei jääda astraaltasandile liiga kauaks, vaid üritatakse pääseda kõrgemasse ja peenmateriaalsemasse mentaalmaailma.
Ennast juba füüsilisel tasandil arendanud ja harinud inimesel ei teki selle üleminekuga probleeme, mõni vägevam võib külastada mentaaltasandit füüsilist keha kaotamatagi.

Mentaalmaailm on puhas ja loov mõtteenergia ja kurjade mõtetega sinna ei pääse.
Astraalmaailma kinnijäänud hinged, kelle areng on takerdunud muude asjaolude tõttu, aidatakse edasi mentaalmaailma, olgu nad inimesed või loomad, samamoodi, nagu aidatakse “üles valgusesse” füüsilisele tasandile kinnijäänuid.

 

Alateadvus või salateadvus?

Libahundile on rahvas andnud palju nimesid: moondus, moonutis, liba, inimesehunt, huntinimene, kodususi, nõiahunt, lähuhunt, ahjupealne, sumpur, kaputjalg, libasusi. Libas käimist nimetavad nõiad omavahel jooksmiseks, mängimiseks, tantsimiseks, kondamiseks jne. Libas käiakse haridusliku meelelahutuse pärast ja peale selle on nõiamaailmas olemas palju muid “meelelahutusi”, mil pole midagi ühist nõiakeppidega vehkimise ja loitsude karjumisega. Igasugune atribuutika kuhjumine nõiategevuse ümber on šarlatanide nõiamäng või massimeedia karikatuur. Veel väiksema eduga jõuavad nõiareaalsuse tajumisele ligi skisofreenikud ja narkomaanid. Kõige soodsamas seisus on šamaanid ja joogid, teisisõnu, need vähesed edasijõudnud, kes näiliselt teadvusetus seisundis – unes või transis – teevad teadlikult seda, mida kõik teised teevad endale teadvustamata.

shamanhands.com

Enamasti ei tea inimene, et ta une ajal mitte lihtsalt ei vaata unenägusid, vaid ka tõesti käib kusagil väljaspool oma keha. Nägijate sõnul hõljub öösiti ringi päris palju teadvusetuid astraale, ja vähe on neid, kes oma astraalkehas, olgu inimese või loomana, midagi sihikindlalt ette võtavad, veel vähem neid, kes toimunut hiljem kasvõi lünklikult mäletavad. Eristada inimese füüsilise aju produktiks olevaid unenägusid astraalrändudel nähtust ei ole sugugi lihtne ja õppimata seda teha ei saa. Niidiks, millest haarata, üritamaks meenutada astraalis juhtunut, võib olla mõni korduv unenägu, kus inimene tõmmatakse kusagilt läbi, teda tiritakse peast või ta kukub kusagilt alla – selline unenäo lõpp viitab astraalrännakult tagasitulekule. Hoopis suuremat kogemust nõuab teadvustamata astraalrännu mälestustekildude eristamine eelmiste elude mälestustest.

Libaskäija peab olema valmis kohtuma ka omaenda pahupidi-minaga. Inimese kurjus võib olla üllatuseks nii inimesele endale, kui kõigile, kes teda tunnevad. Tegemist võib olla sügavale maha surutud ja alateadvuses aastakümneid varjatud kurjusega, ja koguni sellisega, mis on inimolemusest sügavam. Sel juhul vabaneb see libas olemise ajal, inimene muutub kontrollimatuks ja kuigi inimene ise ei mäleta tehtut, keelatakse tal libaskäimine ära.

Ka tuulispask oli inimese astraalkeha, ainult et kuigi tõsiseid reaalseid purustusi ei saanud see energeetiline ehk peenmateriaalne substants füüsilises maailmas tekitada.
Samuti ei saanud libahunt murda tahkemateriaalseid loomi, seda tegid kas pärisloomad või libaloomaks käimise süüdistuse esitaja inimene.

imgur.com/gallery/MurbXlD

Seevastu energeetilisi purustusi võis astraalolija tekitada teistele küll, vahel nii tõsiseid, et need tingivad ka füüsilise keha haigestumise (painaja juhtum). Kui nõid, kelle astraalkeha ei kaalu kunagi üle 3 grammi ja kelle hingetuul ei oma purustavat jõudu, ikkagi maailma seadused “üle kavaldaks” ja midagi füüsilisele tasandile ulatuvat sooritaks, siis jääks ta varsti oma võimetest ja nõiaelu mälestustest ilma.

Libaloomana võib inimene liituda ka pärisloomadega ja osaleda saagi murdmises, mille lõhna ja tunnet hammaste vahel ta võib hommikul ärgates mäletada, kuid mingil juhul ei ärka ta verise suuga, nagu mõnes filmis on kujutletud, ja tavaliselt ei tea ta ka liha maitsest midagi. Astraalolendina sööb libaloom ohvri astraalkeha ehk peenmateriaalset energiat ja veriseks saavad pärisloomade koonud.

Mis puutub füüsilise keha haavadesse või keha moonutavatesse haigustesse, siis need ei kandu astraalkehale ega meie astraalsele “teisikule”. Vastupidi, kahjustades astraalkeha, saame alati mõjutada mõne füüsilise keha funktsiooni (seda teadsid tuulispasa noaga pildujad ja libalinnu hõbekuuliga laskjad).

Astraalkehal on omadus tunda lõhnu ja ta toitubki lõhnadest. Astraaltasandil on lõhnugi palju rohkem, kui oskame füüsilisel tasandil eristada. Teisi energiaga küllastumise viise – silmitsemise, kuulamise ja kokkupuute kaudu – kasutab astraalkeha ka inimese ärkveloleku ajal, taastamaks füüsilise keha eluvõimet ehk pehmelt öeldes röövides teiste olendite ja esemete energiat silma, kõrva ja naha kaudu. Sest tavaliselt on kaasaja inimese füüsilise keha energiakeskused – tšakrad – ummistunud või pöörlevad pahupidi ja füüsiline keha ei saa enese energia varustamisega ise hakkama. Inimene, kes “lüpsab” teist, on reeglina tüütu. Ometi ei tea ta tavaliselt oma tegudest ega ka astraalkehast midagi, muidu õpiks ta oma tšakrate avamise ja leiaks elus palju muud põnevat peale enese isiku teistele kaela määrimise.

youtube.com/watch?v=tMahrwZDDZo

Füüsiline keha eksisteerib kolmandas ja astraalkeha neljandas mõõtmes.
Loomad eksisteerivad vahepeal ehk neile on antud näha nii kolmanda kui neljanda mõõtme reaalsust. Kassid ja koerad näevad vaime – see on teada asi. Huvitav on jälgida, kuidas imestab ja hädaldab koduloom oma peremehe näiliselt magava keha kohal, kui peremehe astraalkeha on irdunud. Nähes lähenevat astraalkeha jookseb loom sellele vastu, siis peatub hämmelduses ja vahib kord magavat keha, kord selle “teisikut”. Nõia loomad, kes on selliseid asju juba kord näinud, ei imesta enam. Loomi on nähtud imestamas ka siis, kui inimesel, keda loomad on “normaalseks kahejalgseks” pidanud, oli kord päeva ajal nii inimese kui looma välimus korraga – inimese füüsiline keha ja looma astraal – ning loomulikult inimesele endale teadmata.

Astraalmaailma elementaarosakesi nimetatakse orgoonideks ja 1980-ndatel lubati nende kirjeldamise eest Nobeli preemia, kuid otsustati, et sellised avastused ei kuulu avalikustamisele. Maailma militaristlik ladvik üritas orgoonidele kasutust leida, kuid nagu enamik vaimseid asju, ei kõlvanud astraalmaailm maiste eesmärkide saavutamise jaoks, nagu seda on rikastumine ja võimu jagamine sõja teel. Isegi luure ei saanud astraalrändude abil soovitut infot, sest neljandas mõõtmes näeb maastik teistmoodi välja.

Neljandas mõõtmes ei ole olenditel ega esemetel konkreetset kuju. Astraalmaailma “ruum” on laiem mõiste kui see, millega oleme harjunud tahkemateriaalses reaalsuses. Kui näeme unes või astraalrännakus mõnda konkreetset kohta või hoonet, siis võib ta välja näha iga kord eri moodi.

Astraalses ruumis on korraga olemas kõik muudatused, mis olid aegade jooksul selles kohas või hoones tehtud, samuti kavandatud, ja need, mida ei ole veel tehtud ega kavandatud. Seal võib kohata kõiki olendeid, kes on sinna kunagi oma energeetilise jälge jätnud, samuti neid, kes mõtlevad ennast sinna.

Üks nõiaõpilane jutustas oma astraalrändudest nii: “Imelikult külm oli siiski, mida ka selga ei oleks pannud. Aitas üks nipp – panin kaitse oma väljuvale astraalile. Lugesin, et ilma kaitseta jookseb astraalkeha energiast tühjaks. Nüüd pole mul enam kusagil külm. Aga siis, enne kaitse panemist, kui minu astraal tõusis istukile, nägin, et oli küll inimene, kuid mitte üldsegi minu nägu. ”

Mõned teadjad väidavad, et naisel on mehe astraal ja vastupidi. See pole alati nii. Igal inimesel võib olla mõlemast soost astraalprojektsioone, samuti loomalikke ehk mistahes kujulisi astraalprojektsioone. Neid leiame muinasjuttudes, kus nõid muudab kiiresti kuju, et tegelase käest lipsata, või kaks nõida moonduvad võistu loomadeks, kumb kumma kiiremini maha jõuab murda.

Loom võib ilmuda astraalis inimese ja inimene loomana. Igal inimesel ja loomal on olemas lõpmatult palju unenäokujusid, mõned neist võivad olla lemmikprojektsioonid.

Kuna ilmsi olekus ei teadvusta enamik meist endale oma astraalrände, muutub igatsus mõne oma vastassoost lemmikprojektsiooni järele liialdatuks. Nii tekib vajadus soovahetusoperatsioonide järele. Olevat olemas inimesi, kes lasevad endale külge pookida kärsa, karvad või soomused, et olla näiliselt oma lemmikprojektsiooni moodi. Need inimesed ei saa aru, et nad ei pea olema nähtavalt loomad, vaid on seda niigi.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Puud kui jutustajad

http://www.hdbloggers.net

Hermann Hesse on öelnud:

 

“Puud on minu meelest ikka olnud kõige veenvamad jutlustajad. Austan neid, kui nad elavad rahvastena ja perekondadena – metsadena ja saludena. Nad on nagu üksiklased. Mitte nagu erakud, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud, vaid nagu suured üksildased inimesed, nagu Beethoven ja Nietzsche.

Maailm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatuses; kuid nad ei kaota end mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga ainult üht: teostada neile ainuomast, neis elavat seadust, kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast.

Miski ei ole püham, miski ei ole täiuslikum kui ilus, jõuline puu. Kui puu on maha saetud ja näitab päikesele oma alasti surmahaava, siis võib tema kännu ja hauasamba valeval kettal lugeda kogu ta saatust: aastaringides ja armides on tõetruult kirjas kõik võitlus, kõik häda, kõik haigused, kõik õnn ja edu, kehvad aastad ja külluseaastad, ärakannatatud rünnakud, üleelatud tormid.

Ja iga maapoiss teab, et kõige tihkemal ja kõige õilsamal puul on kõige tihedamad rõngad, et kõrgel mägedes ja alatises ohus kasvavad kõige vastupidavamad, kõige tugevamad ja täiuslikumad tüved.

Puud on pühimused. Kes oskab nendega kõnelda, neid kuulata, see avastab tõe. Nad ei loe õpetusi ega anna eeskirju, üksikasjust hoolimata jutlustavad nad elu ürgsest seadust.

Puu kõneleb: minus on varjul tuum, säde, mõte, ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest.

Puu kõneleb: minu jõud peitub usaldamises. Ma ei tea midagi oma esivanemaist, ma ei tea midagi tuhandetest lastest, kes igal aastal minust võrsuvad. Oma seemne saladuse elan ma lõpuni, kõige muu pärast ma ei muretse. Ma usun, et minus on jumal. Ma usun, et mu ülesanne on püha. Sellest usaldusest ma elan.

Kui oleme kurvad ega suuda elu enam hästi taluda, siis võib puu meile kõnelda: “Rahu! Rahu! Vaata mind! Elu pole kerge, elu pole raske. Need on lapsemõtted. Lase rääkida jumalal endas, siis nad vaikivad. Sul on hirm, kuna su tee viib sind eemale emast ja kodumaast. Kuid iga samm ja iga päev viib sind uuesti emale vastu. Kodumaa ei ole siin või seal. Kodumaa on sinus eneses – või ei kuskil.”

Kui kuulen õhtul puid tuules kohisemas, rebib rännuigatsus mu südant. Kui kuulata kaua ja vaikselt, avaneb ka rännuigatsuse tuum ja mõte. Ta ei seisne soovis põgeneda kannatuse eest, nagu võiks paista. Ta on igatsus kodumaa järele, mälestuse järele emast, igatsus elu uute võrdkujude järele. Ta viib koju. Iga tee viib koju, iga samm on sünd, iga samm on surm, iga haud on ema.

Nii kohiseb puu õhtul, kui meil on hirm oma lapsemõtete ees. Puudel on pikad mõtted, pikaldased ja rahulikud, nagu neil on meist pikem eluigagi. Kuni me neid ei kuula, on nad meist targemad. Aga kui oleme õppinud kuulatlema puid, teevad just meie mõtete lühidus, kiirus ning lapselik rutt võrratut rõõmu.

Kes on õppinud kuulatlema puid, ei igatse enam ise olla puu. Ta ei igatse olla midagi muud kui see, mis ta on. See on kodumaa. See on õnn.”

Allikas:

/H. Hesse, “Puud”/
From Wandering by Herman Hesse. Published by Picador. 1972.