Meditatsioon ja selle varjatud ohud

revoloshin.com/випассана-ec7ee469b9c9

Mis on meditatsioon?

Seda võib tõlgendada kui endasse süvenemist. Endasse süvenedes võib inimene hakata tundma, nägema oma energiakehasid ja teiste dimensioonide energiaid, saama nende kaudu teavet.

 

Erinevad arvamused ohutuse kohta…

Tänapäeval on Internetis palju erinevaid meditatsioone, lihtsalt muusikat ja muusikat koos inimese häälega, kus ta pakub erinevaid juhiseid.

On inimesi, kes mediteerivad. Ning mediteerimist õpetavad inimesed ütlevad, et meditatsioonid on kasulikud ja pole mingeid olendeid, energiaid, et see on inimese kujutlusvõime vili.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Inimese eeterkeha ja looduslik eeterväli. Planeet Maa olevik ja tulevik

/santuariodelalba.wordpress.com/2014/12/21/invocacion-a-los-cuatro-elementos/

Planeet Maa on elusorganism, tal on oma hingamine ning südamerütm. Maad aitavad reguleerida ning tasakaalus hoida meile nähtamatud stiihiad ja olendid. Koos teiste omasugustega kantakse deevadena hoolt Maa teatud füüsilise osa eest. Deeva – elementaalolend loodusriigis.

Aga ka inimesed on Maa kui elusolendiga tihedalt seotud. Kõik sõltuvad üksteisest.

Palju rohkem kui me oma pealiskaudse mõtlemisega arvame.

Sest inimene ei koosne ainult DNA-st, rakkudest, kromosoomidest, kudedest ja organitest, vaid ka ürgollusest ehk algelementidest (vesi, tuli, maa ja õhk), mis on kõige algne olemus, ja samuti eetrist.

Eeter, kvintessents, ilmaruum ehk akasha – see on kõigi nelja elemendi alus.

Eetrit võib tõlgendada kui midagi, mis asub sealpool materiaalset maailma.

Lugegem, mida on inimeste, loodusvaimude ja planeedi ning nende seoste ja tuleviku kohta rääkinud teosoof Mahatma Moria, üks Jelena Blavatskaja õpetajatest.

 

MIS TÄHTSUS ON INIMESE EETERKEHAL?

solunastarhealing.weebly.com/blog-articles

Veevaim, tulevaim, maavaim, õhuvaim – kõik neli looduslikku vaimu moodustavad inimese eeterkeha ja kõik koos loovad baasilise mõistusliku elektromagnetilise välja, mis sõna otseses mõttes hoiab kogu kõige erinevamate elundite rakukooslust koos ja täielikus koostöös üksteist täiendades.

Inimese eeterkehal on väga oluline roll. Kui füüsiline keha koosneb organitest, mis täiendavad üksteist, siis eeterkehal on kombineeritud loodusvaimude kiirgav olemus, mis määrab kogu ümbritseva loodusmaailma mitmekesisuse.

Igal inimese kehal on oma elementaal, mida võib nimetada kehaelementaaliks. See on element, mis teatud inimese puhul on esilekerkivam, jääb kogu eluks tema valitsevaks elemendiks. See on elementaal, mis on võimeline vastu võtma füüsilise keha mõttevormi (tehnilisi jooniseid).

Loodusvaimud teevad looduskeskkonnas alati koostööd ja määravad ühiselt looduslike taime- ja loomakoosluste koostise. Elaval ja tervel loodusvaimul on vastavate elusolendite omadused, kuid nende olemuseks on väli. Sellel väljal on erinevus faaside manifestatsioonis ja ainult nelja elemendi koosluses luuakse mitmemõõtmselise tähtsusega väli, mis on võimeline füüsilistele subjektidele vastu võtma ja andma kasvuenergiat.

leprincelointain.blogspot.com/2018/11/john-anster-fitzgerald-1819-1906.html

Eeterlikud vaimud, mis moodustavad ühe või teise taime- või loomaliigi koosluse, on alati võimelised omavahel rolle jaotama ega ürita kunagi üksteise üle valitseda, rikkudes vastastikuse koostöö harmoonilisi vorme.

On olemas ka elementaalid, kellel on veel arenenum teadvusseisund ning kes on kaasatud looduses ilmnevate suuremate nähtuste manifesteerimisse.

Selleks võib olla mistahes nähtus, alates mingist süsteemist looduses, mida me oleme mõnevõrra ekslikult nimetanud ökosüsteemiks — nagu näiteks terve mets või elukooslus mingis meres, need siis on kohavaimud — või isegi veel suuremad protsessid, nagu näiteks ilmastikumustrid või planeet Maa tervikuna. On olemas ka sellised elementaalid, kes on teadlikud kõigest, mis toimub Maa füüsilisel tasandil. Samuti on olemas elementaalid, kes on teadlikud vastavalt kõigest, mis toimub Maa emotsionaalsel või mentaalsel või identiteeditasandil. /visioonid.ee/

Kuid need tingimused omavad kohta puutumatu looduse tingimustes, kuhu ei sekku kellegi kõrvalise tahe, et saada omakasu või ülekaalu.

Inimene kõigis Maa looduslikes kogukondades on suutnud mitte lihtsalt sekkuda, vaid teha need kohad vigaseks, oma individuaalsuse kaotanuks.

Seetõttu on Maakera universumi eeterkiht lakanud olemast harmooniline ning on juba mõnda aega isegi inimese enda suhtes pahaloomuline ja agressiivne.

 

KUIDAS ON INIMENE SEOTUD LOODUSLIKU EETRIVÄLJAGA?

Inimkeha eeterlik osa, mis koosneb looduslike stiihiaelementide kooslusest – vesi, õhk, tuli ja maa, on tervenisti ja täielikult seotud looduses leiduvate elementide vaimudega.

Kui inimese eeterkeha ja looduse eeterkeha vahel tekib mingil põhjusel ühenduse häire, kaotab inimkeha elujõulisuse ja eetermaatriks, mis dikteerib füüsilisele kehale rakuelu ühtsust ja vastastikust koostööd, kaob täielikult, kuid enne seda degradeeub pikka aega.

Inimesel on võime süüa toitu, juua vett, soojendada end tule ääres, töötada maaga ja see säästab paljusid linnaelanikke nende füüsilise keha täielikust degradeerumisest linnatingimustes.

dailymanagementreview.com/China-extends-restrictions-on-the-work-of-industrial-enterprises_a4307.html

Suurtes linnades toimub inimese eeterkeha eraldumine looduslikest elementidest ning füüsiline keha hakkab haigestuma ning lagunema (degradeeruma).

Suurlinnade haigused on kõigile teada. See on värske õhu puudus ja täielik sideme puudmine elusoleva Maaga. Inimesed peaaegu ei näe lahtist tuld. Vesi veevarustussüsteemi kraanides on tapetud karmi puhastamise ja igasuguse veevarustussüsteemide enda põhjustatud reostuse tagajärjel. Seega muutub inimese elu suures linnas tapvaks tema eeterkeha suhtes ja tema füüsilise keha lagunemiseks.

Kui inimene muudab oma elukoha looduslikuks, siis füüsiline keha taastub sageli väga kiiresti ning see muutub harmooniliseks , inimese ja teda ümbritseva keskkonna jaoks kasulikuks.

Selle põhjuseks on eeterkeha taastumine, mis satub lähedase ja sünnipärase stiihia sisse (millest koosneb inimese eeterkeha), see tähendab, et tervendab impulss ka kõigi organite kõigi rakusüsteemide jaoks.

 

KUIDAS MÕJUTAB TAPETUD LOODUS INIMEST?

weetracker.com/2019/10/27/over-4-mn-forest-hectares-are-cut-annually-this-largest-ever-individual-investment-to-restore-africas-greenery/

Kõrgemate Elementide looduslike vaimude tapmine muudab selle piirkonna kõrbeks.

Planeedi hüljatud kohtade pindala suureneb järjest ja on ilmne, et Looduse elementaarvaimudel ei ole kerge suurte linnade inimstruktuuride ja sõjaväe polügoonide kõrval.

Sõjaline tegevus Maal põhjustab stiihiate elementaarvaimudele nii kohutavaid hädasid, et selleteemaline vestlus nõuab eraldi ja pikka vestlust.

Alustagem sellest, et tumedad jõud korraldavad inimeste käte abil tuumaplahvatusi: õhus, vees, maa sees ja isegi vulkaanide kraatrites. Tundub, et see on juhus, kuid tegelikult mitte.

Tumedad jõud vihkavad loodusvaime ja teavad, et kui need kaovad, saab inimkond täielikult omandada biorobotite omadused, mida nad vajavad masside kontrollimiseks, et massid teeks neile kasulikke tegevusi.

Tumedad jõud ei vaja Loodust. Nad elavad tehnokraatlikes põrgudes, mille sees pole loodusvaimudel kohta, aga inimene jääb ilma oma eeterkeha maatriksist.

 

KAS INIMESE STRUKTUURI ON VÕIMALIK MUUTA?

.forbes.com/sites/bernardmarr/2019/05/07/artificial-intelligence-is-creating-a-fake-world-what-does-that-mean-for-humans/

Kui inimesel peaks füüsilise keha moodustamiseks olema eetermaatriks, siis millega saab seda asendada?

Inimese eetermaatriks on elusate mõistuslike elektromagnetiliste väljade kombineeritud konglomeraat, millel igal organil on oma helendus, oma temperatuur ja oma rakukoosluse koostis. Keharakud on erinevad kardinaalselt üksteisest ja teostavad väga erinevat tööd igaühe vastastikuseks kooseksisteerimiseks eraldi, aga ka koos täielikus ühtsuses.

Tumedas süsteemis püütakse võrdsustada kõik rakustruktuurid ühesuguseks, üheks üldiseks ja universaalseks, mis sarnaneb väga universaalsusega, mida valdavad biorobotid – tumeda maailma orjad. Hallid on sellepärast hallid, et neil on eetrilise mitmekesisuse väljavormid täielikult hävinenud ja kogu rakusüsteem on viidud halli ühetaolisuseni.

See on võrreldav sellega, mida pimeduse süsteemi valitsejad kutsuvad tegema ja praktikas juba teostavad, sundides inimesi segunema abielusuhtes, lahjendades oma geene võõrapäraste rasside ja liikidega.

Sellise innukalt segamise lõpptulemus on kindlasti hall inimene, kellel pole oma individuaalsust, kuid kellel on hästikontrollitud orja ja energiavampiiride ohvri täielik komplekt.

Tapetud loodus pole pimeduse süsteemis juhuslik tulemus.

Selle eesmärgi saavutab see maapealsete elanike parasiitne osa, kes soovivad selle maailma tervenisti ja täielikult orjastada.

Tapetud planeedid võivad olla näide selliste looduslike komplekside (mida juhivad stiihiate põhielemendid – vee, maa, õhu, tule vaim) eesmärgipärasest hävitamisest.

Praegu toimub inimese tahtlik eraldamine looduslikust kompleksist.

Inimesed elavad suurtes linnades. Toitu toodavad tohutud ettevõtted, mis kasutavad planeedi loodusjõude röövellikult, kasvatades GMO-tooteid ja loomi, ja siis inimene sööb selle kõik ära ning jääb haigeks ja nõrgaks.

diabetes.org/diabetes/medication-management

Farmakoloogilise tootmise ja loodusvarade röövelliku kasutamise vahel on ilmselge seos.

Kui inimene on looduslikust kompleksist täielikult eraldunud või ei saa tervendavas looduses viibida, siis tema eeterkeha ammendub ning lakkab enam toimimast sideainena. Lakkab ka loomast tervislikke suhteid inimese keha rakukoosluste vahel.

Inimene jääb haigeks! Haigused on väga erinevad, kuid kõik need on seotud ka (stiihia)elementidega, sõltuvalt sellest, milline organ on haige. Normaalseks raviks peaks inimese asetama tingimustesse, kus domineeriks üks või teine stiihiaelement, et tema nõrgestatud elund saaks vajaliku annuse stiihiaenergiat ja sellisest ravist piisaks. Kuid inimkeskkonnas tehakse kõik täiesti erinevalt.

Inimene jäi haigeks ja teda hakatakse toitma igasuguste keerulise keemilise koostisega ravimitega, mis kehasse sattudes muudavad täielikult ja tevenisti rakkudevahelises keskkonnas metaboolsete protsesside tingimusi ja isoleerivad täielikult eetermaatriksiefekti mõju elunditele, asendades selle mõju keemiliste elementide kunstilku sekkumisega.

Neil on küll teataval määral ka loodusliku päritoluga omadused, kuid kunstlikult loodud, laboritingimustes sünteesitud. Need loovad tingimused samasuguseks tehisliku koostisega väljaks.

hackernoon.com/embrace-being-a-programmable-biorobot-hack-your-own-cravings-83fc7e79bf12

Teisisõnu… kui inimest ravitakse tablettidega, siis muudab ta kardinaalselt oma inimloomuse bioroboti olemuseks. Selline inimene ei saa enam looduses elada, ta kannatab puhta õhu käes, ta on Päikese suhtes sügavalt ükskõikne ja ta ei saa enam aru teisest inimesest, kes elab looduses ja tunneb oma sugulust elementidega.

Selline ümbersünd on Maal laialt levinud ja need inimesed on muutunud mitteinimesteks, kunstlike põllustruktuuride biokeemilisteks konglomeraatideks, kes toituvad rafineeritud toitudest, biolisanditest, joovad alkoholi kui peamist eluenergiat ja kasutavad igasuguseid vahendeid oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Sellistel inimestel pole enam probleeme kõrgete emotsioonidega, mis hõlmavad armastust ja kaastunnet teistele. Egotsentrism saab ainsaks eksistentsivormiks samade egotsentriliste isiksuste seas. Ja kõik see juhtub ühe – kahe inimpõlve jooksul

Nii sünnib maailm ümber loomulikust inimkooslusest kunstlikuks. See aga ei suuda elada uuel ajastul, kuna pole võimeline kohanema uute energiatega, mis mitte lihtsalt ainult ei tule Maa pinnale kui uus reaalsus, vaid mis dikteerivad ka uue elu tingimusi nii loodusele endale kui ka inimesele tema sees.

 

VÕIMALIK TULEVIKU STSENAARIUM. Juhul, kui midagi muutvat ette ei võeta

Inimesed võivad öelda, et nad ei saa ise reaalsust mõjutada…

Nad elavad tingimustes, mida neile võimaldab riik. Aga riiki juhivad need, kellele loodus ega loodusvaimud (kõrgemad stiihiad) ei ole tähtsad. Keegi neist isegi ei mõtle sellele. Ja tulemuseks on saanud see, et Maa muutub viljatuks, vesi ja õhk mürgiseks, tuli aga inimesele ja loodusele vaenulikuks.

futuretimeline.net/blog/2016/12/8.htm

Ilma pimeduse süsteemi ümber muutmata kasvavad sellised muutused ainult nagu laviin. Planeedi kogu elava hukkumine võib toimuda stiihiliselt ning keegi ei suuda seda hävitavat laviini peatada. Inimene selle sees saab lihtsalt selleks liivateraks, mis kandub vooluga kõrbe rannale, kus pole elutingimusi.

Inimene on loodud looduse osana ja kui ta hävitab selle looduse oma kätega, siis pole tal endal midagi muud sellel planeedil teha.

Seda väärastunud karikatuuri, milleks võib saada inimene, võib näha paljudes UFO-filmides.

Need on samasuguste inimeste järeltulijad, kes hävitasid kunagi oma planeedid, muutudes biorobotiteks-veidriteks, kes on võimelised täitma ainult teiste inimeste käske. Nad küürivad Universumi põhja ja lendavad sellistele planeetidele nagu Maa, et osaleda inimhingede röövellikus analüüsis pärast järjekodset planeetide suurt üleminekut.

Nad saavad koristada saagi hingedest, kes pole sooritanud evolutsioonieksamit, elada negatiivse psüühilise energia arvel ja korraldada paar – kolm provokatsiooni planeedi kiireimaks hävitamiseks, sest neid õpetatakse koos kogu oma deemonliku antihierarhiaga tegutsema ainult sel viisil.

 

MIKS JA KUIDAS OLUKORDA MUUTA

Maapealne inimkond seisab praegu valiku ees ja enamus Maa elanikke pole seda põhipunktides veel teinud.

Teade sellise valiku vajalikkusest on aeglane ja mitte laialt levinud. Ja vastavalt sellele liiguvad inimesed korrapäraselt oma maailma lõpliku demoniseerimise, oma olemuse ja selle kõrgemate vaimude: vee, maa, tule ja õhu täieliku lagunemise ja surma poole.

trustudyabroad.ca/tag/natural-disaster/

Sellele järgneb loomade massiline surm, floora ja fauna hävitamine, mis toimub juba kiiresti. Kuid inimene hakkab looduseta elama eranditult tahvelarvutitel, mis teeb temast bioroboti – tunde ja hingega veidrik.

Kurb tulemus on see, et maailm areneb ummikseisu suunas, mis aga ei ole nähtav Universumi ulatuslike mõõtmete tõttu ja mida iga inimene eraldi ei mõista.

Ainult väga haruldased inimesed saavad nüüd aru kõigist traagilistest tagajärgedest, mis tekivad massilisel ükskõiksusel kõige suhtes, mis juhtub.

Maailm seisab silmitsi valikuga valguse ja pimeduse vahel ning see pole spekulatiivne, vaid eluandev valik.

Ei saa päikesesüsteemis veel üht planeeti kaotada, sest selle surm tooks kaasa galaktika enda ja kogu universumi kosmosekeemia rikkumise.

Inimestel on jäänud väga-väga vähe aega mõtlemiseks, enne kui kasvav kaos planeedil peatatakse väga karmide meetoditega. Iidsetel aegadel nimetati selliseid asju Jumala vihaks: erinevad epideemiad ja katastroofid, ka looduskatastroofid.

Või kui tõesti on juba läinud, siis äkki tuleb mõistus lõpuks pähe. Et inimesed siiski ärkavad üles ja hakkavad tegutsema. Inimesed vajavad kahjuks veel aega, et mõista, kui oluline on kõigil osaleda Planeedil oleva elu suuna valimisel, Suure Ülemineku ajal. Vaja on täielikult ärgata!

 

LISAKS….

Elementaalid saavad oma teadvusseisundit laiendada niivõrd, et võivad omandada eneseteadvuse. Sel juhul teevad nad evolutsioonilise hüppe ja kehastuvad inimkehas.

Inimeste hulgas on seetõttu neid, kes on välja arenenud elementaalolendist.

Neil on parem kontakt loodusega, elementaalidega ehk loodusvaimudega.

Aga kui on vaja tervendada planeeti, keskkonda või oma keha, siis ainult loodusvaimudega suhtlemisest võib mitte piisata, kui palve või mõttekujund jääb nõrgemaks kui meie alateadvuse poolt välja saadetud signaalid.

http://dreamcatcherreality.com/electromagnetic-field/

Muide, tänapäeval on teaduslikult tõestatud aborigeenidele ammu teada asi – et inimeste intensiivsed ja emotsionaalsed südamest tulnud reaktsioonid mingi konkreetse ühise situatsiooni ümber või keskkonnas tekitavad hüppe ehk vastuse Maa elektromagnetväljas. Midagi ei toimu eraldi, vaid kõik on ühendatud. (tõlkijapoolne märkus, http://dreamcatcherreality.com/electromagnetic-field/)

Aitab ainult see, kui puhastame oma alateavuse kõigest piiravast ja negatiivsest ning kui mõtleme ning tegutseme südamega.

Sest siis saavad ka loodusvaimud oma tööd rahulikult teha, taastada meie kehad ja keskkonna vähemalt algse plaani kohaselt. Ideaalis veel paremini.

 

Allikad:

1) Tõlkinud Ingrid Soosaar : https://neo-ezoterika.ru/samorazvitie/kakoe-znachenie-imeet-efirnoe-telo-cheloveka?fbclid=IwAR3WYWG0QBTBqsefpCQ-5GT6poW-0f3X9XwVC6rjjQoxm0blhh6HmjCYyik

2) http://visioonid.ee/blog/2015/1/8/75-elementaalid-ehk-loodusvaimud

3) http://dreamcatcherreality.com/electromagnetic-field/

Milliseid unenägusid näevad surijad teatud ajal enne oma surma

newizv.ru/news/science/13-03-2019

Unenäod võivad meid inspireerida, lohutada, segadusse ajada ja isegi hirmutada.

Elulõpu unenäod või nägemused on surijate ning nende perede jaoks tähendusrikkad ja märkimisväärsed.

Vastava uurimise all oli rohkem kui 13 tuhat surevat patsienti. Spetsialistid leidsid, et elu õhtul nähakse uskumatult kirkaid unenägusid.

Sest nn kliinilise surma (see on omamoodi üleminek elu ja bioloogilise surma vahel) üle elanud inimesed räägivad sageli kummalistest unenägudest.

Enamus neist inimestest arvasid, et need unenäod erinevad nende normaalsetest unenägudest, olles sellised, mida nad kunagi oma elu jooksul näinud pole.

Inimene sureb füüsiliselt, kuid tema emotsionaalne ja vaimne identiteet jäävad unenägude ja nägemuste kaudu avalduma.

Saladuslikud unenäod algavad kindlal ajal…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Libaloomadest ja astraalkehast

lemonde.fr

Werewolf, werelynx, werefox… Nende sõnadega käiakse inglise keeles ümber sama kergelt nagu meil: libahunt, libarebane… mistahes liba-. Internetis võib kohata kõike: my werename, his werecard, your werekitty… Nende mõistetega on mängitud, kasutatud neid reklaamina, fantaseeritud nende ümber, vaadeldud läbi folkloori raamide, kuid mitte midagi tõsist libaolendite kohta internetis siiski teada ei saa.

Saksamaal öeldi Werwolf ja Werluchs. Vilkacis ehk “hundisilm” on libahunt läti keeles. Selleks moondumiseks olevat nõid pidanud ütlema “Es gribu būt vilks!” või “…cilvēks!”, kui oli vaja muutuda inimeseks (teine asi, kas nõid oma loomalõugadega seda öelda suutis). Ka eesti sõna soend tähendab, et kõige sagedamini käidi libas just nimelt soe ehk hundina.

deviantart.com/tag/werelynx

Arvutimängudes leidub terve hulk igasuguseid libaloomi, nende seas libailves, kes vastab nimele Laxlyn ja ilmub inimese kujul neiuna, kellel on hüpnotiseerivad kollased silmad. Ta on punapea nagu enamik iirlasi, sest oma nõidade rohkuse poolest tuntud Iirimaal tunti kõiksuguseid libaloomi – mitte ainult hunte, nagu meil ja me naaberrahvastel. Eesti uskumused libaloomadest on suuresti mõjutatud naaberrahvaste kujutelmadest, mis sest, et idanaabrid on meidki kunagi nõia- ehk imerahvaks (tšuudideks) pidanud ja soomlased ütlevad libahundi kohta siiamaani ihmissusi või vironsusi ehk “eesti hunt”.

Rõss-oborotenj on vene folklooris võimalik ja kohati tuntud, kuid sealgi valitseb hunt – volkodlak. Miks alati hunt? Sellele leidub seletus ühes poola paanide suguvõsaloos, kus naine olla omandanud hundi, “selle kõige lihtsama” moonduse, siis ilvese ja varsti olnud juba valmis saama päris rebaseks. Nii nagu primitiivseid inimesi on alati olnud rohkem kui harituid, valitses sama olukord ka nõidade seas, kus enamik oskas moondada ennast või oma ligimest ainult hundiks. Vahest ei saanudki moondada ilveseks külamatsi, veel vähem rebaseks – ehk oli selline moondus lubatud ainult aadlike või vähemasti kultuuriladviku jaoks.

 

Keda, kelleks, kuidas ja milleks moondati?
Libaloom ei olnud alati nõid. Teades inimese nime, moondas nõid inimese loomaks. Selline loom hoidus karjast eemale ja tuli taluõue leiba küsima. (Nüüd arvatakse, et iga tallu tulnud loom on marutaudis. )

Harva juhtus, et libaloomal oli inimese teadvus veel kuigi kaua alles. Esimest liiki libaloomadel, keda muudeti päriseks, säilis veel kolme päeva jooksul võime moonduda mõneks minutiks tagasi ja mäletada oma inimelu. Teist liiki libaloomad ei kaotanud oma inimvälimust ja olemust kohe, vaid järk-järgult. Tavaliselt ei teadnud need inimesed, mis nendega öösiti (keskööl, kuu paistel) toimus – või olid nad nii rumalad, et ei pannud muutusi tähele. Teised juba teadsid ja vältisid “libahunti”, tema aga imestas, kes oli tema maja ukse seestpoolt täis kriipinud ja toolijalad ära närinud – uks oli ju lukus. Pole ime, et inimene tiriti lõkkele libahundiks olemise eest ja tema tajus seda ebaõiglusena.

Libaloomaks võis muutuda ka peale libalooma hammustust. See “au” langes juba, ümbruskonnaga võrreldes, pisut rohkem arenenud inimestele. See polnud õnnetusjuhtum, vaid inimene oli välja valitud. Pikkamisi hakkas inimene mõistma, kellena ta öösiti ringi liikus, siis võis ta spetsiaalse treeningu abil õppida pikendama loomaks moondumist, kuid kõige raskem ja aegavõtvam ülesanne oli muutudes loomaks säilitada oma inimeseteadvus ja tajuda ennast looma kehas ikkagi inimesena, kasutades oma inimesemälu ja kogemust. Siis võis inimene vaadata oma peegeldust loomana ja hiljem mäletada kõike, mida loomana tegi. Vastasel juhul, olles loom, nägi ta ennast peeglis inimesena.

wikiwand.com/fr/Cynocéphalie

Heal juhul jõudis inimene arusaamisele, et tema libaloomaks olemine oli missioon, siis suutis ta keelata ennast tegutseda rumalalt, näiteks kasutada oma loomaks olemist isiklike arvete klaarimisel. Loomulikult esines “praaki” ka libaloomaks moondamisel ning inimene, kes ei hakanud tegutsema sihikindlalt vastavalt ürituse mõttele, koristati ära.

Need loom-inimesed olid nõiaõpilased, kes enamikus ise sellest teada ei saanudki. Nende arenguteele oli korraldatud sari katsumusi, mille läbimine näitas, kas inimene oli valmis teadvustamaks endale oma nõiaõpilaseks olemist. Isegi siis ei saanud libaloomast hammustatud inimene loomaks muutumist veel päriselt vältida ega muutuda mõneks teiseks loomaks. Nõid aga sai moonduda kelleks ja milleks tahes.

Moondumiseks kasutas nõid ilma- või loogapuud, tegi kukerpalli, keeras ennast järsku ümber või lõi ennast vastu maad. Kukerpallitada tuli nii, et keha jääks paigale loogapuu alla, nõia olemus ise aga saaks edasi. Muinasjuttudes leidub näiteid: kuri võõrasema tõukab kasutütre sillalt vette või viskab aknast välja (kukerpall sooritatud) ning neiu muutub loomaks või linnuks. Samuti visati kasutütrele peale loomanahk, löödi talle lusikaga vastu laupa ja loeti sõnad peale. Midagi sarnast saavutati ka “kokkupanekupunkti” pihta virutades, nagu kirjeldas Castaneda. Libalooma staatusest vabastamiseks pakkusid muinasjutud terve rea meetodeid, alustades looma suudlemisest kuni looma aastatepikkuse teenimiseni välja, kusjuures levinuim abinõu – karusnaha põletamine (vahel koos loomaga) – ei toonud alati soovitud tulemust, vaid sageli lisas äranõiutud olendile needuse, raskendas tema olukorda või pikendas libaloomaks olemist.

Näha, kas loom oli inimene või mitte, sai loogapuu vahelt vaadates või sõlme kasvatatud pihlaka sõlmest piiludes. Usuti, et libavälimus kaob, kui vaadata looma teda läbi rangide või jalge vahelt. Seda nimetati “ära tundmiseks” ning samamoodi võis “ära tunda” ka näiteks haldjat või muud metsaolevust, kes oli pealtnäha inimene, kuid üle vasaku õla pilku heites känd või mõni suvaline ese.

Libaloomal olevat enamasti ees olnud kaelus ehk valge “põll”. Saksamaal ja Taanis usuti, et iga inimene, kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud, käis libahundiks. Libaloom oli kuri siis, kui inimene oli kuri, kuid inimest kulmukuju pärast lõkkele tirides selle üle ei juureldud. Usuti, et libaloom võis elada inimeste seas nende teadmata, koguni iseenda teadmata ning ainult hämaras või uduse ilmaga pärast äikest oli ta loomana nähtav. Usuti, et sellisel inimesel oli looma kasukas pahupidi naha all, igatahes võis ta oma loomaks või inimeseks olemist kuidagi kiiresti pahupidi keerata.

Komi nõiad oskasid luua loomakujulisi viirastusi, et nad eksitaksid jahimehi. Selline loom võib äkitselt ära kaduda, sama tunnus on ka libaloomal. Kes pole kuulnud Alice’st ja irvik-kiisust? Briti folkloristid ütlevad, et libakaslased naljatavad ja naeratavad. Nii liba- kui pärisloomadel on olemas huumorimeel ja nad teevad üksteisele kulul nalja.

 

users.atw.hu

Vigala Sass teadis nimetada ka muid libaloomi,
näiteks võib toonelasse läinud esivanem tulla hoiatama või õpetama järglasi oma tootemlooma kujul. Esivanemad nimelt tegelesid kunagi loomulikuks peetud sodoomiaga ning tootemloom oli see, kellega elati kokku ja kes oli samuti esivanemaks.

Teised rahvad, nagu ka eestlased enne toonela usu tekkimist, uskusid, et peale surma läheb hing hõimukaitseloomasse ja elab sellena kuni taassünnini. Selle looma küüned olid rahvale amulettideks ja just selleks loomaks võis muutuda kukerpallitades. Ilveseküüned olid sama vägevad kui karu omad, kaitstes omanikku võõra väe eest, ja neid pandi surnutele hauda kaasa, et kurjad jõud keha ei vallutaks. Hiljem hakati uskuma, et just hõimukaitseloomana ei saa minna libasse, näiteks karu või kotkana, kõigi teiste olenditena aga küll. Karu on paljude rahvaste kaitseloom, hunt, kotkas ja ronk samuti, kuid on ka kaslaste rahvaid.

Libalooma sai ka käsitsi teha – see oli nukk, kes täitis peremehe soove, näiteks tõi peremehele värsket liha. Nukku hoiti pimedas keldris saarepuu all või metsas saarepuu õõnsuses ja temaga suheldi pimedal ajal. Väljas käis nuku hing, mitte keha, ja kaasaja šamaanid vaidlevad, kas see hing oli nuku või nuku tegija oma.

Transpordivahendina kasutas nõid libalooma voolava vee ületamisel. Kui nõid moonduks ise loomaks, siis vee ületamisel pidi ta moonduma kalaks või linnuks ja siis tagasi loomaks, mis oli tülikas ja selleks kasutatigi “ratsut”. Kui jõel oli tamm, mille taha kogunes kogu jõe negatiivne energia, siis sealt ei saanud nõid üle ka “ratsu” abil ning kaotas pealegi oma väe. Libas käijale soovitas Vigala Sass võtta libasse kaasa emakaru, emahunt, ronk, madu ja kits, et olla igakülgselt kaitstud teiste libaloomade, nõidade ja kurjade hingede eest. Kõige paremaks “ratsuks” ja peremehe kaitsjaks peeti ilvest, sest karu kaitses vaid füüsilist keha ja hunt ainult hinge ning ilves sai hakkama muudegi asjadega.

Libaloomaks, kas looma või inimese kujul, võis sündida emast, kes pole isast olevust tunda saanud, siis tuli lapsesse manalasse kinni jäänud inimese hing. Sel juhul elas laps nagu inimene ning täisikka jõudnuna hulkus täiskuuöösiti loomana. Muinasjuttudes leidub näiteid ka loomana sündimisest, kes mõneks puhuks moondusid inimesteks. Ka vigased lapsed ja ebardid sündisid siis, kui kinnijäänu ajas endale keha: mõni oli lihtsalt valesti “kokku pandud” ning mõnel olid karvad või kalasoomused peal, saba taga või sarvenukid peas, ja hea veel, kui väljapoole, kõigile näha – need inimesed ei olnud nii ohtlikud kui “sissepoole” looma olemusega inimesed, ju usuti, et kalmulised ehk kurja tegemise eest hauas kinni hoitavad hinged taassünnivad algusest saadik kurjana.

Libaloomana võisid ilmuda samuti igasugused olendid: haldjad, painajad, tapetud laste hinged, mõnesse kohta kinni takerdunud surnute hinged ehk kohavaldajad, külmkingad, marrused, vidajad ja muud kurjad olendid. Väidetavasti ei räägi hinged ja vaimud kunagi, libaloomad küll. Libaloomad erinevad ka lõhna järgi: kinnijäänul on raipelõhn küljes, nõial värske taimede lõhn, külmkingast libaloom lõhnab hapupiima ja juustu järele. Metshaldjad võisid muutuda loomaks-linnuks, et hoiatada. Kui nad eksitasid inimest metsa, siis oli inimene midagi valesti teinud. Seevastu vidajad (hälvetused ehk hõlvandused) eksitasid inimesi paljast õelusest. Külmking, kinnijäänud hinged ja tehtud loomad murdsid ohvri maha, kuid ei söönud seda, seevastu libaloomad, naisnõiad ja marrused sõid küll. Kõiki neid olendeid eristanud päris libaloomast üks tunnusjoon – pärislibaloomal olevat olnud 6 jalga.

aminoapps.com/page/music/1648945/metsatoll

Külmking ehk kümnekingaline oli jalutu ehk hõljuv või libisev külm-rõske mittemateriaalne olevus, kes piinas loomi. Päikeseloojangul avatud ukse kaudu pääses ta ka koduloomade kallale, kes nägid hommikul välja sasitud ja palavikus. Külmling võis tulla ka päeval või looma kujul – nagu ka üks eriline kuri naisnõid (võhl, vilu, võlu), kes käis painajana inimeste kallal ja loomi noolimas – nad olid siis siledad ja märjad. See nõid võis olla ka teatud koha painajaks, tegutses igal ajal ja liikus kohinal, nagu oleks linnuparv mööda lennanud.

Marrust ei olnud näha, kuid võis märgata valget pöörist. Marrus liikus pühade öösiti ja 18. päeval peale kuuloomist, eriti võimas oli ta jõuluööl, kuid mitte kunagi täiskuu ajal. Marrus liikus ainult öösiti ja mööda metsi, ta oli kinnijäänu ja võis ilmuda nii inimese kui looma (ka näiteks peata koera) kujul, ometi ei muutunud ta loomaks, vaid seestas loomi. Marruse nimi seostub marutaudiga, sest sakris ja hulluks vaevatud marutaudis loom oligi marruse vallas. Naissoost marrus oli vilp ja sugugi mitte virp (varp, virbitus), kes oli kurjakuulutav naiseviirastus, kes ilmus teelistele ette. (Vilpama tähendab midagi vahule kloppima, aga ka jooksma, vilpus (vilbus) on nõid, aga ka kiiresti liikuv viirastus, vilbas on vilgas ja usin ning vilpsatus on vilksatus. ) Marukatkuemand ehk Vilp tuleb looma sisse, sest tahab tajuda loomaks olemist, ja “ratsutab” oma ohvri enne hulluks, siis surnuks, sest tema astraalne kurjus osutub loomale talumatuks koormaks. Marutaud teeb ara looma julgeks ja vastupidi, sõltuvalt konkreetse looma iseloomust, mitte liigikuuluvusest. Loom tahab juua, tungides vee otsingul isegi inimmajja, kuid ta ei märka vett, isegi vihmapiisku oma kasukal.

Kõikide nende kurjade olevuste nägemine või nende lähedusse sattumine tõi haigusi – inimese hingejõud tõmmati kaasa, sest kinnijäänu üritas selle jõul vabaks pääseda. Usuti, et piisas ka sellest, et olendi nähtamatu vari võis langeda inimese või looma peale, ehk kuri olevus sattus mõne valgusallika ja ohvri vahele. Hilisemal ajal usuti, et viirastuste nägija on juba niigi lähedal haigusele ja surmale, umbes nagu nüüd, mil iga terve, normaalne, kahe jalaga maa peal seisev inimene näebki vaid maiseid asju.

Koerad ning hundid näevad alati libas käijat ja tahavad teda murda. Kui koerte ja huntidega saab teadja kuidagi hakkama, siis metsistunud koerad ei allu isegi suurele nõiale. Libas jälitajate vastu ristati selja taga oksad, tehti ring üle vasema õla, mindi läbi lõkkesuitsu, põgeneti spiraalipidi vastupäeva pimedal ajal ja päripäeva valgel ajal või liiguti ristikheinalehekujuliselt, et kuri ei järgneks, sest usuti, et kuri ei oska liikuda mööda kõverjoont. Seda näivad uskuvat ka loomad, kes, selle asemel et joostes otse jõuda kaugemale, teevad ristikheinalehekujulisi haake ning segavad jälgi.

Head päevad libaskäimiseks olevat 1. , 15. , 19. , 20. , 24. , 28. ja 29. päev peale kuuloomist. 2. päeval puudub libas olijal kaitse, ja kui ta teeb kurja, saab hundid kallale. Libaskäimiseks ei ole üldiselt soovitatav kuutsükli 2. -14. päev. Hoiatatakse, et ainult pühitsetud erakud ja suured nõiad käivad libas 4. , 11. , 18. ja 25. päeval peale kuuloomist. Libas käimiseks ei sobi eriti ka 21. , 22. ja 23. päev, kui libasse ei minda just selleks, et abistada nõrku ja ära ajada kurja. Räägitakse, et alles siis, kui inimene on käinud libas 7 aastat, saab ta väge ja see püsib ka päeva ajal.

 

MIS ON TEGELIKULT MOONDUMISTE TAGA?

Need uskumused on pärit ajast, mil inimese füüsiline keha ei olnud veel nii tahke ega tuim nagu praegu. Inimese “kolmas silm” ei olnud veel muutunud rudimendiks.
Astraalkeha peeti inimese teisikuks ja selle olemasolus ei kaheldud. Usuti haldjaid, vaime ja muid astraalolendeid, nendega kohtuti sageli ja satuti ka ise teise reaalsusesse. Nähti palja silmaga inimese astraalkeha, mis eraldus tahkest kehast unes, haiguse korral või siis, kui kiirele liikumisele järgnes järsk seisak (näiteks kokkupõrge), sel juhul liikus astraalkeha edasi ja paiskus füüsilisest kehast välja. Astraal eraldus kergelt ka külakiigel üle võlla kiikudes, samuti kiigelt kukkudes ja kiigelt või kiiresti kiikuva hobuse seljast alla hüpates. Linnuks moondumine kukkudes kaljult ei ole tühipaljas legend, kõrgelt hüppamist harjutati meelega, eesmärgiks mitte niivõrd linnuks olemisest aimu saamine, vaid ennast teatud viisil pöörates suunduti teisse reaalsusesse ning seetõttu välditi kehalisi vigastusi.

pinterest.com/pin/313140980323523826/

Mõned idamaa sektid saavutavad astraalkeha irdumist füüsilisest kehast keerlemise teel ja sama mehhanismi kasutasid kõikide rahvaste šamaanid.
Monotoonsed rütmilised helid ja keha edasi-tagasi kiigutamine kergendavad samuti astraali välja minekut. On inimesi, kes tänu treeningutele või kaasasündinud omapära tõttu ei vaja astraalkeha väljaviimiseks mingisuguseid abinõusid. Mõned neist on toimuvast teadlikud, enamik mitte. Juhtub, et inimene ei ole teadvuseta ega unes, vaid mõtteisse jäänud ja hetkeks näeb oma kujutlustes selgelt mõnda kohta. Tavaliselt on sel ajal inimese füüsiline keha nõrk ning astraalkeha võtab selle haldamise enda peale. Võib juhtuda, et seda inimest nähakse kuskil, ilma et tema sellest midagi teada saaks. Kui teda ei nähta, siis tajutakse vähemalt tema lähedalolu või lihtsalt mõeldakse talle – kõik sõltub retsipiendi võimetest.

Kui on kindlalt teada, et inimene ei saa mitte mingil juhul olla seal, kus teda nähti, siis laekub veel ühe juhtumi kirjeldus seletamata juhtumite kogudesse, mida, enamasti salastatuna, leidub igas riigis. Muiste tehti seda aga massiliselt, teadvustatult ja lihtsalt, nagu muinasjutus või laulus: moonduti linnuks ja lennati kallima juurde.

exemplore.com/paranormal/

Kõige rohkem astraalkeha rände – nii teadvustatud kui teadvustamata – toimub ikkagi une ajal. Unenäokeha (astral body, Castanedal nagual) ei pea olema inimese sarnane, vaid võib muutuda esemeks, loomaks, linnuks, putukaks, ilmanähtuseks või loodusjõuks. Arvatakse, et nõid või äranõiutud inimene muutus öösiti loomaks koos oma füüsilise kehaga. See väide aga räägib vastu folkloorile, kus on kirjas: nõia une ajal jooksis tema suust välja hiir ja kui keegi pööras nõia keha ümber, ei leidnud hingeloom tagasiteed kehasse. Kui nõid muutunuks loomaks koos oma füüsilise kehaga, siis poleks, mida ümber pöörata. Järelikult, loomaks muutus nõia mingi muu osa, mida vanasti nimetati irdhingeks. Tegelikult ei peaks füüsilise keha ümberpaigutamine astraali tagasitulekut segama: on ju edukalt üritatud viia astraal välja sõites transpordis ja isegi transiseisundis mööda tänavat kõndides.

Kui hingeloomana koonduv irdhing ei tule kehasse tagasi, siis inimene ei sure, nagu hingushinge lahkumise puhul, vaid läheb hulluks. Kui hingeloom leiab endale uue “kodu”, siis toimub seestumine ehk kellelegi teisele inimesele “tuleb vaim peale”.
Irdhing on teisisõnu unenäohing, astraalprojektsioon, astraalteisik ehk transis viibiva inimese teadlik mina, kes võib omada varju ja peegeldust, isegi kuigivõrd tahket kuju.
Siirdhing on kehast irdunud ja kuhugi siirduv hing, mis võib tulla kehasse tagasi, vahetada keha või jääda kondama, nagu ajusurmas või koomas viibivate haigete puhul, ning lõpuks muutub varihingeks füüsilise keha lõpliku surma puhul. Siirdhinge nähakse vahel, kui äsja surnud inimene ilmutab ennast oma lähedastele.
Siirdhing võis muutuda haldjaks või kohavaldajaks, või kinni jääda, kui ta oli elus kurja teinud.
Varihing oli inimese vari ehk teisik ja varjus sisaldus ellujäämiseks vajalik jõud. Kui surnu tuli tagasi oma koduseid vaatama, siis polnud tal enam varju.

Osav nõid, kelle jaoks teadmiste ja kogemuste saamine muutub tähtsamaks, kui oma füüsilise keha maiste hüvedega õnnistamine, võib jääda astraaltasandile kuitahes kauaks. Ta käib vahel tagasi, et hoolitseda oma füüsilise keha eest samamoodi, nagu nõiakunstikauge autoomanik hoolitseb oma sõiduriista eest. Hoopis osavad nõiameistrid oskavad oma maist keha nii ära konserveerida, et see ei sure ega lagune kuitahes kaua. Järgmine aste on tiibetlaste somathi seisund.

mojvideo.com/uporabnik

Astraaltasand on jagatud mitmeks “korruseks”, et nii primitiivsemad-agressiivsemad kui ka lausa kurjad külastajad ja asukad ei satuks häirima kõrgemini arenenuid, kuid astraaltasandil on olemas ka olendid ja jõud, mis ei ole liigitatavad ega jagatavad.
Väidetakse, et astraalmaailma olenditel on üldiselt ohtlikud, täpsemini öeldes destabiliseerivad vibratsioonid. Seetõttu ei jääda astraaltasandile liiga kauaks, vaid üritatakse pääseda kõrgemasse ja peenmateriaalsemasse mentaalmaailma.
Ennast juba füüsilisel tasandil arendanud ja harinud inimesel ei teki selle üleminekuga probleeme, mõni vägevam võib külastada mentaaltasandit füüsilist keha kaotamatagi.

Mentaalmaailm on puhas ja loov mõtteenergia ja kurjade mõtetega sinna ei pääse.
Astraalmaailma kinnijäänud hinged, kelle areng on takerdunud muude asjaolude tõttu, aidatakse edasi mentaalmaailma, olgu nad inimesed või loomad, samamoodi, nagu aidatakse “üles valgusesse” füüsilisele tasandile kinnijäänuid.

 

Alateadvus või salateadvus?

Libahundile on rahvas andnud palju nimesid: moondus, moonutis, liba, inimesehunt, huntinimene, kodususi, nõiahunt, lähuhunt, ahjupealne, sumpur, kaputjalg, libasusi. Libas käimist nimetavad nõiad omavahel jooksmiseks, mängimiseks, tantsimiseks, kondamiseks jne. Libas käiakse haridusliku meelelahutuse pärast ja peale selle on nõiamaailmas olemas palju muid “meelelahutusi”, mil pole midagi ühist nõiakeppidega vehkimise ja loitsude karjumisega. Igasugune atribuutika kuhjumine nõiategevuse ümber on šarlatanide nõiamäng või massimeedia karikatuur. Veel väiksema eduga jõuavad nõiareaalsuse tajumisele ligi skisofreenikud ja narkomaanid. Kõige soodsamas seisus on šamaanid ja joogid, teisisõnu, need vähesed edasijõudnud, kes näiliselt teadvusetus seisundis – unes või transis – teevad teadlikult seda, mida kõik teised teevad endale teadvustamata.

shamanhands.com

Enamasti ei tea inimene, et ta une ajal mitte lihtsalt ei vaata unenägusid, vaid ka tõesti käib kusagil väljaspool oma keha. Nägijate sõnul hõljub öösiti ringi päris palju teadvusetuid astraale, ja vähe on neid, kes oma astraalkehas, olgu inimese või loomana, midagi sihikindlalt ette võtavad, veel vähem neid, kes toimunut hiljem kasvõi lünklikult mäletavad. Eristada inimese füüsilise aju produktiks olevaid unenägusid astraalrändudel nähtust ei ole sugugi lihtne ja õppimata seda teha ei saa. Niidiks, millest haarata, üritamaks meenutada astraalis juhtunut, võib olla mõni korduv unenägu, kus inimene tõmmatakse kusagilt läbi, teda tiritakse peast või ta kukub kusagilt alla – selline unenäo lõpp viitab astraalrännakult tagasitulekule. Hoopis suuremat kogemust nõuab teadvustamata astraalrännu mälestustekildude eristamine eelmiste elude mälestustest.

Libaskäija peab olema valmis kohtuma ka omaenda pahupidi-minaga. Inimese kurjus võib olla üllatuseks nii inimesele endale, kui kõigile, kes teda tunnevad. Tegemist võib olla sügavale maha surutud ja alateadvuses aastakümneid varjatud kurjusega, ja koguni sellisega, mis on inimolemusest sügavam. Sel juhul vabaneb see libas olemise ajal, inimene muutub kontrollimatuks ja kuigi inimene ise ei mäleta tehtut, keelatakse tal libaskäimine ära.

Ka tuulispask oli inimese astraalkeha, ainult et kuigi tõsiseid reaalseid purustusi ei saanud see energeetiline ehk peenmateriaalne substants füüsilises maailmas tekitada.
Samuti ei saanud libahunt murda tahkemateriaalseid loomi, seda tegid kas pärisloomad või libaloomaks käimise süüdistuse esitaja inimene.

imgur.com/gallery/MurbXlD

Seevastu energeetilisi purustusi võis astraalolija tekitada teistele küll, vahel nii tõsiseid, et need tingivad ka füüsilise keha haigestumise (painaja juhtum). Kui nõid, kelle astraalkeha ei kaalu kunagi üle 3 grammi ja kelle hingetuul ei oma purustavat jõudu, ikkagi maailma seadused “üle kavaldaks” ja midagi füüsilisele tasandile ulatuvat sooritaks, siis jääks ta varsti oma võimetest ja nõiaelu mälestustest ilma.

Libaloomana võib inimene liituda ka pärisloomadega ja osaleda saagi murdmises, mille lõhna ja tunnet hammaste vahel ta võib hommikul ärgates mäletada, kuid mingil juhul ei ärka ta verise suuga, nagu mõnes filmis on kujutletud, ja tavaliselt ei tea ta ka liha maitsest midagi. Astraalolendina sööb libaloom ohvri astraalkeha ehk peenmateriaalset energiat ja veriseks saavad pärisloomade koonud.

Mis puutub füüsilise keha haavadesse või keha moonutavatesse haigustesse, siis need ei kandu astraalkehale ega meie astraalsele “teisikule”. Vastupidi, kahjustades astraalkeha, saame alati mõjutada mõne füüsilise keha funktsiooni (seda teadsid tuulispasa noaga pildujad ja libalinnu hõbekuuliga laskjad).

Astraalkehal on omadus tunda lõhnu ja ta toitubki lõhnadest. Astraaltasandil on lõhnugi palju rohkem, kui oskame füüsilisel tasandil eristada. Teisi energiaga küllastumise viise – silmitsemise, kuulamise ja kokkupuute kaudu – kasutab astraalkeha ka inimese ärkveloleku ajal, taastamaks füüsilise keha eluvõimet ehk pehmelt öeldes röövides teiste olendite ja esemete energiat silma, kõrva ja naha kaudu. Sest tavaliselt on kaasaja inimese füüsilise keha energiakeskused – tšakrad – ummistunud või pöörlevad pahupidi ja füüsiline keha ei saa enese energia varustamisega ise hakkama. Inimene, kes “lüpsab” teist, on reeglina tüütu. Ometi ei tea ta tavaliselt oma tegudest ega ka astraalkehast midagi, muidu õpiks ta oma tšakrate avamise ja leiaks elus palju muud põnevat peale enese isiku teistele kaela määrimise.

youtube.com/watch?v=tMahrwZDDZo

Füüsiline keha eksisteerib kolmandas ja astraalkeha neljandas mõõtmes.
Loomad eksisteerivad vahepeal ehk neile on antud näha nii kolmanda kui neljanda mõõtme reaalsust. Kassid ja koerad näevad vaime – see on teada asi. Huvitav on jälgida, kuidas imestab ja hädaldab koduloom oma peremehe näiliselt magava keha kohal, kui peremehe astraalkeha on irdunud. Nähes lähenevat astraalkeha jookseb loom sellele vastu, siis peatub hämmelduses ja vahib kord magavat keha, kord selle “teisikut”. Nõia loomad, kes on selliseid asju juba kord näinud, ei imesta enam. Loomi on nähtud imestamas ka siis, kui inimesel, keda loomad on “normaalseks kahejalgseks” pidanud, oli kord päeva ajal nii inimese kui looma välimus korraga – inimese füüsiline keha ja looma astraal – ning loomulikult inimesele endale teadmata.

Astraalmaailma elementaarosakesi nimetatakse orgoonideks ja 1980-ndatel lubati nende kirjeldamise eest Nobeli preemia, kuid otsustati, et sellised avastused ei kuulu avalikustamisele. Maailma militaristlik ladvik üritas orgoonidele kasutust leida, kuid nagu enamik vaimseid asju, ei kõlvanud astraalmaailm maiste eesmärkide saavutamise jaoks, nagu seda on rikastumine ja võimu jagamine sõja teel. Isegi luure ei saanud astraalrändude abil soovitut infot, sest neljandas mõõtmes näeb maastik teistmoodi välja.

Neljandas mõõtmes ei ole olenditel ega esemetel konkreetset kuju. Astraalmaailma “ruum” on laiem mõiste kui see, millega oleme harjunud tahkemateriaalses reaalsuses. Kui näeme unes või astraalrännakus mõnda konkreetset kohta või hoonet, siis võib ta välja näha iga kord eri moodi.

Astraalses ruumis on korraga olemas kõik muudatused, mis olid aegade jooksul selles kohas või hoones tehtud, samuti kavandatud, ja need, mida ei ole veel tehtud ega kavandatud. Seal võib kohata kõiki olendeid, kes on sinna kunagi oma energeetilise jälge jätnud, samuti neid, kes mõtlevad ennast sinna.

Üks nõiaõpilane jutustas oma astraalrändudest nii: “Imelikult külm oli siiski, mida ka selga ei oleks pannud. Aitas üks nipp – panin kaitse oma väljuvale astraalile. Lugesin, et ilma kaitseta jookseb astraalkeha energiast tühjaks. Nüüd pole mul enam kusagil külm. Aga siis, enne kaitse panemist, kui minu astraal tõusis istukile, nägin, et oli küll inimene, kuid mitte üldsegi minu nägu. ”

Mõned teadjad väidavad, et naisel on mehe astraal ja vastupidi. See pole alati nii. Igal inimesel võib olla mõlemast soost astraalprojektsioone, samuti loomalikke ehk mistahes kujulisi astraalprojektsioone. Neid leiame muinasjuttudes, kus nõid muudab kiiresti kuju, et tegelase käest lipsata, või kaks nõida moonduvad võistu loomadeks, kumb kumma kiiremini maha jõuab murda.

Loom võib ilmuda astraalis inimese ja inimene loomana. Igal inimesel ja loomal on olemas lõpmatult palju unenäokujusid, mõned neist võivad olla lemmikprojektsioonid.

Kuna ilmsi olekus ei teadvusta enamik meist endale oma astraalrände, muutub igatsus mõne oma vastassoost lemmikprojektsiooni järele liialdatuks. Nii tekib vajadus soovahetusoperatsioonide järele. Olevat olemas inimesi, kes lasevad endale külge pookida kärsa, karvad või soomused, et olla näiliselt oma lemmikprojektsiooni moodi. Need inimesed ei saa aru, et nad ei pea olema nähtavalt loomad, vaid on seda niigi.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm