https://www.bioworld.com/articles/500462-confidence-in-spectacular-covid-19-vaccine-trial-wins-resonant-among-experts

Lähtudes praegusest reaalsusest on inimesed väga mures: millal pandeemia lõpeb? Erinevad võimud räägivad erinevalt. Mõni ütleb, et see juhtub aastal 2021., maksimaalselt aastal 2022. aastal. Teiste sõnul ei kao pandeemia tagajärjed kunagi.

Vaktsineerimine on juba alanud. Kas see tähendab valgust tunneli lõpus? Kui lühidalt, siis – EI. Meile lihtsalt tundub, et näeme tunneli lõpus valgust. Kuid see pole tunneli lõpp, vaid lihtsalt lambipirn, mis hajutab pimeduse selle ümber. Väljumine valgusesse vajab rohkemat kui vaktsiin.

Läbime selle lambivalguse joa ja võib-olla lõpuks mõistame: meil on haigus, mis on tõsisem kui koroonaviirus, ja meid pole sellest üldse ravitud. Egoism on juurdunud meis, söövitades inimest, ühiskonda ja kogu maailma. Ja kuni me selle katastroofiga hakkama ei saa, pole meil midagi loota. Oleme endiselt antiutoopia teel.

Millal pandeemia lõpeb?

Koroonaviirusest ei saa rääkida meditsiinilises mõttes. Pandeemia – see on inimkonna haigestumise sümptom. Osa süsteemsest protsessist, mida ei saa peatada. Meie pingutused selle ümber- ehk tagasipööramiseks on mõttetud.

Pandeemia ei lõpe mitte kunagi. Mitte kunagi – selles mõttes, et me ei naase mingil viisil selle juurde, mis oli enne. See tähendab, et inimkond ei jää samaks nagu eile. Me läheme ainult edasi ja muutume ainult nende negatiivsete mõjude mõjul.

Kahjuks on iseenesest vajalik võitlus viirusega asendanud suurema ülesande – inimestevaheliste suhete humaniseerimise. Me tahame probleemi lõpetada, jäädes selliseks nagu me olime. Ja see on meie saatuslik viga: reaalsus on muutunud, aga me pole seda teinud.

Ehitasime kõik enesearmastuse nimel ja seetõttu pöördub nüüd ajastu lõpus kõik järk-järgult meie vastu. Sellised on ajad. Nii ilma vaktsiinita kui ka vaktsiiniga liigume eilsest järjest kaugemale, seisame igal sammul vastu ja paljastame vastumeelselt oma suhte mädanenud aluse, mis on järgmiseks etapiks absoluutselt sobimatu.

Inimene satub teravasse konflikti globaalse reaalsusega. Lõppude lõpuks on globaliseerumine ennekõike inimkonna muutumine ühtseks tervikuks, ühiseks planeedisüsteemiks. Selline pööre nõuab täiesti uut, terviklikku lähenemist, mis põhineb ühtsusel ja tõuseb vastuoludest kõrgemale. Kuid meie juures on kõik endine. Tööstus, haridus, kasvatus, prioriteedid, suhtumine üksteisesse ja ellu – kõik on unarusse jäetud, kõik on moraalselt vananenud, kõik tõmbab alla.

Meil oli piisavalt aega, et kuulda sõnumit, mille koroonaviirus endaga kaasa tõi. Ta paljastas meie sotsiaalse ebajärjekindluse – nakkava eraldatuse kõigil tasanditel. Pikkade kuude jooksul näitas ta meile, et ühiskond, mis elab tarbimisest ja vastastikusest ükskõiksusest, ei ole jätkusuutlik.

Kuid me ei tahtnud kuulata ja ootasime kangekaelselt vaktsiini. Noh, ootasime ära, ta tuli. Kuid see ei lahenda meie põlist algset probleemi. Ja seetõttu õnnetused ei lõpe – need lihtsalt muutuvad. Me ei astu taastumisperioodi. Me oleme sisenemas perioodi, mil ilmnevad vanade hädade tagajärjed, mida on ka praegu piisavalt palju, ja võib-olla ilmub uus häda.

Seda saab nii öelda Kabala teaduse seisukohalt, mis näeb praeguses etapis üleüldist inimkriisi, mis alles hakkab avalduma.

Me pole milleski muutunud, pole midagi parandanud, pole proovinud jõuda tegelike põhjusteni. Me ei ole mõelnud tegelikult isegi ühiskonna ühtsusele, südamete lähenemiseni. Selle asemel otsustasime raha ja vaktsiinid tulle valada. See tähendab lihtsat asja: maailm pole veel koroonamülkast välja tulnud, aga järjekorras on järjekordne ebaõnn, veelgi keerulisem, totaalsem ning samas sügavam ja julmem oma sisemises mõjus.

Kas see on karistus?

Toimuva mõte pole üldse see, et meid karistada. Loodus ei karista – loodus näitab, arendab. “Lõppkokkuvõttes,” ütleb ta, “juhatan teid lahutamatu ühtsuse, heade suhete ja täiuslikkuse poole. Kuid ma annan selle etapiviisiliselt, selle nimel, et teil oleks võimalus ise kasvada. “

Kas me mõistame loodust? Kas me saame aru, et “iseseisvalt” ei tähenda “nagu meile meeldib”? Iseseisvalt tähendab: vastutustundlikult, koos, vabanduste ja õigustusteta. Nagu head lapsed, võrdselt kuulekad ja algatusvõimelised, valmis õppima ja mõtlema.

Aga kas me oleme head lapsed? Me pole midagi vajalikus suunas teinud. Meil on endiselt vastupidi: egoism distantseerib endiselt inimesi sisemiselt ja epideemia – väliselt ning pole mingit reaalset tõelist lähenemist. Head suhted ühiskonnas pole üldse päevakorral, neid ei tajuta kui midagi hädavajalikku.

Sellepärast vaktsiin, kui see ka aitab, ei päästa meid. Lõppude lõpuks on meil puudu peamine asi.

Peaksime omandama õppetunnid distantseerumisest ja lõpetama üksteise nakatamise sisemiste viirustega: ebakõla, ükskõiksuse, tigeduse, vihkamisega. Nende nakkusahelate katkestamisega võiksime õppida siirast hoolitsust, tähelepanu, osalemist. Isegi kui see oleks alguses teeseldud, õige lähenemise korral muutuks see ikkagi pöördepunktiks ja täidaks meie ühised vastastikused seosed täiesti erinevate impulssidega.

Jah, inimene ühekaupa ei saa paremaks muutuda. Kuid ühiskond saab, kui ta tegutseb arukalt ja sihipäraselt.

Looduse kui Ema keel..

Inimkond sai esimese löögi, kuid ei teinud järeldusi, vaid tegi vaktsiinid. Looduse sõnumite puhul see nii ei ole. Me peame looduse keelest lõpuks aru saama. Ta ei tegutse egoistlike mõistete ehk isikliku kasu ja kaotuse kontseptsioonide, vaid ühtsuse ja eraldamise, lähenemise ja distantsi, terviklikkuse ja lagunemise, kogukonna ja lahkhelide mõistega. Looduse keel – koostoime, konjugatsiooni, ühendamise keel. Ta õpetab, kuidas tõusta vastuoludest ja vastanditest kõrgemale.

Oleme praegu väikelapse seisundis, kes pole endiselt võimeline tajuma ema kõnet, kuid suudab jälgida tema väljendit, kuulda tema sõnu, tema laulmist, näha, kuidas ta temaga mängib. Talle ei meeldi kõik, kuid ta tahab loomulikult teda mõista, temaga liituda, rindade, armastuse juurde. Ja järk-järgult tungib ta kaugemale tüsistusteta välimisest lõuendist aina sügavamale – teda ümbritseva hoolduse allikani.

Nii peaksime kohtlema loodust, selle ebamääraseid pilte ja sõnumeid. See pole ainult ökoloogia – see on rohkem. Ja hoolimata sellest, kuidas meie rikutud taju üles kasvades teda moonutab, näeme, et temalt tuleb ainult armastus.

Täna püüame end tema eest vaktsineerimisega kaitsta ega püüa jõuda tema suhete tasemele, et lahendada meie probleemid juba alguses ja elada õnnelikult. Loodus julgustab meid üles tõusma, aga meie langetame kõik vaktsineerimise tasemele. See pole väljapääs, see on lihtsalt aja venitamine ehk edasilükkamine, millel juba on ka hind.

Vaktsiin on sisemise vaimse laiskuse väline kate. Haigeks jääme ka siis, kui koroonaviirusest taastume.

Võlts pragmaatilisus

Lisaks rikastumisele on vaktsiinide ülesandeks kõigi inimeste tavapärane elu kiiresti tagasi tuua. Täpsemalt harjumuspärase töö juurde. Tagajärjed, tüsistused, vastunäidustused, põhiteabe puudumine – see kõik ei puuduta võimulolijaid ega riiklikke tervishoiusüsteeme. Nad mõtlevad pragmaatiliselt, statistiliselt, majanduslikult.

Selle tulemusena oleme kõik nüüd ravimikapitali käes – hiiglasliku äri, mis ei ole kasumlik patsiente ravima.

Ei, siinkohal ei soovita midagi seoses vaktsineerimisega — igaüks otsustagu ise.

Juhiks siiski veelkord tähelepanu kogu meie ühiskonna probleemile, mis on muutunud korporatsioonide ja rahakottide jaoks „karjamaaks“, räsitud väikeste huvide tekstuuriks, mis suunab meid oskuslikult üksteisega kokku põrkuma, nii et tõstame harva pead lõputu igapäevase sagina kohale.

Ükskõik, millega nad meid ka ei toidaks, topitakse meid lõpuks täis vihkamise, parohhialismi, sektoralismi, «pagendusliku” mõtlemise pillidega. Meid hoitakse kogu jõuga eemal, ühtsuse, soojuse, armastuse eest.

(* parohhialism – meeleseisund, kus keskendutakse pigem teema väikestele osadele kui selle laiemale kontekstile)

Inimkond ei taastu šokist ja on vabas egoistlikus languses. Ta hakkab sellest juba aru saama, see hakkab teadvusetust hõljuma, kuid liiga aeglaselt ja liiga vastumeelselt.

Lahutamatu ühenduse tingimustes ei saa egoism juhtida. Ta ei lase midagi õigesti teha. Kuid me ei saa sellest aru, oleme tegevusetud ja kogume negatiivset potentsiaali. Hävitav potentsiaal. Kõik, mida me ei teinud 2020. aastal, kaasneb meiega 2021. aastal ja avaldub raskemates oludes.

Vastuvõetamatu argument

Piisab lihtsast, pragmaatilisest tulevikku vaatamisest: meie jaoks on ajastu, mis jätab suurema osa inimestest ilma tööta, vähendab tööstust ja kaubandust, rikub tavapärast eluviisi ja kummutab ideaale. See ajastu nõuab juba praegu koostööd, vastastikkust, uut ilmet, uusi lahendusi. Meeleavaldused, rahutused, riigipöörded, valimised ja tagasivalimised ei aita. Miski ei aita enne, kui jõuame asja juurde – meie olemuse juurde, mis meid lõhestab, asetab inimesed barrikaadide vastaskülgedele, jagab ühe pildi kildudeks ja pakub kangekaelselt punktlahendusi, mis ühtesid teiste arvelt aitavad. Seda ausat, häbematut irratsionaalsust ei saa millegagi katta.

Miljonid inimesed jäävad ilma elatuseta, kuid see ei häiri meid, kui me ise oleme kindlad ja meil endal on tulevikuvaateid. Homme leiavad me lapsed ja lapselapsed end lõhutud küna juurest, ilma igasuguste väljavaadeteta, kuid täna me surume selle usinalt enda teadvusest välja. Me ei näe, me ei taha näha, et maailm oleks muutunud ja muutub jätkuvalt. Tundub, nagu astuksime jõkke, sõidame aasta alguses rannast eemale, aga tahame samas kohas välja tulla, kuigi hoovus viis meid edasi ja tagasi. Vana rannikut pole. Pandeemia vaibub, ümberkujundamine ei peatu.

Koroonaviirus pidi meid ergutama looma uusi sotsiaalseid, tööalaseid ja inimsuhteid. Ja kui seda ei juhtunud, siis lähtudes sellest, et me keeldume olukorra mõistmisest ja aktsepteerimisest, siis kulgeb meie areng keerulisel, käänulisel ja ohtlikul lõputu sotsiaalmajandusliku lagunemise teel.

Ja sellele lisandub veel ökoloogia. Seestpoolt mädanedes rikume keskkonna täielikult, kulutame ressursse ja nakatame Maa iseendaga.

Ja milleks? Valetava meedia ja sotsiaalvõrgustike poolt meile omistatud tarbijaorgia huvides. Arutu “loomaliku” küllastumise nimel.

Need tõed imbuvad meie teadvusse väga aeglaselt, tilkhaaval. Meid hajutatakse neist nii oskuslikult – mõnikord vaikivalt, mõnikord kõmistades, aga nii, et me neid enam ei kuuleks. Meile antakse altkäemaksu staatuste, lubaduste, kaalukuse, selguse, kergemeelsuse, vastutustundetuse illusiooni abil.

Kuidas edasi…

Me oleme vastutavad, isegi vastutavad üksteise ees! Me kõik istume ühes paadis, samal planeedil ja meil kõigil on sama tulevik.

Suureks saamist ei saa peatada. Pärast pandeemiat ei taha kõik tagasi oma vanade töökohtade ja meelelahutuste juurde minna. Sära, mood, läige – kõik see köidab juba palju vähem.

Mõne kuu pärast poogituna ja tagasi “normaalsesse” ellu viiduna leiame, et mingil põhjusel ei taaskäivitata seda täies formaadis, hoolimata meie pingutustest. Nagu poleks sädet, nagu oleks aku tühjaks saanud.

Siis vaatame üksteist uskmatult. Ja võib-olla hakkame millestki aru saama.

Maailm on jõudnud uude, globaalsesse arengufaasi, mis nõuab terviklikku ühendumist, suhtlemist ja üksteisemõistmist. Ilma selleta kasvab süsteemne kriis edasi ja ükski vaktsiin ei peata seda.

Tuleb ette tõuse ja mõõnasid, kuid me ei tohi end petta lasta, sest meie õlul on ühine lahendamata probleem – sisemine ja sügav lahususe koorem.

Kõik, mida me täna ei tee, võtab homme meie käest palju rohkem vaeva ja kannatusi. Peame silmad lahti tegema. Ei ole muud ravi kui ühendamine.

/Michael Laitman/

*

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Sarnased postitused

Kommentaarid puuduvad


Postita kommentaar