Seatakse üles dekoratsioone, kavandatakse pidusid, ostetakse kingitusi…
Varsti tähistavad inimesed üle maailma jälle jõule.
On teada, et jõulusid peeti ammu enne kristluse tõusu.
Sõna „jõulud” ise on vanaskandinaavia päritolu, sel ei ole midagi ühist kristlusega.
.
Jõulud põlvnevad kahest iidsest paganlikust pidustusest – norralaste suurest yule-pühast ja roomlaste saturnaaliast.
Tänapäevaste jõulude kombed ja traditsioonid tulenevad peamiselt viikingite jõulupühadest ja saturnaalide pidustustest.
.
Mis on aga igihaljastel puudel, põhjapõtradel, puuvõõrikutel ja jõuluhalgudel tegemist Jeesus Kristuse sünniga?
Mida näitab meile ajalugu maailma populaarseima püha päritolu kohta?
Kas Jeesus sündis tõepoolest 25. detsembril?
Milline on jõulupühade tõeline ajalugu?
.
JÕULUDE IIDNE PÄRITOLU
Man, Myth & Magic (Inimene, müüt ja maagia) on mütoloogia ja religiooni illustreeritud entsüklopeedia. Selle artiklis jõuludest leiame me rikkaliku uurimismaterjali nende pühade päritolu ja ajaloo kohta.
-
“Jõulud põlvnevad kahest iidsest paganlikust pidustusest – norralaste suurest yule-pühast ja roomlaste saturnaaliast. Ulatudes 30. novembril või sellele lähimal pühapäeval algavast advendist kuni küünlapäevani 2. veebruaril, oli see piisavalt lähedal talvisele pööripäevale, et omandada mitmed seosed norralaste tseremooniaga: jõuluhalg, igihaljad kaunistused majades ja kirikutes, isegi jõulupühad ise. Need elemendid kombineeriti roomlaste saturnaaliaga, et luua alus varakristlikule pühale.” Saturnaalide kombed kajastuvad hiljem ristiusu jõuludes.
.
PÕHJA- JA KESKEUROOPA IIDSED JÕULUD
Yule on vananorra Jóli ja Jólniri kaasaegne versioon, mis on üks Odini nimedest.
Yule (“Yule aeg” või “Yule hooaeg”) on germaani rahvaste ajalooliselt peetud festival. Teadlased on seostanud Yule’i algsed pidustused Metsiku jahi, jumal Odini ja paganliku anglosaksi Mōdranihtiga.
Yule on Euroopa põlisrahvaste talvepidu, mida juba väga kaua on tähistanud germaani rahvad. Varasemad viited sellele on kuude nimede kujul, kus jõuluaja periood kestab kuskil kaks kuud, langedes tänapäevase kalendriaasta lõppu praeguse novembri keskpaiga ja jaanuari alguse vahele.
Üldjuhul hõlmas see pidu joomispidu, laule, mänge, bankette ning ohverdusi jumalatele ja esivanemate vaimudele.
Oli jõulupuu, mis inspireeris hilisemat jõulupuud. Rohelist puud kaunistasid sageli väikesed nende norra jumalate kujud, toit ja riided. Nad püüdsid kutsuda üles metsavaimu.
Ilmus ka jõulupärg. Aga see oli hiiglaslik ratas ja viikingid panid suure pärja põlema. Nad viskasid selle mäest alla, et soovida Päikese tagasitulekut. Oli teooria, et Yule pärg oli uksel oleva jõulupärja esivanem.
Viikingid tervitasid oma Yule festivali ajal Päikese tagasitulekut. Samuti näitasid nad, kui tänulikud nad olid õnnistuste eest, mida jumalad ja esivanemad neile aasta jooksul pakkusid.
Sokkude paar oli seotud Thori äikese- ja välgujumalaga. Skandinaavia mütoloogias tõmbas Thori kitsepaar vankrit läbi taeva.
Olid ka jõulusokk ja Jõuluisa (Jõuluvana), kes sümboliseeris Odinit.
.
SATURNAALID VANAS-ROOMAS
Saturnaalid meenutasid muistset kuldset Saturnuse ajastut, kui valitsesid küllus, vabadus ja vendlus.
Saturnalia festivali tähistas Vana-Rooma rahvas igal aastal talvise pööripäeva paiku. See nädalane pidu algas tavaliselt 17. detsembri paiku, nii et see lõppeks täpselt pööripäeva paiku.
Nagu nimigi ütleb, oli see puhkus põllumajandusjumala Saturni auks.
Saturnaaliaid peeti pühaks päevaks – seda peeti ju suure jumala auks – ja seetõttu toimus pidustuste ajal mitmeid religioosseid rituaale. Varasemate legendide järgi ohverdati Saturn ise, nii et mõnel pool toimusid jumala näidisohvrid.
Saturni templis viidi läbi viljakusrituaale, sealhulgas ohverdusi. Lisaks suurtele avalikele riitustele korraldasid paljud erakodanikud oma kodudes Saturni austamistseremooniaid.
Kodanikud kaunistasid oma saalid roheliste okstega ning riputasid põõsastele ja puudele isegi väikesed plekist ehted. Alasti nautlejate ansamblid tiirutasid sageli tänavatel, lauldes ja mõnuledes, mis on tänapäeva jõululaulude traditsiooni omamoodi ulakas eelkäija.
-
“Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival“.
-
“Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks” (1995, 3. kd, lk 418).
Kas te mõistate, mida meile siin öeldakse?
Me nägime varem, et kuupäev 25. detsember pärines iidsetest eelkristlikest pidustustest.
Siin me näeme, et need samad iidsed paganlikud pühad teiste jumalate austamiseks jätkusid, kuid katoliku kirik andis lihtsalt neile pidustustele ja tavadele kristliku tähenduse.
.
JÕULUD KUI USUPÜHA. JEESUS KRISTUSE SÜNNIPÄEV?
Enam kui ükski teine usupüha on jõulud seotud Kristuse ja Tema nimega. Ingliskeelne sõna Christmas on lühend väljendist Christ’s Mass ehk Kristuse missa, mida hakkas pühitsema katoliku kirik ja jätkasid paljud protestantlikud kirikud.
Huvitaval kombel pole Piiblis kirjas midagi selle kohta, et apostlid või algkirik oleksid jõule pidanud. Ajalugu näitab, et neid pühi hakati pidama alles sadu aastaid peale Jeesus Kristuse elu maa peal ja kaua aega peale apostlite lõplikku lahkumist.
Veelgi üllatavamad on need tingimused, milles jõule hakati pühitsema, ja tänaste jõulupidustuste paljud aspektid – kaasa arvatud kuupäev 25. detsember – millel pole midagi tegemist Jeesuse sünniga, kuid millel on paljugi tegemist iidsete eelkristlike religioonidega.
Uus Katoliku Entsüklopeedia käsitleb 25. detsembri kui Jeesus Kristuse sünnipäeva ebatõenäolisust ja seda, kuidas just see konkreetne kuupäev välja valiti:
-
“Miks siis valiti 25. detsember ja 6. jaanuar Issanda sünni tähistamiseks? Selgituseks on pakutud mitmeid teooriaid. Mõned uskusid tõesti, et 25. detsember on Kristuse sünnipäev ja üritasid seda tõestada püha Ristija Johannese eostamise abil. Oletades, et Sakarja oli ülempreester ja lepituspäev langes 24. septembrile, oleks Johannes pidanud sündima 24. juunil ja Kristus 6 kuud hiljem, 25. detsembril. Seda teooriat peetakse nüüd täiesti põhjendamatuks.”
-
“L. Duchesne oletas, et jõulude kuupäeva loeti 25. märtsist, ristilöömise traditsioonilisest kuupäevast. Kui Ta suri 25. märtsil, siis Ta pidi ka viljastatama samal kuupäeval ja seega oleks sündinud 9 kuud hiljem 25. detsembril. Veel hiljem üritas H. Engberding edutult kaitsta analoogset seisukohta.“
-
“H. Useneri pakutud hüpoteesi kohaselt, mida arendas edasi B. Botte ja aktsepteerib enamus tänapäeva teadlasi, omistati Kristuse sünnile talvise pööripäeva kuupäev, sest sellel päeval, mil päike alustas oma tagasiteed põhjataevasse, tähistasid paganliku Mithra kultuse järgijad võitmatu päikese sünnipäeva.“
-
“Jõulud said alguse ajal, mil päikesekultus oli Roomas iseäranis tugev. See teooria leiab toetust mõningate kirikuisade kirjutistes, kes vastandavad Kristuse sünni ja talvise pööripäeva. Kuigi kindlalt ei ole võimalik tõestada, et jõule kasutati paganliku püha aseainena, jääb see kõige tõenäolisemaks jõulude kuupäeva määramise teooriaks“.
See Entsüklopeedia möönab, et argumendid 25. detsembri kui Jeesus Kristuse sünnipäeva kohta ei ole lihtsalt usutavad (vaata ka artiklit Biblical Evidence Shows Jesus Christ Wasn’t Born on Dec. 25).
Seal tunnistatakse, et see kuupäev valiti, kuna sel ajal toimusid iidse päikesejumala Mithra auks rahvapidustused ja talvise pööripäeva tähistamine.
.
JÕULUDE KEELUSTAMINE PAGANLIKU OLEMUSE TÕTTU
Man, Myth & Magic entsüklopeedia paljastab rohkem jõulude kummalise loo kohta ajast, mil need iidsed pidustused jätkusid katoliku kiriku poolt adopteerituna:
-
“Olles saanud kord kristliku aluse, kinnitasid need pühad Euroopas kanda, kusjuures paljud nende paganlikud elemendid jäid muutmata. Alles 4. sajandil kuulutati 25. detsember ametlikult Kristuse sünnipäevaks ja kulus veel 500 aastat enne kui kesktalve püha asemel hakati kasutama sõna “jõulud” (Christmas).“
-
“Isegi mandril iseloomustasid neid pühi jätkuvalt saturnaaliast üle võetud rohked tunnused. Iseäranis lollide päev oli metsik ja ohjeldamatu pärand paganlikust minevikust. Kui normannid vallutasid 1066. aastal Inglismaa, seadsid nad inglise jõulupidustustel sisse tseremooniameistri ametikoha. Ta sai tuntuks Korratuse Isandana, samal ajal kui tema ametivenda Šotimaal nimetati Hulluse Abtiks.“
-
“... Varjamatu paganlik element jõulupühades oli sageli esile kutsunud äärmuslike protestantide kriitika, kuid nende uskumused ei mõjutanud tegelikult seda püha enne kui 17. sajandi keskel tulid võimule puritaanid.
-
Jõulud sattusid rünnaku alla kui “vanade paganate pidupäev nende jumala Saturni auks” ja jõululaulud keelati. Lõpuks kuulutati 25. detsember aastal 1644 paastupäevaks.
-
Uut korda kehtestas armee, mis veetis suure osa oma ajast kiskudes ustelt maha sinna pidutsevate “paganate” poolt kinnitatud rohelisi oksi.“
-
“Šotimaal kehtestati keeldu suure agarusega. See jõuludevastane hoiak levis puritaanide territooriumile Ameerikas. Kirik kehtestas 1690. aastatel Bostonis spetsiaalse jõuluteenistuste korra, kuid paljud tsiviilvõimu esindajad vastustasid tugevalt seda sammu. Ja alles 150 aastat hiljem sai jõuludest Ameerika Ühendriikides esmakordselt ametlik püha. See toimus 1836 Alabamas” (lk 418-419).
Muidugi olid jõulud enamuses maailmas juba ammu omaks võetud. Nüüd on need nii populaarsed – rääkimata nende ärilisest tähtsusest – et on peaaegu võimatu ette kujutada, kuidas need kunagi oma paganlike seoste ja kommete tõttu ära keelati.
.
IIDSE LOOMISPÜHA TAASSÜND
Tuntud Briti antropoloog ja teadlane Sir James Frazer kirjutas klassikalise uurimuse iidsetest müütidest ja usutavadest, mis kannab pealkirja The Golden Bough (Kuldne puuoks). Tema leiud meie jõulukommete ja -tavade iidsete juurte kohta on paljastavad:
-
“… Ei saa olla kahtlust, et mithraistlik religioon [Rooma impeeriumis populaarse Pärsia päikesejumala Mithra kultus] kujutas endast tõsiseltvõetavat rivaali kristlusele, kombineerides analoogselt pühaliku rituaali püüetega moraalse puhtuse poole ja lootusega surematusele.
-
Tõepoolest näib, et konflikt kahe religiooni vahel püsis mõnda aega tasakaalus. Pika võitluse õpetlik pärand on säilinud meie jõulupühadena, mille [katoliku] kirik näib olevat otseselt laenanud oma paganlikult konkurendilt.“
-
“Julianuse kalendris pühitseti 25. detsembrit talvise pööripäevana ja seda peeti Päikese loomispühaks, sest sellest aasta murdepunktist alates hakkas päev pikenema ja päikese jõud kasvama.
-
Loomisrituaal nagu seda nähtavasti Süürias ja Egiptuses pühitseti, oli märkimisväärne. Pühitsejad sulgusid sisemistesse pühamutesse, kust nad väljusid keskööl valju karjega: Neitsi on sünnitanud! Valgus kasvab!“
-
“Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval – talvisel pööripäeval – tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest.”
-
“Mithra kummardajad identifitseerisid teda regulaarselt Päikesega, Võitmatu Päikesega nagu nad teda nimetasid; seepärast langes ka tema sünnipäev 25. detsembrile.
-
Evangeeliumid ei ütle midagi Kristuse sünnipäeva kohta ja seetõttu algkirik seda ka ei tähistanud.“
-
“Aja jooksul hakkasid Egiptuse kristlased siiski käsitlema 6. jaanuari sünnipühana ja Lunastaja sünni tähistamise tava sellel päeval levis järk-järgult, kuni 4. sajandiks oli see Idas üleüldiselt omaks võetud.“
-
“Kuid 3. sajandi lõpus või 4. sajandi alguses adopteeris läänekirik [katoliku kirik], mis polnud kunagi tunnistanud 6. jaanuari sünnipühana, 25. detsembri tõelise kuupäevana ja aja jooksul aktsepteeris seda otsust ka idakirik. Antiookias viidi see muudatus sisse alles 375 AD” (1993, lk 358).
Sir James Frazer uuris jõulukombeid ja -tavasid iidsetel aegadel ning jõudis vältimatu järelduseni: jõulud pole muud kui pärslaste ja roomlaste poolt Mithra või Mithrase nime all tuntud paganliku jumala kultuse jäänus, millele on antud kristlik nimetus.
Paganlike pühade kristlikuks muutmine võimaldab kristlikul egregoril selle arvel toituda ja tugevamaks saada.
.
ÜMBERNIMETATUD PAGANLIK PÜHA
Miks võttis katoliku kirik selle paganliku püha omaks ja nimetas ümber? Frazer selgitab:
-
“Millised kaalutlused viisid kirikuvõimud jõulupühade kehtestamiseni? Selle uuenduse motiive selgitab erakordse avameelsusega üks Süüria autor, kes on ka ise kristlane. Ta ütleb meile: “Põhjus, miks kirikuisad viisid 6. jaanuari pühitsemise üle 25. detsembrile, oli järgmine. Paganatel oli komme pühitseda samal 25. detsembril Päikese sünnipäeva, mil nad süütasid püha puhul tuled. Nendest pidustustest ja pühadest võtsid osa ka kristlased. Niisiis, kui [katoliku] kiriku doktorid nägid, et kristlastele see püha meeldis, pidasid nad nõu ja otsustasid, et tõelist sünnipäeva tuleks tähistada sellel päeval ja kolmekuningapäeva 6. jaanuaril. Vastavalt sellele traditsioonile on säilinud tava põletada küünlaid kuni 6. jaanuarini.”“
-
“Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul.“
-
“Seega ilmneb, et kristlik [katoliiklik] kirik valis oma asutaja sünnipäeva tähistamiseks 25. detsembri, et muuta paganate päikesekummardamine Tema kummardamiseks, keda nimetati Õigluse Päikeseks” (1993, lk 358-359).
Tõde jõulude päritolu kohta on selge: üks maailma vanimaid rahvapidustusi – festival, mis sai alguse päikesekummardamisest ja paganlike jumaluste austamisest – nimetati ümber ja sündis uuesti traditsioonilise kristluse populaarseima pühana.
Mida ütleks Jeesus? Kas Jeesus Kristus tunnustaks tänapäeval seda religiooni, mis väidab ennast käivat Tema jälgedes?
Mõelge selle peale: Kui te oleksite elanud Pühal Maal Jeesuse ajal ja pidanud jõule, oleksite te üksi, sest ükski tõeline kristlane ei pidanud Jeesuse maise elu kestel jõulupühi. Veelgi enam, kui te näeksite Jeesust oma apostlitega kõndimas Vana Jeruusalemma kitsastel teedel või Juudamaa tolmustel radadel ning kutsuksite neid endaga jõulupidustustel liituma, mida nad ütleksid?
Kuna Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti (He 13:8), ja kogu Kiri on Jumala sisendatud (2Ti 3:16), siis võivad nad teile meenutada, mida ütleb Jumala Sõna paganlike kommete kaasamise kohta jumalateenistusse:
-
“... Et sa nende jumalaid taga ei nõuaks ega ütleks: Kuidas need rahvad oma jumalaid on teeninud, nõnda tahan minagi teha. Sa ei tohi teha nõnda Issandale, oma Jumalale, sest kõik, mis on Issandale jäleduseks, mida Ta vihkab, seda on nemad teinud oma jumalatele… Kõigi sõnade järgi, millega mina teid käsin, peate te katsuma teha; sa ei tohi sinna midagi lisada ega sealt ära lõigata” (5Mo 12:30-13:1).
-
Jeesus ise võiks teile korrata, mida Ta ütles variseridele, kes pidasid oma traditsioone ja tavasid Jumala Sõnale kuuletumisest olulisemaks: “Seesinane rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel.
Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised” (Mt 15:8-9).
Jõulud, mida pole kuskil Piiblis mainitud, ON inimeste “käskimine“.
.
KAS SEE ON TÕESTI OLULINE?
Kahjuks tähendavad need kirjakohad, mis aitavad defineerida tõelise kristluse, suure osa tänapäeva kristlaskonna jaoks väga vähe.
Enamus maailma 2 miljardist kristlasest peavad tänapäeval jõule ja teisi piibliväliseid pühi ilma selle peale pikemalt mõtlemata.
Enamus neist ei kuluta kunagi aega, et uurida oma uskumuste päritolu, kuigi selles artiklis sisalduvat teavet on võimalik leida praktiliselt igast kaasaegsest raamatukogust või internetist. Kuigi põhifaktid jõulupühade päritolu kohta on kirjas peaaegu igas usaldusväärses entsüklopeedias, ei uuri enamus inimesi oma traditsioone ja kombeid piisavalt kaua ja põhjalikult, et näha, kas need on vastavuses Piibliga.
Eriti irooniline on näha paljudes ajalehtedes igal aastal avaldatavaid artikleid, mille on sageli kirjutanud heade kavatsustega, kuid eksiteel vaimulikud.
Nad nendivad jõulude paganlikke juuri ja sellest tulenevaid mõjutusi, kuid järeldavad, et see ei loe, sest nüüd peetakse neid pühi õilsa eesmärgi nimel. Meil jääb üle ainult imestada, kuidas nad saavad ühildada selle arusaama ülaltoodud selgesõnaliste kirjakohtadega.
***
Allikad:
Jerold Aust, The Good News Magazine, November/December 2004
https://www.ucg.org/the-good-news/christmas-the-curious-origins-of-a-popular-holiday
http://www.kubik.org/ee/Estonian/articles/Joulud%20populaarse%20puha%20huvitavad%20juured.htm
https://www.learnreligions.com/about-celebrating-saturnalia-2562994
https://bavipower.com/blogs/bavipower-viking-blog/viking-yule-viking-christmas
Kommentaarid puuduvad