Lükkas kord Surm ukse lahti ja see avanes vaikides. Maja oli pime ja ainult kaugemas toas põles tuli.
Surm hingas kergendatult – lõpuks saab ta oma töö siiski tehtud. Ta libises üle põranda ja lendas voodi juurde.
„Sa oled hiljaks jäänud!”, kostis rahulolematu hääl selja tagant.
Surm vaatas ringi. See, kelle pärast ta tuli, istus tugitoolis, riides nagu läheks ballile.
“Miks mitte voodis?”, pomises Surm vihaselt, „Kõik korralikud inimesed juba ammu magavad.”
Naine muigas. „Sind ootasin. Ei kõlba ju kauaoodatud külalist teki all vedeledes vastu võtta.”
„See olen ju mina, see kauaoodatu, sinu jaoks!”, hüüdis Surm solvunult, „Ma olen sind juba mitu kuud taga ajanud! Kuid sa ei saa ühte minutitki rahulikult paigal istuda! Millal ma ka ei tule – sind pole kodus! Küll näitusele, küll teatrisse. Ükskord ootasin sind südaööni nagu loll. Aga selgus, et sina purjutasid kuskil peol hommikuni. Kas pole häbi… sellises vanuses!?”
„On häbi”, tunnistas naine, „aga ma ei saanud minemata ka jätta. Seal oli nii lõbus! Vanad sõbrad said kokku, naersime, lõbutsesime, meenutasime möödunut…”
„Kas siis sellest polnud midagi, et need olid sinu parima sõbranna peied?”, vihjas külaline sarkastiliselt.
„Mis siis, kas pean siis nutma või?, muheles naine, „Surnud sõbranna ju ei kannatanud pisaraid, sest need rikuvad naha ära.”
„Kõik oleks pidanud teisiti olema. Sa oleks pidanud matustelt tulema, ennast halvasti tundma ja voodisse heitma. Ma oleks tulnud ja viinud su ära, kõik oleks läinud nagu kord ja kohus, sündsalt. Ma saabusin õigeks ajaks, ootasin, muutusin rahutuks, aga sina sel ajal lõbutsesid peiedel!”
„Anna andeks”, ohkas naine.
„Sinu pärast läks mul graafikus aeg üle! Aga ma ei ole ise ka enam noor! Ning ka mul muide, on närvid!
„Kas teed tahad?”, see küsimus lõi Surma põlvist nõrgaks.
„Mida?”, küsis ta naiselt üle.
„Teed. Kummeli oma, ise korjasin! Ja pirukat on, kodus küpsetatud. Võta ja kosuta end! Muide, kas äkki väike tilgake konjakit sulle? Väga rahustab närve.”
Surm püüdis tõrkuda:
„Ma ei või, tööl ma ei joo”, kuid naine lõi käega:
„Ei tohi ennast nõnda takka sundida ja kiirustada! Kas sa end peeglist oled vaadanud? Sul on näol selged üleväsimuse märgid!”
Surm ei olnud üldse mitte kunagi ennast peeglist vaadanud, sest see ei tekitanud talle mingit rahuldust.
„Ennast on vaja hoida! Vahetevahel lõõgastuda”, jätkas naine pealekäimist, valades pisikesse pitsikesse midagi venivat, „Sa ju ikkagi ka naisterahvas. Mine massaaži, lase ennast mudida, võta vanni. Ja hinge jaoks… Kuule, ega sa ei kiirusta praegu kuhugi?”, küsis ta ootamatult.
Joogi pehmendava mõju all pobises Surm, et ta on hommikuni täiesti vaba.
„Siis sõidame koos minuga! Peame pidu, lõpuks. Ma tean ühte sellist klubi, seal kõlab hommikuni imepärane džäss!…”
…Hommikul, tantsimisest undavaid jalgu vaevu järgi vedades ja teineteist toetades, vajusid Surm ja naine tuppa.
„Uuhh, elu sees pole niimoodi taintsinud!”, vajus naine tugitooli, „Võibolla peale surma puhkan. Noh, kas lähme?”
„Murrad kondid!”, vastas Surm talle kättemaksjujanuliselt, plartsatades teise tugitooli, „Tuleb sul nende jalgadega veel küllalt kaua trampida.”
Ja kergitades kulmu, seletas: „Mul on graafik! Sa oled mind jälle sellest täiesti välja löönud. Seega ootad mu ära, kannatad. Olen uppunud palju distsiplineeritumate koolnukandidaatide sisse…”
Surm tõusis raskelt, kohendas peegli ees mantlit ja punus patsi, mis õhtust saadik ära oli ununenud. Päris läve peal pöördus veel ringi.
„Järgmine kord tulen täiesti ootamatult. Ükskord, hilja õhtul… Millal sa ütlesid, selles klubis orkester jälle mängib?..”
Ehk siis jutt sellest, kui tähtis on elus tegeleda asjadega, mis su elu rõõmsaks teevad.
/Irina Podgurskaja/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
Kommentaarid puuduvad