Puu toidab ennast sellest, mis tema juurde saabub.
Ajades oma juuri sügavale maapõue, võttes vastu voogavat vihma, sirutudes päikese poole viib puu täiusele oma loomust ja sirgub suureks.
Vaata tema varjukaid lehti, millelt veejoad alla langedes jagavad elu andvat vedelikku ta juurtele.
Vaata tema tugevaid oksaharusid, need võivad sirutuda hoopis kaugemale kui meie käed.
Vaata tema toekat tüve- kas meie suudame pidevalt vahelduvate aastaaegade käes seistes olla sama tugevad?
Vaata tema juuri.
Kui paljud meist püsivad sama kindlalt?
Imada, imada, imada…. See on puu saladus.
Inimolendid teevad suure vea, kui nad end ülbelt loodusest lahutavad.
Ennast Taost eraldades sooritame me suurima kuriteo ja nagu kõik kurjategijad, kannatame ise seeläbi kõige rohkem.
Kui tunnistame endale, kuidas Tao meist läbi voolab just samamoodi, nagu puu imab endasse ja kasvab… siis ei ole me kunagi loodusest lahutatud.
*
Allikas:
Deng Ming-Dao. „Igapäeva tao. Elu tasakaal ja kooskõla”, Varrak 2008, tõlkinud Mats Ostam
Kommentaarid puuduvad