Kui ma olin veel laps, ütles vanaema mulle: „Tead, õnn, see võib olla erinev.”
Mina mõtlesin, et no mis rumal jutt. See õnn ju – see on see, kui kõik on ideaalne, kui absoluutselt kõik on hea.
Alles nüüd, aastate pärast, hakkan ma taipama. Õnn – see ei ole absoluutne, see on suhteline.
Õnn – see on see, kui ei valuta…
Õnn – kui lapsed on terved…
Õnn – kui on kellelegi oma unenägu rääkida…
Õnn – kui on kellegi peale üksinduses mõelda…
Õnn – kui on, kes mõtleb sinu peale…
Õnn – kui on kodu, kuhu tahaks tagasi minna…
Õnn – kui hinges on rahu…
Õnn – kui sinu lapsed kasvasid väärikateks inimesteks…
Õnn – kui sul on olemas hommik…
Õnn – kui sulle helistatakse lihtsalt niisama…
Õnn – see on lihtsalt õnnetuse puudumine…
Õnn… Teda on tegelikult nii palju. Aga me muudkui ootame ja ootame, mitte teades, et ta võib olla erinev.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad