Need read pärinevad Viktor Tsoi laulust „Sipelgapesa”, mis on kirjutatud 1990.aastal, aga kui praeguse aja valguses mõtlema jääda, siis aegumatut allegooriat kui palju…
„Ja algabki jälle uus päev ning autod tormavad siia-sinna.
Kuid kui juba päike pole tõusmiseks liiga laisk, siis tähendab, meie jaoks on see tühiasi…
Sipelgapesa elab:
keegi murdis jala – sellest pole midagi,
pulmadeks saab terveks, aga kui ära sureb, siis sureb…
Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse, kuid ka tõest olen ma väsinud.
Ma püüdsin leida varjupaika, kuid räägitakse, et halvasti otsisin.
Ma ei tea, milline on antud hetkel hullumeelsete protsent,
kuid kui uskuda silmi ja kõrvu, siis mitu korda rohkem.
Me võiksime pidada sõda nende vastu, kes on meie vastu.
Kuna need, kes on nende vastu, kes on meie vastu, ei saa nendega hakkama ilma meieta.
Meie tulevik – see on udu. Meie minevikus on olnud kord põrgu, kord paradiis.
Meie raha ei roni taskusse.
Ja hommik ongi käes – tõuse ülesse!”
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kuulata saab näiteks siit: https://www.youtube.com/watch?v=MtalpBUyl5I
Kommentaarid puuduvad