Tšuudid – „Põhjala esikrahvas”

„PÕHJALA ESIKRAHVAS” – TŠUUDID

Vanim elanikkond kunagise Venemaa põhjaosas tekkis hilispaleoliitikumis, st umbes 29000–25000 aastat tagasi, ajaloolaste A. A. Kuratovi, T.V. Lukjantšenko ja E.A. Saveljeva väitel.

See oli pleistotseeni (kvaternaari ajastu vanem ajastik) viimase interglatsiaali periood ja Valdai jäätumise algus.

Valdai liustiku Skandinaavia liustik sulas 10000–12000 aastat tagasi.

Veel umbes 8000 aastat e.m.a. oli Põhja pool (umbes polaaralade piiril) nagu ka Skandinaavias jääliustikke, seega sealne rahvas imbus tasapisi edasi, tundrale järgi, vastavalt sulamisele.

Põhjala esikrahvaks peavad slaavlased tšuude. See on vanavene koondnimetus läänemeresoome hõimude ja rahvaste kohta.

Sõna tšuud („чудь”) enda kohta on erinevaid tõlgendusi.

Tšuudid, kellest saami legendid räägivad, olid Arktikas ja Subarktikas tekkinud põhjarahvas, aarialaste otsesed järeltulijad, kes asusid elama idast läände taanduvate liustike järel. Aaria asunike laine Valge mere piirkonnas jagunes kaheks: selle üks haru asus edasi Läänemere äärde ning teine Barentsi ja Põhjamere kaldale.

Valge mere lõunakaldal paiknes viikingiaegsete saagade põhjal soome-ugri ajalooline piirkond – Biarmia või Bjarmia (ka Bjarmaland). Mõnede kaartide järgi aga asus see Koola ps keskel. Veel 16. sajandi esimeses pooles asus Solovetsi saartel kultuslik keskus.

Nimega „tšuud” on tähistatud teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi.

Hilisemas vene rahvakeeles on sõna „чудь” või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, aga ka Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta, 19. sajandil vepslaste kohta.

Tšuudid on praegustel maadel elanud juba umbes 10000 aastat.

Tšuudid olid Ida-Euroopas 8000-10000 e.m.a. ühed peamised asukad, haarates enda alla maad Skandinaaviast ja Põhjalast Põhjamere kaldal (saamid, hämelased, karjalased) praeguse Permi, Kuibõševi, Penza, Saraatovi, Kurski, Smolenski ja Vinnitsa aladeni (Uraali-eelsed rahvad – marid, mordvalased, udmurdid) – kuni Ob-Irtõši jõgedeni. Kaasa arvatud hilisema Moskva linna alad.

Vähemalt kuni 4. sajandini asustasid (arheoloogiliste kultuurierisuste põhjal) kogu põhjapoolset Ida-Euroopa lauskmaad soome-ugri keeli kõnelevad hõimud.

*

KIRJELDUSI TŠUUDIDE KOHTA

Meie rahvaid on kutsutud ka hundirahvasteks või karuinimesteks.

Esimesi kirjalikke teateid tšuudide kohta leiab alates 11. sajandist vene kroonikatest.

Erinevad uurijad on tšuudide kohta esinenud mainimisi tõlgendanud erinevalt.

• 

  Nende keel on tundmatu, nende antud jõgede ja paikkondade nimed on aja poolt kustutatud.

• Kasvult olid need rahvad üle keskmise või pikad. Algselt aga olid kääbikud.

• Kõik olevat olnud punapead, linalakad või põhupead. Nahavärvilt heledad või tõmmud. Heleda nahaga tšuudidel olid heledad silmad ja heledad juuksed (meenutades tänapäeva Valge mere ümber elavaid, aga ka karjalasi, vepslasi, soomlasi jne).

• Tšuudid elasid kõrgetel küngastel olevates kindlustes.

• Neid kirjeldatakse kangete šamaanide ning nõidujatena ja väga tugevatena, kes tegid kogu aeg sepatööd või istutasid metsa.

• 1000.e.m.a. oli siin aladel juba rauaaeg. Hiinlased teadsid, et tšuudi maagid teevad metallist kalu (mis põhjanaela näitavad).

• 

  Esimesed asukad olid head jahi- ja kalamehed, mistõttu asusid nad alati elama järvede ja jõgede kallastele. Kuid nad olid ka karjakasvatajad ja põllumehed.

• Läänemere tšuudid olid jahimehed-karjakasvatajad umbes 2000 aastat, Karjala-soome hõimud ja saamid 3000 aastat. Samojeedliku välimuse on saamid saanud nendega segunedes

• Tšuudid olid väga peolembesed ning naisi-emasid austavad inimesed.

• Olid töökad ja rahuarmastavad. Nad armastasid vabadust ja iseseisvust. Elasid mitte päris üksteise kõrval, aga olid sõbralikud. Kui kedagi ähvardas vaenlane, siis koondusid ja hakkasid koos vastu.

• Nad olid kõrgelt arenenud rahvas ja head sõdalased. Käisid sageli naaberrahvaid kimbutamas, ka saamisid. Neid kardeti. Põhjala rahvad ründasid 3500-4000 aastat tagasi isegi Lääne-Aafrikat ja omasid Väike-Aasias koguni 300-400 aastat kolooniat.

*

TŠUUDIDE USUND

Valdimir Napolskihhi järgi olid soome-ugri arhailisele ühisusundile omased mitmed tunnused, näiteks:

– kolmeosaline maailmamudel (üla-, kesk- ja allilm),

– arusaam jõest eri maailmade ühendajana,

– arusaam veelindudest maa toojatena ürgmere põhjast,

– arusaam kasepuust kui inimeste ja jumalate maailma ühendajast,

– arusaam kuusest kui kesk- ja allilma vahelisest vana aja liftist või eskalaatorist.

Et tšuudid olid juba 10000-8000 aastat elanud omal territooriumil, siis nende Ilm oli rikastatud zoroastrite, juudi ja kelti hõimude maagiast ja teadmistest, mis ulatusid üle Euraasia.

*

TŠUUDIDE KIRJAKEEL

Tšuudide ajalugu on olnud suuline ajalugu ning kirjakeeleks olid tšuudi ruunid, kus tähed moodustasid kohaliku keele ja sümbolid olid nõidade ja teadjate kasutada. Neil olid omamoodi tähendused, vastavalt tšuudide usundile, nende hingestatud ilma filosoofiale. Kirjutati kasetohtudele sümbolitena ja ka kaitseks. Ruunid olid kasutusel ka oraaklina, kuukalendris, hilisemal ajal sirvilaudadena, peremärkidena.

Selle ruunikeele vanus ületab 3000 aastat.

Esimesed ruunide leiud – 1200 e.m.a. Skandinaavias.

3200-3500 aasta vanused kirjad, mustrid, ruunimärgid on avastatud just neist maakohtadest, kus olid läänemere-soomlaste hõimud sel ajal. Näiteks ka tänapäeva Kreekast ja Norrast, aga ka Ülem-Jenisseis.

Tšuudi ruune kasutati juba palju varem, kui säilmetest teada, sest hingestatud ruunidega kirjad hävitati kartusest, et need hinged ilma juhita hakkavad maagilisel väel külvama segadust või lausa kurja.

Vanu Karjala ruune kirjana (tšuudi ruunid) on siiski veel võimalik leida Jaroslavlis ja Kostromas.

Rootslased hakkasid alles 2. sajandil soome hõimusid ja saame Skandinaaviast välja suruma (ristisõdadena soome hõimude vastu lõppes see 17. sajandil), võttes ühtlasi omaks tšuudide ruunid. Hiljem moodustusid Skandinaavias nende põhjal need, mida me praegu teame Põhjala ruunidena. Nii on nüüdseks nii sarnasusi kui ka erinevusi nende kahe ruunitähestiku vahel.

Tšuudide ruunikeelseid kirjatekste on kahjuks säilinud vaid lepingutena, ulatudes 5.-6. sajandisse, kus slaavidel oli veel (Balkani) glagoolitsa kreeka tähestikuga segamini ja kirillitsa tuli alles 15.-16. sajandil. Veel 13.-14. sajandil kasutasid Vene vürstid tšuude arvepidajatena ja kontaktiks kohalikega.

Seoses Põhjala kantsi Nasva (Uusikaupunki-Novgorod) langemisega ei ole hoitud meie (tšuudi) kultuuri pärandit või on see seotud sissetunginud slaavi indogrermaanliku filosoofiaga.

Nüüdseks on tšuudide ruunid põranda alt välja tulnud. On vaja, et kogu Põhjala saaks jalad alla.

*

SLAAVLASTE SISSETUNG TŠUUDIDE ALADELE

SLAAVLASED imbusid Kesk-Euroopasse 1200-1300 aastat tagasi. Nende eelajalugu on seotud pigem Kreeka ja keltidega, hiljem ka sküüdi-sarmaadi hõimudega.

Enamus Põhjala nö slaavi „linnadest” (asundused Oneega ja Laadoga ümbruses, aga ka Liivi aladel, mis sellel ajal tänapäeva Smolenskini ulatusid) olid kõik tšuudide maa-aladel olevad varjaagide (skandinaavlased/viikingid) asundused.

9. sajandil algas segaduse periood.

9. sajandil loodi Kiievi Venemaa, algas tšuudide minema tõrjumine ning slaavlased hakkasid imbuma Põhja poole, Novgorodist edasi.

Veel 10. sajandil olid Põhjas, tšuudide asundustes ainult slaavi-juudi kaupmehed ja ehitusmeistrid, hiljem hakkasid sealt tulema relvastatud malevad.

11. sajandil said tšuudidest slaavlaste vaenlased.

11./12. sajandil hakati tšuude vägisi ristiusustama.

1000 aastat tagasi olid tšuudid praeguse Tšuudi järve („Tšudskoje ozero”) ehk Peipsi järve ja Ilmajärve („Ilmeni”) ümbruse ja Põhjala soome ning karjala hõimude ja Uuralide vahel, kus nad ka „tükeldati” ristiusu ja tapatalgute tulemusel.

Vepslased ristiusustati väga vara, 10./11. sajandi piiril, karjalased 12./13. sajandil, eestlased 13. sajandil, komid 14. sajandil, saamid 15. sajandil, marid ja mordvalased 16. sajandil, udmurdid 17. sajandil.

Paljud rahvad, näiteks saamid, on jäänud siiski kaheusuliseks, nagu ka setod Eestimaal.

Veel 13.-14. sajandil kasutasid Vene vürstid tšuude arvepidajatena ja kontaktiks kohalikega.

17. sajandiks olid tšuudid Kesk-Venemaalt kadunud ja surutud Peipsi järve ümber, aga ka Mordva maile, sest alates 15. sajandist hakati tšuudi nõidu hävitama. Ja neid, kes ruune kasutada oskasid.

Veel 20. sajandi alguses korjati kokku vanad vakad (Lee, Uku, Peruni, Baldrise, Jarõla, Thori, Peko, Tõnni jne), kus olid kohalikud esivanemate kujud, mis kandsid nii väge kui ajalugu.

*

ÜLEVÕTMISEST SLAAVLASTE POOLT

Nagu öeldud, loodi Kiievi Venemaa 9. sajandil. Ilmselt nad uskusid, et uues kohas vana rahva jumalusi üle võttes ja tervitades neid sarnaselt vanadele jäävad need jumalad neile abis ustavateks. Samuti võeti nõnda üle loodusvaime (metsavaim, näkid, vetevaimud, soovaimud, koduvaimud jne).

Slaavlased võtsid kohalikelt hõimudelt palju üle, kuid hingenukkudega maagia ja libaskäimised jäid ikkagi ainult tšuudidele ainuomaseks. Samuti ilmavaade.

Veidi näiteid soome-ugri paganluse ülevõtmisest slaavi paganluse poolt:

• Ühes komide loomisloos on juttu kurja nõia Baba-Jagaa sündimisest.

• Veles oli esimeste Vene vürstide territooriumil elavate soome-ugri rahvaste seas auväärseim jumalus juba varem olnud. Enamasti merja, vessi (vepslaste ja karjalaste eellased), tšuudi, muromi rahvastel. Nende rahvaste elukoha territooriumil võib leida tohutul hulgal templeid-megaliite, üksikuid nn “Velesi kive” ja muid selle kultuse jälgi. Näiteks jumal Veles karu kujul on kujutatud Jaroslavli linna vapil. Karu on siin elanud põlisrahvaste uskumuste kohaselt Velesi enda kehastus. Seda, et Veles oli algselt soome hõimude jumal, annab tunnistust ka teine tõsiasi – merja tšuudid kummardasid 11. sajandil Velesi kivist kuju.

• Jumalanna Mokoš päritolu ulatub tõenäoliselt soome-ugri hõimude mütoloogiasse. Teda seostati Suure Ema kultusega. Mõned teadlased väidavad, et MOKOŠ võib olla soome-ugri päikesejumalanna versioon, mokša rahval. Sellest ka selle rahva nimi.

*

TŠUUDIDE RAHVAUSU SEISUND TÄNAPÄEVAL

Soome-ugri rahvastest on vist maridel kõige tugevam rahvausk, mis on saanud ka põlisusundi tunnustuse ja on Marimaal üks kolmest ametlikust usust. Marid esitlevad ennast „Euroopa viimaste paganatena“.

Nad pole küll sellistena ainsad, ent põlisusund on Marimaa külades paremini säilinud kui naaberrahvastel.

Udmurdid on maridega kõige sarnasemas seisus. Neilgi toimuvad kollektiivsed palveriitused, mis on pärandunud põlvest põlve tänaseni välja.

Iidne rahvausk oli tšuudide – selle superrahvuse kultuuri tuum.

Enamik tšuude assimileeriti slaavlaste hulka ja/või ristiusustati.

Õigeusu kirik imbus kohalikesse uskumustesse nii, et ei lõhkunud traditsioone, vaid mugandus (lõimus) oma dogmadega kohalikku ilmapilti (mis on praegugi täiesti tajutav).

Suur osa nn paganlusest läks nii aja jooksul üle õigeusku.

Õigeusu järgijatel on piinlik seda tunnistada, kuid tegelikult selgub, et nende uus religioon on pool vanadest tõekspidamistest ja ebausust. Muutusid jumalate ja vaimude nimed. Kadunud on aga vana usu heatahtlikkus.

Tšuudide mütoloogia esineb praegusel ajal veel õigeusu katte all, varjatult (vessidel, isuritel, kraasna, lutsi, seto ja saani rahvastel, ka mordvalastel, udmurtidel ja maridel).

*

TŠUUDID – AESTID

“Aestideks” ehk “estideks” on läbi aegade nimetatud Läänemere idakaldal elanud rahvaid.

Vanemate teadete puhul on raske oletada, kas on mõeldud just meie esivanemaid või varem praegusest laiematel aladel elanud läänemeresoome hõime üldiselt. 6. sajandi rooma ajalookirjutaja Jordanese teoses „Getica“ mainitakse samuti Põhja-Euroopa rahvast nimetusega aestid (Aestii).

Eesti ei kuulu indo-euroopa kultuuriruumi. Eestlased kannavad metsarahvastest hõimurahvaste kultuuri.

Isegi meie aastatuhandel on estid 3 korda praktiliselt hävinud:

1) Kristlik relvastatud invasioon 13. sajandil.

2) Liivi sõda ja katk 16. sajandil.

3) Põhjasõda ja katk 18. sajandil.

Lisaks veel kristlik-luterlikud nõiajahid Põhjalas 17.-18. sajandil. Need „nõiad” olid omal ajal tegelikult rahva Ilmapildi kandjad.

Alates kristluse sissetulekust on kombed taandunud kodudesse rituaalidena ja edasi juba legendidesse, muinasjuttudesse, kõnekäändudesse ja rahvatarkustesse.

***

Kogunud, toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.

Allikad:

http://ukhtoma.ru/chud0.html

http://ukhtoma.ru/chud2.html

https://lsvsx.livejournal.com/1695148.html

https://www.thoughtco.com/mokosh-4773684

https://www.wikiwand.com/en/Interpretatio_slavica

https://www.wikiwand.com/ru/%D0%A7%D1%83%D0%B4%D1%8C?

https://culture.pl/en/article/what-is-known-about-slavic-mythology

https://et.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1uudid

https://et.wikipedia.org/wiki/Biarmia

https://fennougria.ee/putin-tsuudid-ei-kadunud-taielikult/

http://muinasaeg.ee/aestid-ja-eestlased/

http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus06_2021.pdf

Aleksander Heintalu „Estide (tšuudide) hingestatud ilm” I ja II osa.