Ütlemisi Jiddu Krishnamurtilt

Jiddu Krishnamurti (1895-1986) oli India päritolu filosoof ja vaimne õpetaja, kes oli 20. sajandi üks hinnatuimaid mõtlejaid.

Tema vaimsed ja filosoofilised loengud ning raamatud on olnud universaalselt mõistetavad ning lähtuvad püüdlusest vaimselt vabaneda ja ärgata.

Ta rõhutas, et ta pole guru, ega tahtnud rajada uut filosoofiat.

• „Ajada mööda maailma taga gurusid ja nende süsteeme, lugeda uusimaid raamatuid sellest ja kõigest sarnasest tundub mulle täiesti tühja ja täiesti mõttetu tegevusena – te võite sõita ümber Maa, kuid nii või teisiti tuleb teil naasta iseenda juurde.

• Kas olete märganud, et armastus – see on vaikimine? Nii on, kui te hoiate käes armastatud inimese kätt, kui vaatate armastusega lapse peale, kui neelate endasse õhtu ilu. Armastusel ei ole minevikku ega tulevikku, nii nagu ka ebatavaline vaikimise seisund asub väljaspool aega, on ajatu.

• Kahjuks arvab enamus vanemaid, et nad kannavad vastutust oma laste eest, ja vastutustunne sunnib neid lastele rääkima, mida nad peaksid tegema ning mida mitte, kes nad peaksid olema ja kes mitte. Vanemad tahavad, et lastel oleks kindel seisund ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutustundeks, on osa austatusest ja väljapeetusest, mida nad kummardavad.

• Kui te otsite tõde, siis on see vaid reaktsioon, põgenemine fakti eest. Tõde on selles, mis on, aga mitte reaktsioon sellele, mis on.

• Meid ümbritsev keskkond, meie praegune eluviis nüristab ja kurnab. Kuidas saab muutuda empaatiliseks, kui loed iga päev tuhandete inimeste mõrvast, näed seda fotodel – ja seda massilist veresauna esitletakse nii, nagu oleks tegemist mingi eduka mänguga. Sellest esimest korda lugedes hakkab süda ilmselt valutama, kuid vastiku julmuse pidev kordamine nüristab mõistuse-südame, arendades immuunsust tänapäeva ühiskonna lokkava barbaarsuse vastu. Raadio, ajakirjad, filmid kurnavad pidevalt meelte paindlikkust; teid sunnistakse, hirmutatakse, surutakse süsteemi sisse ja kogu selle müra, kiirustamise ja valeideaalide keskel, kuidas jääda tundlikuks, et arendada õiget mõtlemist?

• Olevikku ja tulevikku lahutab tohutu kuristik. Ohverdades olevikku tuleviku nimel, valime ülla eesmärgi saavutamiseks ebaväärikad vahendid. Kuid vahendid määravad eesmärgi. Pealegi, kes me oleme, et otsustada, milline inimene peaks olema? Kes andis meile õiguse suunata see oma ideede raamidesse, mis on loetud raamatutest ja sündinud meie enda ambitsioonidest, lootustest ja hirmudest?

• Rikkaid ümbritseb nende oma eriline atmosfäär. Ükskõik kui haritud, sõbralikud, hästi sündinud ja rafineeritud nad ka poleks, on neis läbitungimatut ja üleolevat eemalehoidmist, seda hävimatut enesekindlust ja tugevust, mida on raske hävitada. Nad ei ole rikkuse omanikud, vastupidi, rikkus omab neid, mis on hullem kui surm. Heategevus on nende edevus. Nad peavad end oma varanduse usaldusisikuteks, korraldavad heategevusfonde, annetusi, on loojad, ehitajad, andjad. Nad ehitavad kirikuid, templeid, kuid nende jumal on kullajumal.

• Eneseväljendus ilma eneseteadlikkuseta viib agressiivse ja ambitsioonika enesekehtestamiseni.

• Vabadust pole, kui otsid tulemust, sest oled selle eesmärgi külge seotud. Sa võid olla minevikust vaba, kuid tulevik hoiab sind kinni – ka see pole vabadus. Ainult vabaduses võib avastada kõike: uut ideed, uut tunnet, uut taju. Igasugune distsipliin, poliitiline või religioosne, mis põhineb sunnil, eitab seda vabadust; ja seni, kuni distsipliin – see tähendab tegevusele allumine eesmärgipärase eesmärgiga – pimestab, ei saa mõistus kunagi vabaks.”

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.