See artikkel on jätk närvisüsteemi ülitundlikkust käsitlevale teemale kahes eelmises artiklis: 1. osa – Ühe seletamatu pikaajalise unetuse lugu. Arusaamatu psühhosomaatika 2. osa – Kuidas ma ravisin kaela, aga tervendasin hinge * Ülitundlikkus on muu hulgas närvisüsteemi kalduvus “üle kuumeneda”. Nendel inimestel on suurem tõenäosus närvisüsteemi ülestimulatsioonile. Kuid sellist “ülekuumenemist” võivad kogeda ka need, kes pole kunagi […]
Teema algust ehk 1. osa saab lugeda siit: Ühe seletamatu pikaajalise unetuse lugu. Arusaamatu psühhosomaatika Nüüd siis edasi: „Probleemid kaela ja selja ülaosaga algasid praktiliselt kohe pärast unetuse perioodi lõppu ja püsisid minus veel umbes kaks aastat. Muret tegi rinna piirkond, kael valutas järjekindlalt. Sel moel, mida minuga polnud varem juhtunud. Niipea kui olin neid […]
Üks tõestisündinud lugu: „Olin silmitsi seletamatu ja väga kummalise pikaajalise unetusega. Kolme aasta pärast, kui sellest täielikult lahti sain, leidsin vastuse küsimusele “Mis see oli?” Oli selge, et see ei olnud psühhosomaatika. * EELLUGU… Kuus aastat tagasi tutvusin oma tulevase abikaasaga. Kaheksa kuud olime lihtsalt sõbrad, siis hakkasime käima ja mõne aja pärast koos elama. […]
Paljud loomadel esinevad haigused tulenevad depressioonist. Väga paljud. Kui varem oli 50-leheküljeline raamat nendest, siis nüüd on selles 500 lehekülge. Näiteks on selles raamatus kirjas järgmine asjaolu: „Raskemeelsuse all kannatavad need loomad, kellel on küllaltki kõrge intellekt.” Muidugi ei tea me tavainimesena eriti metsloomade kohta, kuid kindlasti esineb sellist asja nii kassidel kui ka koertel. […]
Reinkarnatsiooni teooria, millesse uskusid meie esivanemad (aarialased) ja nende järeltulijad – hindud, vanakreeklased jne ütleb, et igaüks meist kehastub Universumis väga palju arv kordi, arenedes lihtsamatest eluvormidest (nagu mineraalid) ja lõpetades inglite, planeetide, jumalatega. Ja selles ahelas on planeedid, sealhulgas meie Maa, elavad eluvormid, arenenumad kui inimesed. Isegi väliselt sarnaneb Maa inimesega – selle kehal […]
Perekond on ühtne hingede energiasüsteem, mis koosneb pidevatest sugulussidemetest ühest kehastumisest järgmisteni. Neil hingesid ühendavad ühised ülesanded ja probleemid või üldised stsenaariumid. Hinge ülesandeks on eluprogrammide läbitöötlemine ja “plussi” viimine, et mitte anda neid “miinuses” olekus (või nagu rahvas ütleb: „suguvõsa needused”) edasi järeltulijatele ja sellega päästa neid tarbetutest raskustest või ebaõnnest. Perekonnas avaldab mõju […]
Juba Platon pidas Kosmost elavaks olendiks, öeldes: „Demiurg tegi ka kõiksuse elavaks, hingega ja mõistusega.” Kõiksus on nagu inimene, elusolend, koosnedes vaimust (või mõistusest), hingest ja kehast; see on ehitatud elusolendi igavese prototüübi järgi. „Inimese hingel on kolm osa: mõistus, söakus ja ihalus. Nii on see inimese hinge kui ka kosmose hinge puhul.” „Universumi arhitekt […]
Oleme loodud nii, et mida rohkem energiat anname, seda rohkem saame. Normaalne on, kui suhtes olles ja suheldes anname ise energiat, aga ka saame vastu. Kui me aga hakkame hoolitsema ainult enda eest, kardame millestki ilma jääda, haarame kõike, mis võimalik, siis blokeerime keskuse, mis ühendab meid Maa väljaga. Materiaalse ja energia ahnus sunnivad sellist […]
Silmad võimaldavad meil tajuda valgust, värve ja kujundeid, kuid see organ pole mitte ainult passiivne ja vastuvõttev. Silmad võivad muutuda ka kiirgavaks ja aktiivseks. Oma pilguga saab inimene rääkida, sisendada, mõjutada ja käskida. Seetõttu saab pilkusid määratleda žestide kategooriasse, ja sarnaselt žestidele peaks ka pilke saama ohjeldada ja kasvatada, nii et selle tegevusest oleks ainult […]
Kui teid reedetakse, see tähendab, et teid viiakse üle kõrgemale energiatasemele. See tähendab, et inimene lastakse vabaks selleks, et ta liiguks edasi. Vanast eluprogrammist lahkumisega avanevad samal ajal uued võimalused. Iga kord, kui inimene kogeb äärmuslikku valu, avaneb talle maksimaalne küllus. Läbides füüsilised kannatused, avaneb astraalne saatja, kui emotsionaalse valu, siis vaimne saatja. Vaimne pettumus […]