Istus šamaan mäe otsas ja ootas…

jimrichardson.photoshelter.com

Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Kohe-kohe pidi ilmuma see, keda šamaan ootas juba väga kaua. Lõpuks kostsid kaugelt sammud ning kohale jõudnud inimene tuli šamaani juurde ja istus tema kõrvale.

Tervitan Sind, Šamaan,” sõnas inimene aupaklikult.

Tere, teeline”, vastas šamaan.

Nad istusid vaikides, šamaan ja inimene. Istusid kaua.

Sa oled vana ja tark, Šamaan,” ütles inimene äkki, „Mulle tundub, et minu elu on olnud asjata. Et ta on täis illusioone. Tahan neist vabaneda. Ütle, kuidas seda teha?”

Aga ütle, inimene, miks sa vaatad neid illusioone?”

Ilmselt…” jäi inimene mõttesse, „Ilmselt seepärast, et ma kardan näha, mis on nende taga.”

Vaat siin ongi sulle vastus. Otsi oma hirme. Iga hirmu taga on illusioon.”

Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda 3 aastat. Kohe-kohe pidi ta jälle tulema. Lõpuks kostsid selja tagant sammud ning lauluviisi vilistamine. Jõudnud šamaani kõrvale, sõnas inimene:

Tänan Sind, Šamaan. Minu eelmisest elust ei ole jäänud jälgegi. Pere lagunes, sõpru ei jäänud, sugulased pöörasid minust ära. Aga ma olen õnnelik. Nii et tänu Sulle, Šamaan.”

Rõõm kuulda,” vastas šamaan, vaadates inimest, pilgutas silma ja küsis:

Aga kas vabanesid kõigist oma hirmudest? Kas miski sind enam ei häiri?”

Sul on õigus. Kardan. Kardan vananeda.”

Aga kust sa võtsid, et sa pead?”

No kuidas siis,” imestas inimene siiralt, „Kõik ju vananevad, mina ka pean.”

Aga kui ei pea?”, pilgutas šamaan uuesti silma.

Kas tahad öelda, et ka see on illusioon?”

Šamaan ootas mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda palju aastaid. Kuid šamaan teadis, et ta tuleb veelkord. Tagant kostsid sammud.

Tere, Šamaan.”

Tere, inimene,” vastas šamaan. „Näen, et sa oled endiselt noor ja jõudu täis.”

Jaa. Tänan Sind selle eest. Aga mul on jäänud veel üks küsimus.”

Inimene kohmetus:

Surm. Ma väga kardan surma.”

Sa ju ometi mõistsid printsiipi,” muigas šamaan.

Ah nii on see! Tähendab, surm on ka?

Jah, surm on ka.”

Aga Sina?”, tahtnuks inimene küsida, kuid peatus. Sest vastata ei saanud enam keegi. Ta istus mäetipus üksinda.

Ja sinagi.”, vastas inimene iseendale.

Kaua istus inimene mäe otsas. Väga kaua. Lõpuks tõusis ja ütles:

On veel üks asi, mida ma kardan. See ainuke asi, mida olen kartnud alati.”

Ja äkitselt kadus maailm ta ümbert.

Inimeme läks. Läks eikusagil. Ja hoidis käes pintsleid ja värve…

 

(tõlkinud Ingrid Soosaar)

Meister ja rändaja

Meistritest, tarkadest, teadjatest jt sellistest on palju mõistujutte loodud.
Kõigis neis on ivasid, mida kõrva taha panna ning püüda oma elus järgida.
Siinkohal jutt Meistrist, tema õpilasest ja rändajast.

velesovskazes.ucoz.ru

Elasid kord mägedes Meister ja õpilane, eremiidid.

Ükskord ütles Meister õpilasele:
„Täna läheme inimeste juurde ja hakkame nende küsimustele vastama.”
Laskusidki mägedest alla, tee peale, istusid teeäärde maha ja hakkasid ootama…

Varsti hakkasid inimesed tulema ja Meistrile küsimusi esitama… elu mõttest, maailma ja universumi korraldusest jne.
Aga Meister vaikis.
Kui aga tasapisi pimedamaks hakkas minema ja inimesed laiali läksid, ilmus teele rändaja.

Rändaja lähenes Meistrile ja õpilasele ning küsis:
„Head inimesed, öelge, kuidas ma saan „sinna” külakesse….”

Ning äkki hakkas Meister rääkima, hakkas seletama, kuidas sinna külakesse jõuda.
Lõpuks otsustas Meister rändurit veel saatagi, kanda tema kotte.

Kui nad olid rändurit aidanud, siis hakkasid enda koju tagasi minema, mägedesse.
Õpilane kõndis kaua ja vaikis….

Aga hiljem ei pidanud enam vastu ja esitas Meistrile küsimuse:
„Meister, miks sa täna, kui inimesed tulid ja esitasid selliseid tarku küsimusi, miks sa vaikisid?
Aga tasus vaid mingil ränduril tulla ja teed küsida, siis sa järsku hakkasid rääkima, ja vähe sellest, sa isegi otsustasid teda saata…?”

Ja Meister vastas:
„Seepärast, et terve päeva jooksul oli see ainuke inimene, kes teadis, mida ta tahab….”

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
elims.org.ua

Lugu sellest, kuidas ma surin ja uuesti ellu ärkasin

Kõigil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mõnel aga võib minna päris äärmuseni….

Siin üks tõestisündinud mõtlemapanev lugu, jutustatuna selle inimese enda poolt.

frontporch.club/galleries/coffin-flower-arrangements.html

„Kunagi ammu, Jaapanis, oli mul kohutav stress. Nii suur, et kaalusin 75 kg ja võisin terve päev pidžaamas ringi käia ega pesta 2 või 3 päeva. Isegi hambaid ei pesnud. Hiljem ei tahtnud isegi elada enam.

Sain teada, et minu jaapanlannast sõbranna peab ühte kliinikut. Ta rääkis, et seal on üks huvitav protseduur, peale mida elu muutub, justkui oleks uuesti sündinud.

Ta tuli mulle järele ja nii ma siis läksingi pidžaamas ja kodusussides koos temaga. Krunn peas. Sõitsime keskusesse sellise väljanägemisega.

Jaapanis ei pöörata sulle üldse tähelepanu. Võid kasvõi alasti käia. Kellelgi pole asja, pole aega. Kõik on oma mõtetega hõivatud. Neil ei ole kommet vaadata inimesi transpordis või tänaval. Nii vabad on.

Jõudsime kohale, täitsime paberid. Siis sisenesin sinna.

Seal seisis keset tuba suur kirst. Arst esitas mõned küsimused, mulle anti surija pidulikud riided ja ma vahetasin riided ära. Öeldi, et heitku ma pikali sisse ja tundku ennast nagu tunnevad surnud. Et kui tahan välja, siis „näe seal on nupp, vajutage sellele ja me laseme teid välja.”

japantrends.com/shukatsu-prepare-death-coffin-experience/

Heitsin kirstu pikali. Seal sees oli kummaline lõhn. No lasti õhuvärskendajat. Pehme atlassriie. Kirgast värvi. Helmed kirstu ümber nagu peab. Lamasin, vaatasin kirstu. Sees mängis matusemuusika. Ruumist paistev nõrk valgus paistis läbi pragude.

Kuulsin, kuidas mind justkui kantakse välja ja laaditakse auto peale. Hakkasin nuppu vajutama. See tuli ära. Hakkasin hõikuma, inimesi kutsuma ja olin pahane, sest ma ju ei maksnud selle eest.

Sõit kestis kuskil 10 minutit. Hakkasin juba natuke lämbuma. Siis kuulsin käsklust „Maha laadida!” Ja mind lasti nööride abil maapinnale. Kuulsin, kuidas muld ülevalt alla kirstu peale kukkus. Hääled muutusid tuhmimaks. Hakkasin hüsteerikas karjuma. Ropendama.

Peas miljon mõtet. Et olen sattunud sektantide kätte. Et nad tapavad mu. Et vihkavad välismaalasi. Kindlasti mu sõbranna on nendega mestis. Tapan ta raisa ära! Mind reaalselt ka maetakse. Hakkasin vinguma nagu siga tapmisel, jalgadega trampima.

Kõige hirmsam, et hakkasingi ära lämbuma. Nutsin, pisarad voolasid mööda põski alla kaela peale, valgusid kõrva. Lasin suurest hirmust püksi. Oli liiga kitsas, et nägu kuivatada. Lamasin nagu puuront. Käed külgedel. Kitsas kirstus. Sees haises uriini järele. Mõtlesin: „Oh jumal, ma ei taha surra!”

Seal oli kohutavalt kitsas. Umbne. Hingata polnud midagi enam. Pea hakkas ringi käima. Tundsin, kuidas hakkan jahtuma. Olin ju terve kirstu täis urineerinud, lamasin märjana enda uriinis. Külm maa, mõtlesin. Nutsin 20 minutit.

Kaotasin juba teadvust. Seisund oli hirmus. Hakkasin mõistma Gogolit ja meenus, et võibolla ärkas ta kirstus ja suri nii nagu mina praegu siin.

Silme ette ujusid pildid minevikust. Kuidas ma sünnitasin ja hoidsin kätel tütrekest. Tema esimesed sammud. Tema patsikesed, mida ma punusin iga päev. Oh jumal, ma olin oma tütre päris ära unustanud. Oma depressiooni tõttu.

Meenus, kuidas enam emale ei helistanud. Meenus, kui ilus on elu. Kui imeline. Aga näe siin ma nüüd suren kirstus. Ning mu tapavad mu armsad jaapanlased. Keda olen jumaldanud. Ehh, jaapandlased. Ehh, raisad.

Aga siin avanes uks. Nägin, et olen sellessamas ruumis. See kirst – surma illusioon. Täiesti arvutis pogrammeeritud.

Nutsin minutit 10. Vaevu rahunesin. Sõimasin ropult.

Sõbranna seisis ja naeris. Nad andsid mulle minu „surmast” videosalvestise. Kirstu sees olid kaamerad ja jäädvustasid kõik.

Peale seda protseduuri muutusin kõhnemaks, kaunimaks. Hakkasin elu armastama ja ei ole enam neid mõtteid, et tahaks surra, ei ole enam depressiooni.

Ei taha enam sinna. Tahan elada siin ja praegu. Vaat nii.

Ka teie hakkate elu armastama.”

 

 

/Autor – Nazõm Osaka/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

 

Allikas:
golbis.com

Siniste juustega naise testament

Siniste juustega 80-aastane eideke istus notari juures ja kõigutas jalgu.
„Mis asjus te meie juurde pöördusite?”
„Noh, ikka testamenti kirjutama.”
„Hästi.”

interesnoje.ru

„Kirjutage”, sättis vanaemake ennast mugavamalt toolile ja hakkas dikteerima.
„Peale minu surma anda minu aju uuringuteks. Kui ei taheta võtta, siis öeldagu, kellelt. Küll nad teavad. Kõik minu kassid, kes mul surma hetkel on, antagu laiali minu sõpradele. Kui neid ei ole enam (st sõpru, mitte kasse), siis lähevad kassid minu poja omandisse. Kõik raamatud, kui neid kellelgi vaja pole, anda raamatukokku. Aga ma väga soovitan nad vähemalt läbi lehitseda. Soovin, et mu poeg lennutaks minu tuha laiali Uus-Meremaal, mäe otsas… „

Notar köhatas: „Vabandage, kus?”
„Uus-Meremaal. Uus-Meremaal…”
„Aga see on ju nii kaugel! Miks nii keeruliselt?”
„Keeruline – see on töö kellast kellani ja tund lõunat. Poeg ei lähe selle tõttu mitte kuhugi. Kogu aeg töödes ja tegemistes kinni. Olin ise samasugune. Nüüd kahetsen. Tal on kõik ees. Aga reisides muutub elu kirkamaks. Muudab inimest. Ta ei pöördu tagasi samana, kes oli enne. Las ületab pool maakera. Vaatan, kuidas ta tagasi on kontorisse istub. Teda ei tõmba sinna enam mitte millegagi. Aga näe, teda on vaja aidata, näidata, et on olemas teistsugune elu. Millega ma hakkangi tegelema peale surma… Ei taha maa sees mädaneda. Parem lennata Uus-Meremaale…”

„Hmm…” pigistas notar huuled kokku.
„Edasi,” jätkas vana naine, „tahan, et minu lemmikkass Maruska koos minuga põletataks, nagu iidsel ajal oli… Ah see oli nali! Nali! Lihtsalt teil on kummaline ilme, vaat otsustasingi teid natuke…”
„Hirmutada?”
„Raputada”, naeratas eideke.
„Õnnestus. Hästi, aga varandus? Kinnisvara?”

„Ah, korter ja mootorratas pojale. Tõsi, mootorratast mul veel ei ole. Aga ma juba registreerisin ennast koolitusele ja ostan peagi, nii et kirjutage mootorratas sisse… Jalgratta pärandan Stepan Nikiforovitšile, kui ta veel elus on. Ta on juba ammu jalgrattale silma heitnud. Kui me temaga sõitsime, siis lõhkus ta enda oma ära, lendas vastu puud…”

Peale seda, kui eideke oli ära läinud, kuulutas notar välja pausi.
Siniste juustega külaline ei läinud peast välja.
Notar luges päranduse veelkord läbi, hõõrus silmi, et veenduda, et kõik tõesti nii oli, vaatas suurt paberikuhja laual, aga pärast haaras telefoni.
„Tere, Maša, tahtsin küsida, kas tahaksid kuhugi sõita? Tead, ma olen alati unistanud Aafrikas käia….”

/Natalia Obuhova/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©
Allikas:
golbis.com

Kuidas saada aru, et tegu on hea inimesega. Atmosfääri mõju

Kindlasti oleme tunnetanud, et ühes kohas meile meeldib ja teises mitte,
et ühe inimese heaks teeks mida iganes, teise juurest aga lihtsalt põgeneks ära,
et üks inimene on justkui halb, aga teine hea.
Kuidas teha vahet ja kuidas ise hästi hakkama saada.

banka.varenie.life

Siinkohal üks väike mõistujutt…

Kord küsiti ühelt targalt, et kuidas on võimalik ära tunda head inimest.
Tark vastas:
„Mitte selle järgi, mida inimene räägib või milline ta tundub, vaid selle atmosfääri järgi, mis tekib tema juuresolekul.
See ongi tunnistus heast inimesest.
Sest mitte keegi teine ei ole võimeline looma atmosfäääri, mis ei kuulu tema vaimule.”
/Sufi tarkus/

ATMOSFÄÄRI MÕJUST…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Elas kord naine…

Meestel üldiselt on raske mõista, mida mõtleb naine.
Ja kui ka suudab mõista, siis ei pruugi ta seda ikkagi uskuda.

Ometi on võimalik paigutada naise mõtted täiesti arusaadavalt vaid ainult mõnda lausesse.

© Anastasiya Lykhina fresher.ru

Siin seeria filosoofilisi, veidi iroonilisi lühijutte, mis aitavad naistel iseendas selgusele jõuda.

Sest tõenäoliselt tunneb nii mõnigi enda mõne järgneva kirjelduse järgi ära.
Või kellegi teise.

1.
Elas kord üks naine. Ta unistas tantsima õppimisest, aga lähenes oma unistusele liiga aeglaselt, sest oli laisk.
Juhtus, et ta tõusis kell 7 hommikul, äratas lapsed, viis need kooli-lasteaeda, laadis nõudepesumasina, pesumasina, jooksis poodi, valmistas lõunasöögi, töötas natuke, kuulas õhtul oma mehe juttu, kontrollis laste koduseid koolitöid, luges õhtujuttu, pühkis põranda.
Aga pärast vedas end voodisse ja oli väga kurb, et ikka tantsida ei saanud.
Laisk! Mis ikka enam rääkida.

2.
Elas kord üks naine. Oli tal väga vaene sisemine maailm, kitsa sissepääsuga, justkui pilu metroojaamas mündi sissepanemise masinas.
Uued inimesed mahtusid sinna ainult siis, kui neil mõlemad käed otsast ära lõigata, aga vahel ka pea.
Sedasi siis saagis naine inimestel maha kõige huvitavamad kohad, tassis nad oma maailmapilti ja istus siis igavledes.. et kõik inimesed on ühtemoodi ja kellegagi pole rääkida.

3.
Elasid kord kaks naist. Ühel oli kvaliteetne kleit, mis oli õmmeldud tüüpilisest kangast lähimas trikotaaživabrikus.
Ta ostis selle müügiputkast.
Aga teisel oli enda õmmeldud, oma kogemuste põhjal. See ei maksnud palju.
Esimene naine arvas, et iseõmmeldud kleit näeb täiesti ebasobiv välja, sest rõhutab liigselt figuuri.
Aga teine naine seisis rõdu peal, kuulas mere kohinat ja imetles kuud.

4.
Elas kord naine. Tal ei olnud ei häbi, süütunnet ega südametunnistust. Aga kõik ülejäänu oli olemas.

5.
Elas kord üks naine. Ta jooksis depressiooni tõttu kõik aeg ringi. Tööle, töölt, sportima, õppima, meeste vahet.
Aga ükskord libastus ja kukkus jooksu pealt depressiooni kohe kauaks ajaks.
Lebas seal ja lebas, kuni küll sai. Kukkus depressioonist välja, kunstnikuks tagasi.
Sellest ajast saadik ei jookse naine enam kuhugi.
Istub rahulikult kodus ja maalib, õlivärvidega.

6.
Elas kord naine. Ta mõtles, et valitseb kogu maailma.
Aga selgus, et ta lihtsalt pingutab, püüdes kontrollida seda, mis temas ei sõltu.

7.
Elas kord tüdruk. Keegi temaga ei mänginud.
Tüdruk oli väga häiritud, kuni taipas, et ta ise kellegagi ei mängi. Ja hakkas.

8.
Elas kord naine. Ükskord väsis ära. Istus ja mõtles, mida teha. Aga teha ei olnud vaja midagi.

9.
Elas kord naine. Ta mõtles, et teda tõmbavad mehed, lilled ja liblikad. Aga pärast selgus, et teda lihtsalt tõmbab.

10.
Elas kord naine. Nagu pioneer.
Alati valmis, alati oli tal õigus, alati esimene, alati pidas oma sõna, alati näitas eeskuju.
Lühidalt… temaga oli väga raske…

11.
Elas kord naine. Ükskord öeldi talle, et ta on loll ja peast segane.
Saadeti teadjanaiste juurde õppima.
Aga esimene teadjanaine oli liiga hõivatud, niiti nõela taha ajades.
Teine vedeles terve päev vannis ega ilmunudki välja.
Kolmas ainult tantsis ja naeris kogu aeg.
„Lollid, peast segased!”, mõtles naine. Ja rahunes.

12.
Elas kord naine. Ükskord ta taipas, et on õnnelik.
Ja siis istus õhtuti köögis ega teadnud, kuidas selle õnnega hakkama saada.

13.
Elas kord naine. Sündis juba inetuna.
Nuttis ja nuttis ja otsustas hoolitseda enda nagu kaunitari eest: pesta, kammida, kingitusi osta, riietuda vastavalt.
Nii siis elas – ning läks mehele.
Mees võttis temalt riided seljast, aga seestpoolt osutus ka ilus olema.
Ja mitte keegi isegi ei imestanud. Peale selle naise enda.

14.
Elas kord naine. Töötas palju ja vähe magas.
Siis otsustas osta endale sooja mantli ja kalli auto, istmesoojendusega.
Juhtus, et läks kodunt välja kell 5 hommikul, sooja mantlisse mässitult, istudes uhkesse autosse, soojendusega istme all, püüdes naeratada mõttes iseendale.
Ja justkui isegi õnnestus.
Aga magada tahaks ikka.

15.
Elas kord naine. Ta otsis kõiges tüssamist.
Ja leidis.

16.
Elas kord naine. Ta armastas reeta ennast teiste nimel.
Ja et see oleks õigustatud, otsustas ta reeta ennast lähedaste inimeste ja raha nimel, mille kulutas jälle lähedaste heaks.
Aga pärast solvus väga, et lähedased inimesed ei reeda ennast tema heaks.
Ja üldse ei taha ennast reeta.
No on ikka reeturid!

17.
Elas kord naine. Väga šikk.
Liiga noobel, et emmata kedagi tantsupeol, tantsida öösel rannas, juua veini võõrastega, armuda „pahasse poissi”, naerda rumalate naljade üle, tegeleda tühja-tähjaga.
Pärast sai vanemaks, küpses, loobus olemast selline šikk ja noobel ning lubas endale.
Aga millegipärast muutus sellest veel nooblimaks ja uhkemaks.

18.
Elas kord naine. Kogu aeg jooksis ringi, sahmerdas. Nii ei jõudnudki midagi.

19.
Elas kord mees. Mõistis naisi väga hästi.
Käis paljude nendega, ikka uute ja uutega, valimatult.
Ükskord juhtus talle täiesti arusaamatu naine.
Nii arusaamatu, et ta mõtles ja mõtles ning otsustas naiseks võtta.
Et oleks mugavam selgusele jõuda.

 

/Aglaja Datešidze, psühhoterapeut/

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
adme.ru

Jutustus kahest kannust

Igaühel meil on oma päris erilised omapärad ja puudused, mis teevad meie elu huvitavaks ja elamisväärseks.

pixabay.com/en

Oli ühel vanal naisel kaks suurt kannu. Need kumbki rippusid tema õlgadel oleva kaelkookude vastasolevates otstes.

Ühel neist oli suur mõra, aga teine oli täiesti terve ning mahutas alati täiskoguse vett.

Selle pika tee jooksul, mis oli jõest majani, tühjenes katkine kann alati poolest saadik, nii et vett jäi järgi ainult pool kannu.

See juhtus kahe aasta jooksul iga päev – vana naine tõi koju ainult poolteist kannu vett.

Veatult terve kann oli alati oma töö üle väga uhke, aga vaene praoga kann häbenes oma puudust ning oli häiritud, et tema suudab teha ainult pool sellest, milleks ta loodud oli.

Kahe aasta möödudes oli praoga kann veendunud oma äärmises puudulikkuses ja ta pöördus vana naise poole:

„Mul on häbi oma mõra pärast, mille tõttu kogu teekonnal sinu majani voolab vesi maha.”

Vana naine muheles:

„Kas märkasid, et sinu teepoolel kasvavad lilled, aga teise kannu teepoolel mitte?

Sinu teepoolele külvasin ma lillede seemneid, sest teadsin sinu puudusest.
Nii kastad sa iga päev neid, kui me koju läheme.
Kahe aasta jooksul olen ma saanud murda neid imelisi lilli ja kaunistada nendega lauda.
Kui sa ei oleks olnud selline nagu sa oled, siis sellist ilu ei oleks olnud ega oleks olnud ka meie majal sellist au.”

 

Õppige mitte ainult vaatama, vaid ka nägema!

Igaühel on oma päris erilised veidrused ja puudused.

Aga on ka eripärad ja praod, mis teevad meie elu vaid huvitavamaks ja elamisväärsemaks.

Lihtsalt on vaja võtta kõiki nagu nad on ja näha selles head.

Niisiis, kõik praoga kannus sõbrad, rõõmustage imeliste päevade üle ja ärge unustage nautida lillede lõhna teie teeraja poolel!

 

Tõlkinud Ingrid Prass / Soosaar

CopyRight ©

Ma tahan elada koos väga inimlike inimestega

„Mu hing kiirustab.
Ma lugesin kokku oma elatud aastad ning avastasin, et mul on jäänud elada vähem kui juba elanud olen.

рабцун.рф

Tunnen ennast selle lapsena, kes võitis karbitäie komme.
Esimesed kommid sööb mõnuga, aga kui taipab, et on jäänud vaid veel mõned, siis alles hakkab tõelise naudinguga mekkima.

Mul ei ole aega lõputute konverentside jaoks, mis on pühendatud seadustele, eeskirjadele, protseduuridele ja sisemistele reeglitele, teades, et mitte miski ei saa saavutatud.

Mul lihtsalt ei ole aega välja kannatada absurdseid inimesi, kes peavad end ülal vanusele mitte vastavalt.

Mul ei ole aega võidelda keskpärasusega.
Ma ei taha olla koosolekutel, mis on seda täis.

Ma ei kannata manipulaatoreid ja oportuniste.
Mind muudavad rahutuks kadedad inimesed, kes püüavad halba valgusesse asetada endast palju andekamaid, et haarata endale nende positsioon, anded ja saavutused.

Mulle on jäänud liiga vähe aega, et arutleda pealkirjade üle.
Ma ei taha seda, sest minu hing kiirustab. Liiga vähe on jäänud komme minu pakendis.

Ma tahan elada inimestega, kes on väga inimlikud.
Inimesed, kes suudavad naerda oma eksimuste üle, kes on saavutanud oma edu.
Inimesed, kes mõistavad oma kutsumust ega peida end oma kohustuste eest.
Need, kes kaitsevad inimväärikust ja tahavad olla ainult tõe ning õigluse poolel.
See on see, mis teeb elu selliseks, et ta elamist väärt on.

Ma tahan end ümbritseda inimestega, kes teavad, kuidas puudutada teiste inimeste südant.
Inimestega, kes läbi raskete katsumuste elus on õppinud kasvama ja kes säilitasid õrnad hinge puudutused.

Jah, ma kiirustan, ma kiirustan elama intensiivsusega, mida võib anda ainult küpsus.

Ma püüan mitte raisata ühtainumastki kommi, mis mulle on jäänud.
Olen kindel, et nad saavad olema palju maitsvamad, kui need, mis ma juba ära olen söönud.

Minu eesmärk – jõuda lõppu, iseendaga kooskõlas, oma lähedastega, oma südametunnistusega.

Teie arvasite, et teil on kaks elu, ning siis äkki mõistate, et teil oli ainult üks…”

 

Mário de Andrade

 

Tõlkinud Ingrid Prass / Soosaar.
CopyRight ©

 

Allikas: sobiratelzvezd.ru

Sa teesklesid kaua, et oled õnnelik

Elust endast:

„Ma imestasin alati, et miks ma tunnen suurt igatsust, kuigi ta on minu kõrval. Pärast lahkuminekut nutsin igatsusest. Ükskord aga nägin ennast maailmaruumis ja karjusin pimedusse selle, kui väga teda igatsen. Ja mu pilk leidis mitte tema, vaid millegi muu. Sain aru, et ma igatsesin enda järele, selle enda osa järgi, mida ma ei lubanud temaga suhtes avalduda…”

KIRI SINULE…

thecenter4lifechange.com

Kartes teda ära hirmutada, tegutsesid sa nii nagu alati.
Sa tegid ennast väiksemaks…

Sa tunnetasid alati, et sa oled tema jaoks liiga hea oma süttiva südame ja nakatava naeruga, oma avatud meele ning tunnete vaos mitte hoidmisega.

Tema jaoks, kes ta armastas, et kõik oleks kerge ja lihtne. Et ei oleks midagi tõsist, ei midagi sügavat, ei midagi keerulist. Mitte midagi, mis sunniks teda mõtlema ja tunnetama.

Kartes teda ära hirmutada, käitusid sa nii nagu alati. Sa tegid ennast väiksemaks.

Tükike tükikese järel kiskusid sa endast need osakesed, mis, nagu sa arvasid, on tema jaoks liiga keerulised. Seejärel aga panid sa need vana kasutatud raamatu lehekülgede vahele. Selle raamatu, mis varjab kõiki sinu osasid, mida sa kardad maailmale näidata.

Sa tegid ennast palju juhitavamaks, palju arusaadavamaks, palju kergemaks suhtlemisel. Sest kui see on see, mis laseb tal sind vastu võtta ja sind tahta, siis võibolla osutub see ükskord selleks, mis lubab tal sind armastama hakata.

Sa teesklesid kaua, et oled õnnelik.

Ning vahel tundus sulle endalegi, et sa olid tõesti selline. Aga vahel need ärakistud osakesed kutsusid sind, ja siis igatses su keha neid tagasi, et saada jälle täisväärtuslikuks. Selle peale vastasid sa neile: „te olete liiga keerulised, te ainult hirmutate ta minema, kui jälle minuga ühinete.”

Sa püüdsid ennast veenda, et sa võid elada ka nii, lihtsalt nagu kummitus – ei keha, ei hinge. Aga sa tundsid ennast tühjana, tühjaks tehtuna ja kurnatuna. Ja veel tunnetasid sa ennast kaalutuna, sest sa püüdsid vastu pidada viimaste jõuvarudega.

Sa vajasid neid enda osakesi, mis hoidsid sind paigal ja mis tegid sind üheks tervikuks.

Ja nii, tükikese kaupa, kord korraga, hakkasid sa ennast taastama. Aeglaselt, vaikselt. Ehk ta ei märka? Ja isegi kui märkab, võibolla ta sellest hoolimata õpib armastama neid sinu täiendavaid osasid?

Mida täisväärtuslikumaks ja terviklikumaks sa muutusid, seda raskem oli varjata oma tõelist natuuri. Tasapisi hakkasid sa jagama seda, mis oli kogunenud su südamesse, ütlema välja oma mõtteid.

Ennastunustavalt naerda, lubada endale rõõme, kurbust, raevu, entusiasmi, hirmu, kindlameelsust, armastust – kõiki oma emotsioone – endast välja voolata lasta. Nagu vesi, mis pisaratena su silmist voolab, mida ta alati kartis.

Sa tõid endale tagasi oma kujutluse, kire, loomingulisuse, intellekti, keerukuse, intuitsiooni, oma metsiku hinge ja pöörase südame.

Sa said selleks, kes sa oleks pidanud olema alati.

Aga tema läks seejärel minema…

Sind sai liiga palju.

Sa süüdistasid end selle eest, justkui oleks teinud midagi mitte nii nagu vaja. Kui sind oleks vähem olnud. Kui sa oleks need enda osad hoidnud saladuses. Kui sa ei oleks teda ära hirmutanud.

Ei, kallis sõber…

Sa ei olnud tema jaoks liiga hea.

Tema oli sinu jaoks liiga lihtne. Teda ei olnud sinu jaoks piisavalt.

Sa vajasid kedagi suuremat, keda ei ole nii lihtne ära hirmutada nagu last.
Sulle on vaja inimest, kellel oleks sõjamehe süda, kes oleks julge, truu, kartmatu ja tugev. Kes oleks sügav, kirglik, universumi keerukusega täidetud.
Nagu sinagi.

Võibolla sa leiad ta. Aga võibolla ka mitte. Igal juhul ei oma see tähtsust.

Sest tema – ei ole sinu romaani kangelane.

Ja see on tõsi.

Sest sina oled täiuslik. Kõik, mis sulle on vaja, asub sinu sees.

 

Kathy Parker
kathyparker.com.au

Tõlkinud Ingrid Prass.

Allikas:
lessonslearnedinlife.com
cluber.com.ua

Kes armastab oma isa kõige rohkem?

Oli kord hõim. Selle juht oli küll vana, aga tugev endiselt.
Tal oli kolm täiskasvanud poega. Hommikuti tulid nad isa juurde ja kummardasid.

foto: Ольга Волкова, nat-geo.ru/photo/932214/

– „Isa, sinu tarkus hoiab meid elusana!” – sõnas vanim poeg.

– „Isa, sinu mõistus suurendab meie rikkust!”, teadustas keskmine poeg.

– „Tere, isa!”, ütles noorim poeg.

Isa noogutas meelitatult, aga noorima poja sõnad panid teda kulmu kortsutama. Hiljem läks isa koos jahimeeste ja ühe pojaga jahile. Ainult noorimat poega ei võtnud ta kunagi kaasa.

– „Sina aita siin naistel juurikaid koguda,” – käskis isa noorimat poega.

Noorim poeg tahtis küll ka jahile minna, aga ei tohtinud ju juhi käsku rikkuda.
Ükskord haavas karu juhi kätt. Kogu hõim rõõmustas suure saagi üle, aga juht läks peolt minema, sest tema käsi valutas kõvasti.

Hommikul tulid pojad isa juurde ja nägid, et too on teadvuseta. Käsi oli üles paistetanud ja punetas.

Vanemad pojad teadustasid kohe kõigile, et juht haigestus veremürgistussse, et sellest haigusest pääsu ei ole ja et on vaja valida uus juht. Vanemad pojad pakkusid ennast uueks juhiks, kiites oma väärtusi. Hõimu liikmed otsustasid nädala pärast korraldada vendade vahel võitluse, et kes võidab, see saab ka uueks juhiks.

Samal ajal ravitses noorim poeg isa taimeürtide ja -juurikatega. Ta oli korjamise ajal nende omadusi hästi tundma õppinud. Isal hakkas parem ning ka paistetus alanes.

– „Alles haigena saad sa tundma, kes armastab kõige tugevamini”, ütles isa noorimale pojale.

Kui tuli võitluse päev, tuli isa majast välja täies sõjavarustuses ning teatas karmilt:

„Mina olen hõimu juht ja olen seda surmani, aga peale mind saab juhiks minu poeg!”

 

/Aleksander Lopatin/

 

Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©