Igaüks vajab sellist inimest… Öeldakse, et maailmas on eriline inimene. Ta ilmub sinu kõrvale, kui oled meeleheitel. Sellist inimest on meil kõigil väga vaja! Tema on see, kes näiteks võib istuda su kõrval väikebussis: – kui su elu korraga kokku variseb, – kui sinu isiklik rist muutub seljas kandmiseks liiga raskeks, – kui sinu käed […]
Ennustas kord tänavamustlane ühele 16-aastasele neiule, et ta ei abiellu kunagi. Aga kui neiule abieluettepanek tehti, oli ta nõus. “Olgu,” ütles ta, “vähemalt olen pruut.” Kuid neiu jaoks ootamatult pulmad toimusid. Paaril polnud kaua aega lapsi. Arstid diagnoosisid noorel naisel parandamatu viljatuse. Aga äkki jäi ta rasedaks. „Te ei kanna last tähtajani välja, see on […]
Ostis kord mees endale uue maja – suure ja ilusa, suure viljakandva aiaga. Aga seal lähedal, vanas majas, elas kade naaber, kes püüdis pidevalt tema tuju rikkuda. Küll viskas prügi värava ette või tegi muid vastikuid asju. Ühel päeval ärkas mees heas tujus, läks verandale, aga seal oli ämber solgiveega. Võttis mees ämbri, valas solgivee […]
Laps vaatab, kuidas vanaema kirja kirjutab ja küsib: „Kas sa kirjutad minust?” Vanaema lõpetab kirjutamise, naeratab ja ütleb lapselapsele: „Arvasid ära, kirjutan sinust. Aga tähtsam pole mitte see, mida ma kirjutan, vaid see, millega ma kirjutan. Ma soovin, et kui sa suureks kasvad, oleksid nagu see pliiats…” Laps vaatab uudishimulikult pliiatsit, aga midagi erilist ei […]
Väike ümberjutustus (mälu põhjal) kunagisest ulme- või utoopialõhnalisest fantaasiajutust. Tuleb vanaisa kusagilt kaugelt külakolkast külla oma lapselapsele. Lapselaps elab moodsas tulevikulinnas, mis on suure kupli all. Seal on pidevalt soe ja mõnus olla ning peaaegu kogu töö teevad ära robotid. Vanaisal viskab kiiresti selline elustiil üle. Ta sõimab pidevalt lapselast, et see on täielik äpu […]
Mõnikord võib üks väike muinasjutt asendada 10 psühholoogi konsultatsiooni… Jooksis kord Tüdruk üle päikesest valgustatud heinamaa. Ta kandis valget pitskleiti, kiharates olid roosad paelad ja käes hoidis ta liblikavõrku. Tal oli lõbus ja hea. Aga siis nägi ta suurel rohelisel takjalehel tohutut kärnkonna, kes oli kaetud tüügastega. “Milline kole kärnkonn,” ütles Tüdruk vastikustundega. “Köh-köh,” köhatas […]
Ühel päeval tuli õpilane Meistri juurde ja küsis: „Õpetaja, sa oled nii tark. Ja rahulik. Sa ei saa kunagi kellegi peale vihaseks ega solvu. Aidake mul ka selline olla.” Õpetaja naeratas kavalalt ja palus õpilasel tuua ühe kartuli ja läbipaistva koti. “Kui sa saad kellegi peale vihaseks või solvud,” ütles õpetaja, “siis võta see kartul.” […]
Ükskord ammu elas vägev šahh. Ta käskis ehitada suurepärase lossi. Seal oli palju imelist. Muuhulgas oli palees ka saal, kus kõik seinad, lagi, uksed ja isegi põrand olid peeglist. Peeglid olid ebatavaliselt selged ja külastaja ei saanud kohe aru, et tema ees on peegel – need peegeldasid objekte nii täpselt. Lisaks olid selle saali seinad […]
Vanaema asetas alati aknalauale klaasi sisse kas rohulible, oksakese või kasvõi sibula. Kõik muudkui kasvas. Ta sibas kiiresti mööda kööki, kuivetu, hallipäine, suutis välkkiirelt kapsast hakkida, kõrbenud kuivikutest kalja teha, kana rookida. Ise laulis sinna juurde. Kuid mõnikord võttis ta rohuliblega klaasi kätte ja vaatas seda kaua aega. Kui küsisin, miks talle seda nii väga […]
Seal kuskil kaugel-kaugel mägede taga laiub ääretu meri. Mere sügavuses lebab vana draakon. Aga keegi maailmas ei mäleta ega tea, kui vana ta on ja kui kaua ta seal juba lamab. Isegi halastamatu aeg ei ole draakoni meelt häguseks muutnud ega lõdvendanud tema küüniste haaret. Ta silmad on jäänud selgeks ja soomus läbitungimatuks. Draakon lebab […]