Kord läks üks kaktus õitsema

http://zvez-dec.ru/odnazhdy-v-kvartire-u-molodoj-zhenshhiny-rastsvel-kaktus-rasskaz/

Ükskord läks ühel noorel naisel kodus kaktus õitsema.

Enne seda vedeles see kaktus 4 aastat aknalaual, sarnanedes tusase majahoidjaga, kellel habe ajamata on jäänud.

Ja nüüd äkki selline üllatus…

Imelik, et mind peetakse tigedaks südametuks mõrraks”, mõtles naine. „See ei ole tõsi, tigedatel inimestel kaktused ei õitse.”

Meeldivate mõtetega õitsvast kaktusest astus naine metroos kogemata sünge mehe jala peale. Mehe märkuse peale ei karjunud naine nagu tavaliselt solvunud näoga: „Kui te juba olete selline härrasmees, siis võtke takso!”

Ah”, – naeratas ta: Ärge palun solvuge mu peale, mul polnud kuskilt kinni hoida. Kui tahate, astuge mulle ka jala peale ja oleme tasa.”

Sünge mees neelas selle alla, mida kavatses naise kohta öelda. Ta väljus oma peatuses metroost ja ostis ajalehe. Selle asemel, et olla müüjaga ülbe, kes sattus segadusse raha tagasiandmisega, ütles ta naisele:Pole hullu midagi. Lugege veel kord üle. Ma ei ole ka nii vara hommikul matemaatikas tugev.”

Müüjatar, kes ei oodanud sellist vastust, muutus mõistvaks. Ta andis pensionärile tasuta kaks vana ajakirja ja terve hunniku vanu ajalehti. See pensionär oli vana klient, kes armastas väga ajakirjandust lugeda, kuid sai muidu iga päev ainult ühe odava ajalehe osta. Muidugi, müüja oleks pidanud müümata jäänud kauba maha kandma, aga igasugustest reeglitest saab mööda minna.

Rahulolev vanamees läks koju hunniku lehtede ja ajakirjadega. Kohates ülemise korruse naabrinaist, ei korraldanud vanamees talle skandaali teemal: „Teie laps trambib nagu elevant mööda korterit ja ei lase puhata. Vaja on paremini kasvatada”, vaid vaatas ja imestas:

Küll tütreke on ikka kasvanud. Ei saa kuidagi aru, kelle moodi ta rohkem on, kas teie või isa, kuid kindlasti saab temast kaunitar. Mul on hea silm.”

Naabrinaine viis lapse lasteaeda, tuli registratuuri tööle ega hakanud karjuma rumala vanamuti peale, kes tuli täna arsti vastuvõtule, mis oli tegelikult eile. Naine vaid ütles:

No hea küll, ärge muretsege, ma ka vahel unustan oma asju. Te istuge natuke, ma küsin arstilt, äkki ta ikka saab teid vastu võtta.”

Vana naine, saades vastuvõtule, ei hakanud nõudma efektiivset, kuid kallist ravimit, mis hetkega suudab ravida kõik haigused. Ega hakanud ähvardama, et kaebab igale poole kuni kohtuni välja. Ta vaid ohkas ja ütles:

Ma pole mõistust veel päris kaotanud, mõistan, et vanadust ei ravita, aga teie, arst, vabandage mind, et vean ennast pidevalt teie juurde nagu tööle.”

Aga õhtul koju suunduvale arstile meenus äkki vana naine ja tal hakkas temast kahju. Ta taipas äkitselt, et elu oma tavalises sebimises lendab mööda, ja äkilisele emotsioonile alistudes peatus lähimas supermarketis, ostis lillekimbu, kreemist roosidega tordi ja sõitis hoopis teises suunas. Ta sõitis maja juurde, läks üles kolmandale korrusele ja koputas uksele.

“Ma siin mõtlesin, et miks me kõike jagame, nagu lapsed, kes mängivad liivakastis. Ma ostsin sulle tordi, kuid panin kogemata oma kohvri selle peale ja tort läks lömmi. Kuid see pole hirmus, sest maitset see ei mõjuta. Ostsin sulle lilli ka, aga need said ka natuke väntsutatud sellesama portfelli poolt. Aga äkki nad toibuvad?”

Kindlasti toibuvad,” vastas naine, “me elustame nad. Aga mul on uudiseid. Kujuta vaid ette, ma ärkasin täna üles, vaatasin akent, aga seal oli mu kaktus õide puhkenud. Kas näed?

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Allikas:

http://zvez-dec.ru/odnazhdy-v-kvartire-u-molodoj-zhenshhiny-rastsvel-kaktus-rasskaz/

Mis on vananemises kõige hirmsam…

theepochtimes.com

– Kas tead, mis tundub vananemises kõige hirmsam?

– Mis siis?

Sa muutud nähtamatuks. Nooruses oled sa midagi: oled ilus, kole, tugev, atraktiivne, hirmutav, seksikas… Vanusega kaob see kõik ära. Sinust saab järgmine hästi kulunud pintsakus vanamees või kampsunis eideke. Sa muutud nähtamatuks. Läbipaistvaks… Lihtsalt nii tundub. Kas just kõigile, aga…

Jah, nii on. Aga kuidas see juhtub?

Kipub nii olema, et vanaemade ja vanaisade kõige iseloomulikumaks individuaalseks omaduseks saab vanus. Vanainimeste kohta ei räägita, et ta on näiteks insener või raamatupidaja. Öeldakse, et ta 76-aastane või juba peaaegu 80-nene.

Peale teatud vanuse saavutamist väheneb järsult nende inimeste hulk, kes tundsid eakat inimest, kes teadsid, kes ta oli, mida oskab, mida armastab, kuidas elab. Tema kolleegid ja sõbrad kas siis surid ära või muutusid praktliselt väheliikuvaks. Nad väljuvad kodunt ainult selleks, et minna lähimasse poodi ega kohtu enam üksteisega.

Lapsed oma sõpraderingiga on läinud kaugele elama ning armastavad „esivanemaid” ainult mobiiltelefonis. Vana trepikoda täitub aina uute naabritega. Ning ka poodi ei ole jäänud tuttavaid müüjaid.

Õueseltskond teab eakate kohta ainult korterinumbrit ja vanust. Kaks numbrit. Keda huvitavad numbrid? Paremal juhul aitavad nad kotti ukseni kanda ja ukse ette maha panna. Ja mis toimub ukse taga, kellelgi pole seda teada vaja.
Van
ainimesed nimetu maailm.

Sageli me ei mõista, milline vaakum järk-järgult ümbritseb meie vananevaid isasid ja emasid. Me ei saa aru, miks ema helistab meile viis korda päevas ja segab sellega meid väga. Miks isa nõuab arvestust asjade kohta, mis teda üldse ei puuduta … Vanad tahavad lihtsalt, et keegi neid hääle järgi ära tunneks. Nii siis helistavad, kardavad seda ühendavat niiti kaotada. Kiirustavad seda niiti ära kasutama, kuni ta veel katkenud pole…

Elasin lapsena suures majas. Igas trepikojas oli meil oma “vanaema”. Ei, see oli kellegi teise vanaema, kuid kogu trepikoda kasutas vanaema-teenuseid. Tema kätte jäeti väikeste laste jaoks võitmeid hoiule, kui nad tulid koolist siis, kui vanemad olid veel tööl. Võtmed pandi tema vineerist lauakesele esikus. Sinna jäeti ka paberilehekesi teadetega, kodustele edasiandmiseks. Lõpuks unustavad ju lapsed alati kõik (kõigil polnud siis kodutelefone, mobiiltelefonist rääkimata). Vanaemal olid laua peal suurel paberitükil võtmehoidjad numbritega. Alati andis need lastele üle koos õpetlike meeldetuletustega. Õppisin muusikastuudios akordionit mängima. Ta teadis meist rohkem kui meie vanemad. Vanaema elas teisel korrusel. Suvel, et mitte enda koju kõrgemale korrusele minna, jooksime sageli õuest tema juurde, et juua saada. Ja vanaema tõi asjalikult meile maitsvat kraanivett täis emailitud kruusi.

Aga pärast saime me suureks. Vanemad ei kartnud enam, et kaotame koolis võtmed ja andsid need meile kaasa. Õppisime ise lõunaks toitu valmistama. Vanaema trepikojas juures muutus tarbetuks. Seetõttu ei pannud me tähele, kuidas ta kadus.
Ja nüüd mõtlen, et ma isegi ei teadnud, mis ta nimi oli …

 

/Boris Sav/

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Kalamees ja paat

needpix.com/photo/1331652/boat-river-evening-summer-retro-vintage

Elas kord jõe kaldal kalamees koos oma perega.

Kunagi oli neil elu päris hea, aga need ajad jäid selja taha. Nüüd tõi jõgi üha vähem kalasid, varustus oli räsitud ja kuna uut paati polnud millegi eest osta, pidi kalur seda peaaegu iga päev parandama.

Ükskord läks nende kodust mööda üks vanamees ning küsis kalamehe käest öömaja. Ta võeti rõõmsalt vastu, anti süüa, kuigi endalgi kõigile vaevalt jätkus, lasti magada majas kõige mugavamas kohas.

Hommikul minekule sättides küsis vanamees, et millega saaks ta tasuda ööamaja ja söögi eest. Nähes, et vanamees ei ole rikas, muheles kalamees ainult ning ütles:

Näen, sa oled tark mees, oled paljugi näinud. Anna mulle nõu, kuidas vaesusest välja saada. Sellest on küllalt.”

Hea küll”, nõustus vanamees, „Et vaesusest välja saada, lase oma paat jõe põhja!”

Ütles nii ja läks. Rohkem teda ei nähtud.

Ei mõistnud kalamees sellist nõu, kehitas ainult õlgu: „Võibolla on vanamees peast loll? Kuidas ma uputan oma paadi – me ju praegugi vaevalt püüame nii palju, et kuidagi söönuks saada, aga ilma paadita sureme hoopis nälga…”

Ning ei teinud kalamees vanamehe nõu järgi, elas nagu ennegi, veelgi vaesemalt – vahel tuli kogu perel ilma õhtusöögita magama minna.

Aga ükskord suure tormiga läks vana pehkinud paat katki, kalamees ise vaevu pääses.

Istusid, kurvastasid, aga teha polnud midagi. Kogusid oma varanatukese kokku ning läksid oma vanast sisseharjunud kodukohast ära, allavoolu mööda jõge, otsima uut kohta.

Lõpuks jõudsid suure kalurikülani. Oh, kui palju seal paate oli! Suuri ja päris väikeseid.

Tahtmatult rõõmustas kalamehe süda, kui neid vaatas. Aga enda oma tal ei olnud ja osta polnud millegi eest. Istus kalamees kaldal, vaatas võõraid paate ning nukrutses.

Kaua istus ta niimoodi, ja keset oma kurbi mõtteid hakkas märkama: see paat nõuab remonti ja vaat toda seal oleks ka vaja uunendada, aga see kukub hoopis laiali, kui kohe ei paranda…

Ning hakkas kalamees paate remontima. Seda oskas ta suurepäraselt! Kui palju oli tal varem tulnud enda oma parandada, tundma õppida kõiki üksikasju. Nii sai temast märkamatult suurepärane meister.

Tema tööd hinnati kiirelt ja varsti läks kuuldus temast mööda küla laiali: „Teeb inimene imesid, paate parandab – pärast on paremad kui uuest peast!” Ning tuldi tema abi järele kaugeltki.

Läks ainult vähe aega mööda, kui ta juba suutis uue ja hea maja osta, koos ilusa aiaga. Raha sigines. Nälga ei meenutanud perest enam keegi.

Siis meenus kalamehele tolle vanamehe nõu paat uputada ning ta mõistis, kui targad need sõnad olid.

Sageli on nii, et inimene klammerdub vana aegunud asja külge kuni viimase hetkeni, kartes muutusi rohkem, kui seniseid muresid ja vaevu.

Aga muutused, millest iganes nad ka ei algaks, toovad alati head.

Eriti siis, kui inimene on valmis neid nägema ja vastu võtma.

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar

Istus šamaan mäe otsas ja ootas…

jimrichardson.photoshelter.com

Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Kohe-kohe pidi ilmuma see, keda šamaan ootas juba väga kaua. Lõpuks kostsid kaugelt sammud ning kohale jõudnud inimene tuli šamaani juurde ja istus tema kõrvale.

Tervitan Sind, Šamaan,” sõnas inimene aupaklikult.

Tere, teeline”, vastas šamaan.

Nad istusid vaikides, šamaan ja inimene. Istusid kaua.

Sa oled vana ja tark, Šamaan,” ütles inimene äkki, „Mulle tundub, et minu elu on olnud asjata. Et ta on täis illusioone. Tahan neist vabaneda. Ütle, kuidas seda teha?”

Aga ütle, inimene, miks sa vaatad neid illusioone?”

Ilmselt…” jäi inimene mõttesse, „Ilmselt seepärast, et ma kardan näha, mis on nende taga.”

Vaat siin ongi sulle vastus. Otsi oma hirme. Iga hirmu taga on illusioon.”

Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda 3 aastat. Kohe-kohe pidi ta jälle tulema. Lõpuks kostsid selja tagant sammud ning lauluviisi vilistamine. Jõudnud šamaani kõrvale, sõnas inimene:

Tänan Sind, Šamaan. Minu eelmisest elust ei ole jäänud jälgegi. Pere lagunes, sõpru ei jäänud, sugulased pöörasid minust ära. Aga ma olen õnnelik. Nii et tänu Sulle, Šamaan.”

Rõõm kuulda,” vastas šamaan, vaadates inimest, pilgutas silma ja küsis:

Aga kas vabanesid kõigist oma hirmudest? Kas miski sind enam ei häiri?”

Sul on õigus. Kardan. Kardan vananeda.”

Aga kust sa võtsid, et sa pead?”

No kuidas siis,” imestas inimene siiralt, „Kõik ju vananevad, mina ka pean.”

Aga kui ei pea?”, pilgutas šamaan uuesti silma.

Kas tahad öelda, et ka see on illusioon?”

Šamaan ootas mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda palju aastaid. Kuid šamaan teadis, et ta tuleb veelkord. Tagant kostsid sammud.

Tere, Šamaan.”

Tere, inimene,” vastas šamaan. „Näen, et sa oled endiselt noor ja jõudu täis.”

Jaa. Tänan Sind selle eest. Aga mul on jäänud veel üks küsimus.”

Inimene kohmetus:

Surm. Ma väga kardan surma.”

Sa ju ometi mõistsid printsiipi,” muigas šamaan.

Ah nii on see! Tähendab, surm on ka?

Jah, surm on ka.”

Aga Sina?”, tahtnuks inimene küsida, kuid peatus. Sest vastata ei saanud enam keegi. Ta istus mäetipus üksinda.

Ja sinagi.”, vastas inimene iseendale.

Kaua istus inimene mäe otsas. Väga kaua. Lõpuks tõusis ja ütles:

On veel üks asi, mida ma kardan. See ainuke asi, mida olen kartnud alati.”

Ja äkitselt kadus maailm ta ümbert.

Inimeme läks. Läks eikusagil. Ja hoidis käes pintsleid ja värve…

 

(tõlkinud Ingrid Soosaar)

Meister ja rändaja

Meistritest, tarkadest, teadjatest jt sellistest on palju mõistujutte loodud.
Kõigis neis on ivasid, mida kõrva taha panna ning püüda oma elus järgida.
Siinkohal jutt Meistrist, tema õpilasest ja rändajast.

velesovskazes.ucoz.ru

Elasid kord mägedes Meister ja õpilane, eremiidid.

Ükskord ütles Meister õpilasele:
„Täna läheme inimeste juurde ja hakkame nende küsimustele vastama.”
Laskusidki mägedest alla, tee peale, istusid teeäärde maha ja hakkasid ootama…

Varsti hakkasid inimesed tulema ja Meistrile küsimusi esitama… elu mõttest, maailma ja universumi korraldusest jne.
Aga Meister vaikis.
Kui aga tasapisi pimedamaks hakkas minema ja inimesed laiali läksid, ilmus teele rändaja.

Rändaja lähenes Meistrile ja õpilasele ning küsis:
„Head inimesed, öelge, kuidas ma saan „sinna” külakesse….”

Ning äkki hakkas Meister rääkima, hakkas seletama, kuidas sinna külakesse jõuda.
Lõpuks otsustas Meister rändurit veel saatagi, kanda tema kotte.

Kui nad olid rändurit aidanud, siis hakkasid enda koju tagasi minema, mägedesse.
Õpilane kõndis kaua ja vaikis….

Aga hiljem ei pidanud enam vastu ja esitas Meistrile küsimuse:
„Meister, miks sa täna, kui inimesed tulid ja esitasid selliseid tarku küsimusi, miks sa vaikisid?
Aga tasus vaid mingil ränduril tulla ja teed küsida, siis sa järsku hakkasid rääkima, ja vähe sellest, sa isegi otsustasid teda saata…?”

Ja Meister vastas:
„Seepärast, et terve päeva jooksul oli see ainuke inimene, kes teadis, mida ta tahab….”

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
elims.org.ua

Lugu sellest, kuidas ma surin ja uuesti ellu ärkasin

Kõigil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mõnel aga võib minna päris äärmuseni….

Siin üks tõestisündinud mõtlemapanev lugu, jutustatuna selle inimese enda poolt.

frontporch.club/galleries/coffin-flower-arrangements.html

„Kunagi ammu, Jaapanis, oli mul kohutav stress. Nii suur, et kaalusin 75 kg ja võisin terve päev pidžaamas ringi käia ega pesta 2 või 3 päeva. Isegi hambaid ei pesnud. Hiljem ei tahtnud isegi elada enam.

Sain teada, et minu jaapanlannast sõbranna peab ühte kliinikut. Ta rääkis, et seal on üks huvitav protseduur, peale mida elu muutub, justkui oleks uuesti sündinud.

Ta tuli mulle järele ja nii ma siis läksingi pidžaamas ja kodusussides koos temaga. Krunn peas. Sõitsime keskusesse sellise väljanägemisega.

Jaapanis ei pöörata sulle üldse tähelepanu. Võid kasvõi alasti käia. Kellelgi pole asja, pole aega. Kõik on oma mõtetega hõivatud. Neil ei ole kommet vaadata inimesi transpordis või tänaval. Nii vabad on.

Jõudsime kohale, täitsime paberid. Siis sisenesin sinna.

Seal seisis keset tuba suur kirst. Arst esitas mõned küsimused, mulle anti surija pidulikud riided ja ma vahetasin riided ära. Öeldi, et heitku ma pikali sisse ja tundku ennast nagu tunnevad surnud. Et kui tahan välja, siis „näe seal on nupp, vajutage sellele ja me laseme teid välja.”

japantrends.com/shukatsu-prepare-death-coffin-experience/

Heitsin kirstu pikali. Seal sees oli kummaline lõhn. No lasti õhuvärskendajat. Pehme atlassriie. Kirgast värvi. Helmed kirstu ümber nagu peab. Lamasin, vaatasin kirstu. Sees mängis matusemuusika. Ruumist paistev nõrk valgus paistis läbi pragude.

Kuulsin, kuidas mind justkui kantakse välja ja laaditakse auto peale. Hakkasin nuppu vajutama. See tuli ära. Hakkasin hõikuma, inimesi kutsuma ja olin pahane, sest ma ju ei maksnud selle eest.

Sõit kestis kuskil 10 minutit. Hakkasin juba natuke lämbuma. Siis kuulsin käsklust „Maha laadida!” Ja mind lasti nööride abil maapinnale. Kuulsin, kuidas muld ülevalt alla kirstu peale kukkus. Hääled muutusid tuhmimaks. Hakkasin hüsteerikas karjuma. Ropendama.

Peas miljon mõtet. Et olen sattunud sektantide kätte. Et nad tapavad mu. Et vihkavad välismaalasi. Kindlasti mu sõbranna on nendega mestis. Tapan ta raisa ära! Mind reaalselt ka maetakse. Hakkasin vinguma nagu siga tapmisel, jalgadega trampima.

Kõige hirmsam, et hakkasingi ära lämbuma. Nutsin, pisarad voolasid mööda põski alla kaela peale, valgusid kõrva. Lasin suurest hirmust püksi. Oli liiga kitsas, et nägu kuivatada. Lamasin nagu puuront. Käed külgedel. Kitsas kirstus. Sees haises uriini järele. Mõtlesin: „Oh jumal, ma ei taha surra!”

Seal oli kohutavalt kitsas. Umbne. Hingata polnud midagi enam. Pea hakkas ringi käima. Tundsin, kuidas hakkan jahtuma. Olin ju terve kirstu täis urineerinud, lamasin märjana enda uriinis. Külm maa, mõtlesin. Nutsin 20 minutit.

Kaotasin juba teadvust. Seisund oli hirmus. Hakkasin mõistma Gogolit ja meenus, et võibolla ärkas ta kirstus ja suri nii nagu mina praegu siin.

Silme ette ujusid pildid minevikust. Kuidas ma sünnitasin ja hoidsin kätel tütrekest. Tema esimesed sammud. Tema patsikesed, mida ma punusin iga päev. Oh jumal, ma olin oma tütre päris ära unustanud. Oma depressiooni tõttu.

Meenus, kuidas enam emale ei helistanud. Meenus, kui ilus on elu. Kui imeline. Aga näe siin ma nüüd suren kirstus. Ning mu tapavad mu armsad jaapanlased. Keda olen jumaldanud. Ehh, jaapandlased. Ehh, raisad.

Aga siin avanes uks. Nägin, et olen sellessamas ruumis. See kirst – surma illusioon. Täiesti arvutis pogrammeeritud.

Nutsin minutit 10. Vaevu rahunesin. Sõimasin ropult.

Sõbranna seisis ja naeris. Nad andsid mulle minu „surmast” videosalvestise. Kirstu sees olid kaamerad ja jäädvustasid kõik.

Peale seda protseduuri muutusin kõhnemaks, kaunimaks. Hakkasin elu armastama ja ei ole enam neid mõtteid, et tahaks surra, ei ole enam depressiooni.

Ei taha enam sinna. Tahan elada siin ja praegu. Vaat nii.

Ka teie hakkate elu armastama.”

 

 

/Autor – Nazõm Osaka/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

 

Allikas:
golbis.com

Siniste juustega naise testament

Siniste juustega 80-aastane eideke istus notari juures ja kõigutas jalgu.
„Mis asjus te meie juurde pöördusite?”
„Noh, ikka testamenti kirjutama.”
„Hästi.”

interesnoje.ru

„Kirjutage”, sättis vanaemake ennast mugavamalt toolile ja hakkas dikteerima.
„Peale minu surma anda minu aju uuringuteks. Kui ei taheta võtta, siis öeldagu, kellelt. Küll nad teavad. Kõik minu kassid, kes mul surma hetkel on, antagu laiali minu sõpradele. Kui neid ei ole enam (st sõpru, mitte kasse), siis lähevad kassid minu poja omandisse. Kõik raamatud, kui neid kellelgi vaja pole, anda raamatukokku. Aga ma väga soovitan nad vähemalt läbi lehitseda. Soovin, et mu poeg lennutaks minu tuha laiali Uus-Meremaal, mäe otsas… „

Notar köhatas: „Vabandage, kus?”
„Uus-Meremaal. Uus-Meremaal…”
„Aga see on ju nii kaugel! Miks nii keeruliselt?”
„Keeruline – see on töö kellast kellani ja tund lõunat. Poeg ei lähe selle tõttu mitte kuhugi. Kogu aeg töödes ja tegemistes kinni. Olin ise samasugune. Nüüd kahetsen. Tal on kõik ees. Aga reisides muutub elu kirkamaks. Muudab inimest. Ta ei pöördu tagasi samana, kes oli enne. Las ületab pool maakera. Vaatan, kuidas ta tagasi on kontorisse istub. Teda ei tõmba sinna enam mitte millegagi. Aga näe, teda on vaja aidata, näidata, et on olemas teistsugune elu. Millega ma hakkangi tegelema peale surma… Ei taha maa sees mädaneda. Parem lennata Uus-Meremaale…”

„Hmm…” pigistas notar huuled kokku.
„Edasi,” jätkas vana naine, „tahan, et minu lemmikkass Maruska koos minuga põletataks, nagu iidsel ajal oli… Ah see oli nali! Nali! Lihtsalt teil on kummaline ilme, vaat otsustasingi teid natuke…”
„Hirmutada?”
„Raputada”, naeratas eideke.
„Õnnestus. Hästi, aga varandus? Kinnisvara?”

„Ah, korter ja mootorratas pojale. Tõsi, mootorratast mul veel ei ole. Aga ma juba registreerisin ennast koolitusele ja ostan peagi, nii et kirjutage mootorratas sisse… Jalgratta pärandan Stepan Nikiforovitšile, kui ta veel elus on. Ta on juba ammu jalgrattale silma heitnud. Kui me temaga sõitsime, siis lõhkus ta enda oma ära, lendas vastu puud…”

Peale seda, kui eideke oli ära läinud, kuulutas notar välja pausi.
Siniste juustega külaline ei läinud peast välja.
Notar luges päranduse veelkord läbi, hõõrus silmi, et veenduda, et kõik tõesti nii oli, vaatas suurt paberikuhja laual, aga pärast haaras telefoni.
„Tere, Maša, tahtsin küsida, kas tahaksid kuhugi sõita? Tead, ma olen alati unistanud Aafrikas käia….”

/Natalia Obuhova/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©
Allikas:
golbis.com

Kuidas saada aru, et tegu on hea inimesega. Atmosfääri mõju

Kindlasti oleme tunnetanud, et ühes kohas meile meeldib ja teises mitte,
et ühe inimese heaks teeks mida iganes, teise juurest aga lihtsalt põgeneks ära,
et üks inimene on justkui halb, aga teine hea.
Kuidas teha vahet ja kuidas ise hästi hakkama saada.

banka.varenie.life

Siinkohal üks väike mõistujutt…

Kord küsiti ühelt targalt, et kuidas on võimalik ära tunda head inimest.
Tark vastas:
„Mitte selle järgi, mida inimene räägib või milline ta tundub, vaid selle atmosfääri järgi, mis tekib tema juuresolekul.
See ongi tunnistus heast inimesest.
Sest mitte keegi teine ei ole võimeline looma atmosfäääri, mis ei kuulu tema vaimule.”
/Sufi tarkus/

ATMOSFÄÄRI MÕJUST…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Elas kord naine…

Meestel üldiselt on raske mõista, mida mõtleb naine.
Ja kui ka suudab mõista, siis ei pruugi ta seda ikkagi uskuda.

Ometi on võimalik paigutada naise mõtted täiesti arusaadavalt vaid ainult mõnda lausesse.

© Anastasiya Lykhina fresher.ru

Siin seeria filosoofilisi, veidi iroonilisi lühijutte, mis aitavad naistel iseendas selgusele jõuda.

Sest tõenäoliselt tunneb nii mõnigi enda mõne järgneva kirjelduse järgi ära.
Või kellegi teise.

1.
Elas kord üks naine. Ta unistas tantsima õppimisest, aga lähenes oma unistusele liiga aeglaselt, sest oli laisk.
Juhtus, et ta tõusis kell 7 hommikul, äratas lapsed, viis need kooli-lasteaeda, laadis nõudepesumasina, pesumasina, jooksis poodi, valmistas lõunasöögi, töötas natuke, kuulas õhtul oma mehe juttu, kontrollis laste koduseid koolitöid, luges õhtujuttu, pühkis põranda.
Aga pärast vedas end voodisse ja oli väga kurb, et ikka tantsida ei saanud.
Laisk! Mis ikka enam rääkida.

2.
Elas kord üks naine. Oli tal väga vaene sisemine maailm, kitsa sissepääsuga, justkui pilu metroojaamas mündi sissepanemise masinas.
Uued inimesed mahtusid sinna ainult siis, kui neil mõlemad käed otsast ära lõigata, aga vahel ka pea.
Sedasi siis saagis naine inimestel maha kõige huvitavamad kohad, tassis nad oma maailmapilti ja istus siis igavledes.. et kõik inimesed on ühtemoodi ja kellegagi pole rääkida.

3.
Elasid kord kaks naist. Ühel oli kvaliteetne kleit, mis oli õmmeldud tüüpilisest kangast lähimas trikotaaživabrikus.
Ta ostis selle müügiputkast.
Aga teisel oli enda õmmeldud, oma kogemuste põhjal. See ei maksnud palju.
Esimene naine arvas, et iseõmmeldud kleit näeb täiesti ebasobiv välja, sest rõhutab liigselt figuuri.
Aga teine naine seisis rõdu peal, kuulas mere kohinat ja imetles kuud.

4.
Elas kord naine. Tal ei olnud ei häbi, süütunnet ega südametunnistust. Aga kõik ülejäänu oli olemas.

5.
Elas kord üks naine. Ta jooksis depressiooni tõttu kõik aeg ringi. Tööle, töölt, sportima, õppima, meeste vahet.
Aga ükskord libastus ja kukkus jooksu pealt depressiooni kohe kauaks ajaks.
Lebas seal ja lebas, kuni küll sai. Kukkus depressioonist välja, kunstnikuks tagasi.
Sellest ajast saadik ei jookse naine enam kuhugi.
Istub rahulikult kodus ja maalib, õlivärvidega.

6.
Elas kord naine. Ta mõtles, et valitseb kogu maailma.
Aga selgus, et ta lihtsalt pingutab, püüdes kontrollida seda, mis temas ei sõltu.

7.
Elas kord tüdruk. Keegi temaga ei mänginud.
Tüdruk oli väga häiritud, kuni taipas, et ta ise kellegagi ei mängi. Ja hakkas.

8.
Elas kord naine. Ükskord väsis ära. Istus ja mõtles, mida teha. Aga teha ei olnud vaja midagi.

9.
Elas kord naine. Ta mõtles, et teda tõmbavad mehed, lilled ja liblikad. Aga pärast selgus, et teda lihtsalt tõmbab.

10.
Elas kord naine. Nagu pioneer.
Alati valmis, alati oli tal õigus, alati esimene, alati pidas oma sõna, alati näitas eeskuju.
Lühidalt… temaga oli väga raske…

11.
Elas kord naine. Ükskord öeldi talle, et ta on loll ja peast segane.
Saadeti teadjanaiste juurde õppima.
Aga esimene teadjanaine oli liiga hõivatud, niiti nõela taha ajades.
Teine vedeles terve päev vannis ega ilmunudki välja.
Kolmas ainult tantsis ja naeris kogu aeg.
„Lollid, peast segased!”, mõtles naine. Ja rahunes.

12.
Elas kord naine. Ükskord ta taipas, et on õnnelik.
Ja siis istus õhtuti köögis ega teadnud, kuidas selle õnnega hakkama saada.

13.
Elas kord naine. Sündis juba inetuna.
Nuttis ja nuttis ja otsustas hoolitseda enda nagu kaunitari eest: pesta, kammida, kingitusi osta, riietuda vastavalt.
Nii siis elas – ning läks mehele.
Mees võttis temalt riided seljast, aga seestpoolt osutus ka ilus olema.
Ja mitte keegi isegi ei imestanud. Peale selle naise enda.

14.
Elas kord naine. Töötas palju ja vähe magas.
Siis otsustas osta endale sooja mantli ja kalli auto, istmesoojendusega.
Juhtus, et läks kodunt välja kell 5 hommikul, sooja mantlisse mässitult, istudes uhkesse autosse, soojendusega istme all, püüdes naeratada mõttes iseendale.
Ja justkui isegi õnnestus.
Aga magada tahaks ikka.

15.
Elas kord naine. Ta otsis kõiges tüssamist.
Ja leidis.

16.
Elas kord naine. Ta armastas reeta ennast teiste nimel.
Ja et see oleks õigustatud, otsustas ta reeta ennast lähedaste inimeste ja raha nimel, mille kulutas jälle lähedaste heaks.
Aga pärast solvus väga, et lähedased inimesed ei reeda ennast tema heaks.
Ja üldse ei taha ennast reeta.
No on ikka reeturid!

17.
Elas kord naine. Väga šikk.
Liiga noobel, et emmata kedagi tantsupeol, tantsida öösel rannas, juua veini võõrastega, armuda „pahasse poissi”, naerda rumalate naljade üle, tegeleda tühja-tähjaga.
Pärast sai vanemaks, küpses, loobus olemast selline šikk ja noobel ning lubas endale.
Aga millegipärast muutus sellest veel nooblimaks ja uhkemaks.

18.
Elas kord naine. Kogu aeg jooksis ringi, sahmerdas. Nii ei jõudnudki midagi.

19.
Elas kord mees. Mõistis naisi väga hästi.
Käis paljude nendega, ikka uute ja uutega, valimatult.
Ükskord juhtus talle täiesti arusaamatu naine.
Nii arusaamatu, et ta mõtles ja mõtles ning otsustas naiseks võtta.
Et oleks mugavam selgusele jõuda.

 

/Aglaja Datešidze, psühhoterapeut/

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
adme.ru

Jutustus kahest kannust

Igaühel meil on oma päris erilised omapärad ja puudused, mis teevad meie elu huvitavaks ja elamisväärseks.

pixabay.com/en

Oli ühel vanal naisel kaks suurt kannu. Need kumbki rippusid tema õlgadel oleva kaelkookude vastasolevates otstes.

Ühel neist oli suur mõra, aga teine oli täiesti terve ning mahutas alati täiskoguse vett.

Selle pika tee jooksul, mis oli jõest majani, tühjenes katkine kann alati poolest saadik, nii et vett jäi järgi ainult pool kannu.

See juhtus kahe aasta jooksul iga päev – vana naine tõi koju ainult poolteist kannu vett.

Veatult terve kann oli alati oma töö üle väga uhke, aga vaene praoga kann häbenes oma puudust ning oli häiritud, et tema suudab teha ainult pool sellest, milleks ta loodud oli.

Kahe aasta möödudes oli praoga kann veendunud oma äärmises puudulikkuses ja ta pöördus vana naise poole:

„Mul on häbi oma mõra pärast, mille tõttu kogu teekonnal sinu majani voolab vesi maha.”

Vana naine muheles:

„Kas märkasid, et sinu teepoolel kasvavad lilled, aga teise kannu teepoolel mitte?

Sinu teepoolele külvasin ma lillede seemneid, sest teadsin sinu puudusest.
Nii kastad sa iga päev neid, kui me koju läheme.
Kahe aasta jooksul olen ma saanud murda neid imelisi lilli ja kaunistada nendega lauda.
Kui sa ei oleks olnud selline nagu sa oled, siis sellist ilu ei oleks olnud ega oleks olnud ka meie majal sellist au.”

 

Õppige mitte ainult vaatama, vaid ka nägema!

Igaühel on oma päris erilised veidrused ja puudused.

Aga on ka eripärad ja praod, mis teevad meie elu vaid huvitavamaks ja elamisväärsemaks.

Lihtsalt on vaja võtta kõiki nagu nad on ja näha selles head.

Niisiis, kõik praoga kannus sõbrad, rõõmustage imeliste päevade üle ja ärge unustage nautida lillede lõhna teie teeraja poolel!

 

Tõlkinud Ingrid Prass / Soosaar

CopyRight ©