Ükskord märkas hiir, et talumees on lõksu juustu pannud. Ta rääkis sellest kanale, lambale ja lehmale. Kuid kõik vastasid: „Hiirelõks – see on sinu probleem, meisse see ei puutu!” Veidike hiljem sattus hiirelõksu madu, kes siis hammustas talumehe naist. Püüdes naist ravitseda, valmistati talle supp kanast. Siis veristati lammas, et toita kõiki, kes tulid haiget […]
Üks koolidirektor saatis igale palgatud õpetajale sellise kirja: “Kallis õpetaja! Elasin üle koonduslaagri, mu silmad nägid seda, mida ükski inimene ei peaks nägema: – kuidas teadusinsenerid ehitavad gaasikambreid; – kuidas kvalifitseeritud arstid mürgitavad lapsi; – kuidas koolitatud meditsiiniõed tapavad lapsi; – kuidas kõrgkoolide lõpetajad tulistavad ja põletavad lapsi ja naisi. Seetõttu ei usalda ma haridust. […]
V. M. Behterev on öelnud: „Peale arstiga suhtlemist peaks olema tunda jõu juurdevoolu ja meeleolu paranemist.” Ka sõna ravib… Varem ei olnud arstidel stetoskoopi. Arst kallistas patsienti ja kuulas kõrvaga tema südant. Ja ta kutsus patsienti “kalliks” – kuidas siis ikka nimetada kedagi, kellel sa ümbert kinni võtad ja kallistad? Arstidel aga peaaegu polnudki ravimeid. […]
„Anna mulle üks harjutus, vanamees.” „Vaiki!” „Ei saanud aru…” „Selline harjutus on – VAIKI. Ära kõnele terve ööpäev midagi.” „Noh, vaikida, see pole ju raske.” „Aga sa proovi. Kunagi kui ma proovisin, hakkasin poole tunni pärast rääkima, aga siis tuli meelde ja sulgesin suu kätega. Nii kestis mõni aeg. Aga hiljem tulid hetked, kui tuli tahtmine […]
Jutuke juba 1941.a. Clive Lewise poolt kirjutatud raamatust “Balamut Letters”: Küsis kord Noor Saatan vana käest: „Kuidas te nii palju hingi Põrgusse jõudsite saata?” Vana saatan: „Läbi hirmu!” Noor: „Oi, kui tubli! Ja mida nad kartsid? Sõda? Nälga?” Vana: „Ei… Haigust!” Noor: „Kas nad ei jäänud haigeks? Kas nad siis ei surnud? Kas siis polnud […]
Kukkus kord eesel kaevu… Kuni põllumees mõtles, mida teha, laskis loom tundide kaupa kaebavaid hääli kuuldavale. Lõpuks tegi põllumees otsuse. Ta leidis, et eesel on juba vana, talul pole teda vaja ja kaev on juba ammu ära kuivanud. Ta kutsus kõik oma naabrid korraga kahte asja lahendama: täitma kaevu ja matma eeslit. Kõik koos võtsid […]
Kõndis kord rüütel kõrbes. Pikk oli tema tee. Teel kaotas ta hobuse, kiivri ja varustuse. Ainult mõõk oli alles. Rüütel oli näljane ning janu piinas teda. Äkki nägi ta kauguses järve. Ta kogus oma viimased jõuvarud kokku ja ligines veele. Kuid otse järve kaldal istus 3-pealine lohe. Rüütel haaras mõõga ja hakkas kõigest jõust lohega […]
Laste mänguväljak. Kaks tüdrukut kiiguvad kiige peal ja vestlevad omavahel. „Ammu pole mingit pidupäeva olnud,” ütleb üks neist mõtlikukult, „Kahju!” „Mul ei ole kahju, „sõnab teine. „Kas sina siis ei armasta pidupäevasid?”, küsib esimene. „Armastan. Väga! Mul on neid palju. Igal päeval on pidupäev!” „Ei või olla!” „Võib. Me tähistame Päeva sündimist.” „Tahtsid öelda… sünnipäeva?” […]
Elas kord ühes kuningriigis võimas nõid. Ükskord valmistas ta võlujoogi ning valas selle allikasse, kust jõid kõik kuningriigi elanikud. Tarvitses vaid kellelgi sellest allikast vett juua, kui ta kohe hulluks läks. Hommikuks olid kõik inimesed, kes sellest allikast jõid, hulluks muutunud. Kuninglik perekond jõi vett eraldiseisvast kaevust, milleni nõid ligi ei saanud, seetõttu jätkasid kuningas […]
Läks kord üks Aafrika šamaan oma õpilasega läbi džungli. Kuigi ta oli päris vana, liikus ta kiiresti, samas kui tema noor õpilane kukkus mitu korda. Noormees tõusis iga kord peale kukkumist üles, kirudes reeturlikku maapinda ja sülitades selle koha peale, ning jätkas siis oma õpetajaga koos teekonda. Peale pikka rännakut jõudsid nad pühasse kohta. Aga […]