Ma ei tea, kuidas sind aidata, mu sõber. Ma ei tea, kuidas vaigistada su kannatusi. Ma ei tea, kuidas vabastada sind südamevalust, hirmust, kurbusest, sinu soovidest, mis lõõmavad sinu sisemuses. Ma tundsin neid külalisi. Ma ei suutnud neid endas kunagi hävitada. Ma olin samamoodi murtud ning segaduses nagu sinagi. Mu soovid leida vastuseid murenesid […]
See kuidas inimene elu tunnetab, sõltub tema arengust. Inimese arengut ehk teatud kasvu mõistab tema huvide järgi. Huumoriga võttes näeb skeem välja umbes selline: 1. STAADIUM Osta suur kallis auto ja Rolexi kell. Lugeda Paulo Coelho`t, vihata D. Dontsovi. Armastada saledat rinnakat blondiini. 2. STAADIUM Osta väike stiilne auto ja Longines` kell. Lugeda Umberto Ecot […]
Kindlasti oleme tunnetanud, et ühes kohas meile meeldib ja teises mitte, et ühe inimese heaks teeks mida iganes, teise juurest aga lihtsalt põgeneks ära, et üks inimene on justkui halb, aga teine hea. Kuidas teha vahet ja kuidas ise hästi hakkama saada. Siinkohal üks väike mõistujutt… Kord küsiti ühelt targalt, et kuidas on võimalik ära […]
Meie maailmas, mis pidevalt nõuab šabloonide järgi elamist ja mõtlemist, on raske jääda endaks. Nii hirmus kui see ka pole, on enamus harjunud jälgima enda peegeldust võõrastes silmades. Aga on olemas naised, kes enam ei karda… Ei karda olla, ISE, iseendana – selles kõige raskemas rollis. Kes on see tõeline naine – naine, kes oma […]
“Et me oleme loomult juba seltskondlikult elavad inimesed, siis peame osa oma teovõimet kulutama seks, et seltsimise vool ei jääks pidama. Aga tema ala ning ta tegevus on pinna pääl. Seltsimise kerge lainevirvendus erineb inimliku armastuse sygavaist hoovuseist. Sel, kellel on tugevad seltsimisvaistud, pole veel ilmtingimata inimesearmastust.” /R. Tagore,”Hinge sosistused”/
LOBISEJAD On kahte tüüpi lobisejaid. Ühed kõnelevad liiga palju, et mitte midagi öelda. Teised aga seepärast, et ei tea, mida öelda. Ühed räägivad, et varjata, mida nad mõtlevad. Teised selleks, et varjata seda, et nad midagi ei mõtle. /Vassili Kljutševski/ Tõlkinud Ingrid Prass.
“Kas tead, millal me pettume inimestes kõige rohkem?” “Millal?” “Siis, kui saame aru, et meid lihtsalt kasutati ära. Samal ajal, kui meie tahtsime siiralt ja omakasupüüdmatult aidata.” /Tõlkinud Ingrid Prass/
Ei ole vaja oma puudusi liigselt südamesse võtta, sest see, kellel neid ei ole, kannatab siiski ühe asja käes – puuduste puudumise käes. Aga see, kes arvab, et on saavutanud täiusliku tarkuse, teeb hästi, kui muutub jälle rumalaks. /Vincent van Goghi kirjast oma vennale, Theole/
Kuivõrd peened on need sajakordsed seosed silma ja kõrva, lõhna ja puudutuse vahel.. Kui kummaliselt lähedased on lõhn ja maitse… Kuidas nad teineteiseks üle lähevad ja ühte sulavad… Kõik lapsed tunnevad nii, olgugi et mitte ühesuguse tugevuse ja õrnusega, ning paljudel kaob see ja muutub olematuks veel enne, kui nad esimesed tähed selgeks saavad. Teistele […]
Jah, kui mõtelda vaid, milline õnn on tohtida, lihtsalt tohtida… Seda võiks iga päev meeles pidada. Oleks kergem olla ja elada. milline õnn on tohtida tunda milline õnn on tohtida mõelda kujuta ette – mõtle mis tahad kujuta ette – vaata mis näha keegi ei keela silmadel näha keegi ei pane vaatamist pahaks keegi ei […]