Luule

keegi kusagil tähti seab ritta nööri otsa taevast otsib nuga vööl on must ja valge keegi kusagil käib tähti mööda ajast aega sünnib sureb on`s vahet lõpp või algus saabub

Aga sügaval metsapõues levib kuulujutte kevadest. Iga lible jälgib läbi kristallist suurendusklaasi taevast ning ühes käes ehtelaegas, täis lõhnu ja värve, Murueit ootab, kamm teises käes, punumise aega. Ingrid Soosaar

Pilk kõrgel taevatähtedes vaatab üles avali silmi pea püsti taeva poole käed palub vaikust aina veel Siis juttu jätkub kauemaks Tal igas õies saladus… ja soojendav sinine lõõm see põhjamaine

On uduvihmade hallis süles seal pea kohal kõrgel mõrudaid laternaid hõõgvel sulgsed tiivad kuldsed ära on lennanud need verre ja hinge ja südamesse soe… soe… nii soe… pihlane päike valgub

siin kulda sirgub kastanipuust öö hakul laekad valla on veel pilk otsib hõbedast kõrget tähte või tühjaks saamas kaske-kaske kuld vaikselt hõõgub all jalgu ja tasa keegi hingab taga puu

kuid oled merest tõusnud tuul puhudes õhtust hommikusse ööd sasid teel ühtainumast ilmapuud end räsides okastest järel sool peatud hetkeks kellegi suul on meeltes noodikirjas luul ja pilves kergelt teed

Ootamatult mõnikord tuleb tuul, mis meid puhub elu ridade vahele. Et sealt loeksime. Justkui raamatust. Nähtamatust. Sügavikust.   /Ingrid Prass/

kohvitassi taga on teine vaikus justkui komm lapse pihust tõmmat` on ära triivimaks merel lõppu pole näha…   Ingrid Prass